Reede on luuletuste päev!

Mõnikord ma istun ikka kaua-kaua ühe tillukese luuletuse raske ukse taga, aga sisse ei saa. Loen ja ootan. Hoian raamatut kaugemal, lootes, et distants toob selgust. Hingan sügavalt sisse-välja ja proovin uuesti. Aga ikka on tegelasi, kes endale ligi ei lase. Kuni korraga käib õrn prõks ja sisse jooksevad praod, millest hakkab tunnetamine läbi tungima. Jah, mõndade luuletustega on nii.

Ma loen luuletusi hooti. Võib minna kuu, kaks ilma, et nad meeltesse eksiksid. Aga varem või hiljem ma komistan ikka nende otsa. Olen luuleraamatuid meelega sinna-tänna ‘unustanud’, et kui tarvis, vaja vaid käsi välja sirutada, et sõnadest kootud salli pugeda.

Ma kirjutan muidugi ise ka. Sest milleks need sahtlid ikka loodud on, kui mitte salmide kirjutamiseks!?

Tänahommikune joogasaal oli oma talvevalguses kuidagi eriti helge. Õpilased hingasid nii vaikselt ja uinutavalt ning rohi akna taga oli ööga saanud imeõrna valge rüü. Kõik oli kuidagi püha ja helge.

Ja siis ma mõtlesingi (salaja, harjutuste vahepeal), et teeks reedest luuletuste päeva. Mõnikord mu enda, aga sagedamini veel mind õhkama pannud teiste looming. Rituaalid on ju toitvad!

Las olla alustuseks kaks mäemamma mõtisklust argipäevast.

Enne hommikut

Tuba on tardunud

hetkesse

enne kui öö sadas maha

peites pimedusse

sinu siin viibimise jäljed ja

tassi

mis parketi külge on kuivanud

pooleldi peatüki

manu

pähklikoor

diivanipraos

***

Kuula lehtede kahinat puudes

Kui oled end väsinuks mõtelnud.

Kirjutab kirjanik

Et ma jätaksin pliiatsi

Paberimäed

Peidaksin sülle libisend

Salli käed

Ja kuulaksin

Teevee kasvavat kohinat keedukannus

Leekide kaissu kadunud

Puuhalu praksumist

Naabrimehe uusima

kutsika klähvimist

Vanaemast maha jäänud seinakella

Tiksumist

Vaikuse vatises õhtupoolikus

Enne

Samme ja trampimist

Ukseesisel matil

Enne elu kallist kära.

 

(Ene Mihkelsoni lugedes)

Advertisements

Kui lavanärv on kurjast

Ma olen tegelikult üks paras esineja. Mu hääl kannab, pilk särab ja ma suudan inimesed end kuulama panna. AGA …

Mind võib täiesti lambist haarata halvav lavanärv. Ta värvib mind juuste juurteni punaseks, paneb südame savanni hõimude trummina taguma ning kisub häälepaelad kõris krussi. Mul on siiani tagataskus mälestuste pakk, kust ei puudu ülipiinlikke seiku, millest pelgalt mõtlemine, mind toolil nihelema ajab. AGA …

Ma pole mitte kunagi kaaperdajast lavanärvi tõttu põrunud, puusse pannud, totaalselt mööda lasknud. Kõik kohalolijad on võinud pealt vaadata ühe inimese närvide kätetööd, aga ilma, et ma endale sellega jalga oleks lasknud. Ehk siis, ma suudan oma lavanärviga koos eksisteerida. AGA …

Kui paljud meist kukuvad selle kurikaela tõttu totaalselt ämbrisse!

Viimased kaks nädalat on õpilased koolis ettekandeid teinud. Mitte klassi ees. Ei, sellest ma neid säästan. Ma palun neil inglise keeles oma lugu rääkida ümbritsetuna väiksemast seltskonnast klassikaaslastest. Ent see ei päästa kroonilisi kartjaid. Ma vaatan neid noori ilusaid inimesi, kel käed värisevad nagu haavalehed ja sõnad jäävad kurku kinni ning ma ei tea, kuidas neid aidata. Noogutan oma kaela kangeks, naeratan julgustavalt ja õhutan edasi rääkima, kui süda niiviisi puperdab, et kõik meelest läeb. Aga ikka on neid, kes saavadki halva hinde, sest, jah, mida pole, seda pole.

Meil on olnud paar sellist õpilast, keda tulebki vahetunni ajal eraldi ettekandele kutsuda, sest ühest liigsest kõrvapaarist piisab, et neil minestushoog peale tuleks. Ma olen saanud varahommikusi meile õpilastelt, kes vabandavad juba ette ja kirjeldavad ööd, mille nad oksendades mööda on saatnud. Ikka selle paanilise kartuse pärast.

Ma olen veetnud tunde rääkides, lohutades, nippe välja pakkudes, aga iga aasta on nad uuesti platsis, need väriseva hääle ja südamega noored.

Eile jäi üks tüdruk poole sõna pealt vait. Peale paari lauset. Kõik. Oleks siis kurjajuureks inglise keel. Tühjagi. Ta räägib pea sama hästi kui mina. Aga ettekanne lõppes enne kui ta õieti alatagi sai.

Ja ma olin tõsiselt hämmingus, üllatunud, kurb, peata, mures. Mida teha? Kuidas neid aidata?

Äkki teie teate? Äkki on teil süda rinnakorvist välja tahtnud karata? Mis ta üheks tükiks jättis? Mis on see, mis aitaks?

Sest mina ei tea …

Kuusest ja tänust ja ajudest

‘Me hakkame teie ajusid muutma!’

Kusjuures mäemehel oli täiega tõsi taga ja Sten, kes itsitama hakkas, sai pragada, et nüüd aitab lollustest ja aeg on õnn õuele tuua.

Mäemehe tehtud suus tuld purskav karri ja külapoest ostetud hapukapsas (detesember äratab mus maitsemeeli ja lapsepõlves geenidesse sööbinud harjumusi), papale-mammale maitsev vein ja lastele lubadus peale-taldrikuid-tühjaks shokolaadist. Oli laupäeva hiline lõunaaeg ja me saime lõpuks ometi kogu kambaga laua ümber kokku. Kel selja taga õhtune jõulupidu, kel reedene piknik sõpradega, aga siin me nüüd olime, parimas koosluses üldse. Ja mäemees lubadusega, et hakkab meie ajusid uueks muutma.

‘Ma pakun, et me alustame uue traditsiooniga!’

Mhmm … Sten matsutas kõige häälekamalt.

‘Lugesin sellest ühest raamatust.’

Andersi näole ilmus uudishimu.

‘’Ja meie pere võiks seda iga päev ühisel söömaajal teha.’

‘Kuulake palun isa!’ kutsusin seltskonda korrale. Ma teadsin, mis tuleb ja ma olin juba vaimustuses. Sest teate mis, ma usun rituaalidesse ja traditisoonidesse ja kuulumisse ja rütmidesse. Ma olen sellel teemal viimasel ajal kohe kangesti palju mõelnud. Et kui ma ainult suudaksin uskuda … aga see selleks.

‘Teeme nii, et kõik ütlevad ühe või mitu asja, mille eest nad selles päevas tänulikud on! Sest vaadake, uurimused on näitanud, et …’

Aga me olime juba õnges ja õhevil ja kõik tahtsid esimesena sõna võtta ja isegi kui Sten esialgu edasi lollitas rääkides lumeinimesest, keda ta kodu metsas nägi ja kellega ta kontakti sai, siis lõpuks oli temagi võrgus ja jutustas silmade särades ilust, mida päevas leida oli.

Kui kord minu kätte jõudis, nöökis mäemees, et kui emmel viisteist minutit ilutsemist täis saab, siis võib rahulikult katkestada, aga seekord ma peatusin peale nelja tänu, millest esimene puudutas meie imelist kuusepuud,

‘Olen tohutult tänulik, et meil on püsti maailma kõige kaunim puu …’

… mille peale viimne kui üks mäekoll silmi pööritas ja Saskia tüdimusega õhkas,

‘Emme, sa ütled seda IGAL AASTAL!!!!!’

‘Võib-olla, aga eelmisel aastal oli tolle aasta ilusaim. Sel aastal on selle aasta! Ja vaadake ometigi , KUI ilus ta on!’

Et meil oleks tahtmist ja jaksu ja õnne oma tänusid jagada!

Ja teie, mille üle Teie hetkel tänulikud olete?

IMG_6015

Ma tean …

10 asja, mida ma tean…

  1. Ma tean, et mu vanemad oskasid mind nii palju usaldada, et mul oli ruumi rahulikult iseennast otsida ja leida.
  2. Ma tean, et ülikooli esimene aasta oli laks lahtisega käega vastu põski. Nad punetavad siiani.
  3. Ma tean, et mul on keeruline uskuda mu enda kirjutatu väärtusesse. (vaata punkti kaks)
  4. Ma tean, et kõik kes tulevad või lähevad teevad seda siis, kui aeg on küps.
  5. Ma tean, et ma armastan inimesi.
  6. Ma tean, et ülbuse, kurjuse, nõmeduse, liiga karmide printsiipide taga on pikk ja keeruline lugu.
  7. Ma tean, et algkoolis tuleks õpetada mediteerimist ja filosoofiat.
  8. Ma tean, kus erinevad rasked tunded mu kehas pesitsevad. Et hirm on kõhus ja kahtlus rinnakorvis.
  9. Ma tean, et mul on vedanud ja see on aastatega kasvatanud minus hoolivust ja vajadust mõista.
  10. Ma tean, et maakera on ümmargune, et päike tõuseb idast, et pakk kuivatatud ploome teeb kõhu lahti …

Kartsin korraks, et ma ei suuda enam kirjutada. Et mul pole, millest kirjutada. Et sellel kõigel pole mõtet, jumet, põhjust. Et elu on mind oma nõudmiste lahmakast kõrist alla neelanud ja edaspidi ma lihtsalt annan endast kõik ja siis taastun, et anda endast uuesti kõik.

Kool sööb mu ära. Kui ma alguses olin inglise keele õpetaja, siis nüüd ma olen … ohhh, kes ma olen. Tööde juhendaja. Sest uued määrused näevad ette, et õpilased peavad tegema igasugu töid, kus risti-põiki haakuvad erinevad teemad ja tunnid. Inglise keele õpetaja on korraga inglise keelt kõnelevate riikide asjatundjaks. Ma loen. Ja uurin. Ja punnitan. Et mitte jalgu jääda. Et olla juhiks, mitte karja tagumises osas lonkavaks vanuriks. Ja kui ma kohati isegi vaimustun ja näen iseenda arengut kõrvalt, siis ei välista see ometigi mu vaimset väsimust ja tunnet, et kool sööb mu aju tühjaks jätmata raasukestki siin jagamiseks.

Aga vana karu ei unusta, kus tema meepott peidus on. Piisas tänasest vabast hommikust ja sellest inpsireerivast videost, et mind klahvide manu meelitada.

Ma tahan endale lubada, et olen enne kalendrikeeramist tagasi

Korraks

Mõni paik leiab mu seest üles mäletamise ja paneb ta korraks vastu hõikama. Nagu täna. Seal üleval mägedes, enne lund, enne looduse lõplikku unne suikumist. Astusime mäemehega ettevaatlikult, sest mõned mäekumerused ei lase päikest enam ligi. Mitte ainumastki kiirt. Seal on valge ja jäine ja libe. Astusin tasakesi mööda külmunud rada ja jõudsin lagendikule. Viltuvajunud aiapostiga. Külmast kangeks tardunud rohulibledega. Hellitavasse vaikusesse mattunud. Mõni ütleks kindlasti, et hirmutavasse. Kui paljud meist taluvad veel üldse päris vaikust?

See lagendik tuli minevikust. Minu minevikust. Võib olla Kastnast. Võib olla Pärnu lahe kaldalt. Võib olla tuli ta kuskilt kesk-Eesti kandist. Aga see lagendik on kuskil varem olemas olnud. Ja minu mäletamise DNA-sse sulandunud. Nagu kõik elatu ja kogetu.

Piisas aiapostist üleval Alpides, et üks hetk, üks võnge minevikust uuesti pinnale kutsuda. Hetkeks.

Mis kõik meie sees edasi elab …

 

Kust selline illusioon???!!!

Ma värisesin. Õpetajate toa rõdu metallist toolist imbus minusse jäist külma. Õhk oli talviselt sinakas kalk ja mu suust kadus taeva suunas arglikke soojapahvakaid. Ma jään niiviisi haigeks, mõtlesin korraks. Aga mis mul sest!? See oleks hetkeline pääsemine. Olla sunnitud tekikuhila all maailma eest peitu pugema. Oleks aega haavu lakkuda. Hinge tõmmata.

Mässisin salli tihkemalt õlgade ümber ja jutustasin kolleegile läbi nuuksete oma valust. Sellest samast valust, mis mu sees kogu aeg elanud on, mõnikord uniselt, pea märkamatult, ent siis ühtäkki virgudes ja noaga selga lüües.

‘See koorem ei ole sinu kanda,’ lohutas teine õpetaja. ‘Sa tegid ukse (südame) lahti ja andsid talle teada, et oled olemas ja kuuldel ja abiks, aga vägisi teda aidata sa ei saa. See otsus kuulub talle. Ainiti.’

Olin taaskord oma isikliku ihukolliga lahinguväljal ja esimese, ootamatu rünnaku järel lebasin näoli mudas. Kui kaua ma kavatsen seda sama lahingut pidada? Kui kaua lasen tollel väsimatul vastasel end jalust niita? Millal ma vastu hakkan?

Paar kuud tagasi pidime joogakoolis oma lõputöö teemadega päevavalgele tulema. Aeg on just sealmaal, et viimastel aastatel õpitu isiklikumasse vormi valada. Ent minu sees ulgus ääretu tühjus. Mitte ainsamatki ideepunni ei sattunud silma, mitte ühtegi söödavat mõtteidu. Kuulasin teiste naikade ideid, uurisin, kust nad inspiratsiooni said ja sattusin siis läbi ime ühe vastuse otsa, mis mu enda loominguväravad lahti muukis. ‘Ma küsisin endalt, et miks ma siia üldse tulin? Et mis oli see asi mu elus, mis mind joogateele tõukas?’ selgitas hea joogasõbranna.

Päev hiljem polnud mul mitte ainult lõputöö teema selge vaid kogu struktuur, ideede areng ja eesmärk kirkad.

Mäletan veel seda ahastust, millest läbi rühkimine mind joogauksele koputama pani. See oli tohutu väsimus, lootusetus ja eksinud olek. Olin selleks ajaks üle kümne aasta inglise keele õpetaja olnud, armastasin oma tööd ja õpilasi, aga minu sees olid augud, kust energia ja rõõm vaikselt välja nirisesid. Ma sain koolist portsude viisi positiivset laengut, aga veel tugevamad olid emotsionaalsed tagasilöögid, mis mind hirmutava järjepidevusega tühjemaks ja tühjemaks pressisid. Ainult et siis ma ei mõistnud, mis koll see on, kes mind sedaviisi manipuleerib, mis tume jõud mu sees rooli keeras ja nuppudele vajutas.

Kirjutasin kunagi, et regulaarne joogatamine ja meditatsioon on nagu paksu ja tolmuse kardina eemale tõmbamine. Kui enne sai pimesi kombatud, siis korraga saab kogu ruum valgeks ja isegi kui kole prügi, mis meie elu on reostanud, ei kao päevapealt, siis vähemalt on ta nähtavale tulnud. Sest mida sa siin ravid, kui haigust ei tunne?!

Mina nägin tänu vaikusele ja selginemisele, mille praktika tõi, seda suurt kolli, kes mind nii kavalalt manipuleerinud oli. See koll arvas, et ma saan maailma korda teha. Et mina olen tugev ja õilis päästja, kes teiste inimeste vaevad ja koormad üles nopib ning nende eest üle finishijoone tassib. Te võite ise ette kujutada, mida selline ulmeline ettekujutus teeb ühe õpetajaga. Mis juhtub siis, kui on õpilasi, kes ei taha, keda ei huvita, kellel on, andke andeks, absoluutselt suva, mis seal klassiruumis juhtub?! Õpetaja, kes nendest kavalatest mehhanismidest enda sees teadlikuks ei saa, rügabki end surnuks ja nutab veel enne mulda minekut taga kõik neid, keda ta ‘päästa’ ei suutnud. Sest vaadake, sellest päästmisest ei sõltu mitte pelgalt õpilase lõpuhinne, sellest sõltub (ja nii ma uskusin) ka õpetaja kui inimese ‘VääRTUS’.

Enesepettus oleks uskuda ja väita, et nägemine toob kolli üle võidu. Või nagu psühholoogiast mõtteid napsates öelda, meie harjumuslikud käitumismustrid on meisse nii sügavad vaod kündnud, et võimatu on neisse aeg-ajalt mitte tagasi libiseda. Nii nagu ma eile libisesin.

Ma tundsin end selle õpilase ees täiesti relvituna. Selle vaikuse ees. Selle viha (??), põlguse (??), hirmu (??), tüdimuse (??) ees, mis tema hetkekski pilkumatutest silmadest minusse kiirgasid. Mind pani mu oma võimetus temast aru saada, teda ‘aidata’ ahastama. See oli kõige valusam.

Aga mida mina tean? Kust võtan õiguse arvata, et traumad, mis selle poisi elu mürgitavad, minu hetkelises hoolimises kuidagi lahustuksid.

Ma õpin. Ma olen natuurilt õppija. Ja üks õppetund, mida ma nüüd väsimatult endale kordan on see,

‘Ma saan olemas olla, ma saan ära kuulata ja abi pakkuda, ma saan enda osa kohusetundlikult ja hoolivusega teha, aga ma ei saa astuda teiste inimeste eest. Ja veel vähem, ma ei saa seada iseend vastutavaks selle eest, mida nad arvavad, tunnevad ja lõpuks otsustavad teha või mitte.’

Ma ei taha enam neid telefone!

Tegelikult sai kõik alguse distsipliinist.

Kui ma mitmes tunnis järgemööda märkasin õpilasi õndsal ilmel oma süli uurimas,  selle asemel et ükskord ometigi KUULATA, mida järgmised kümme minutit neilt oodatakse, olin ma otsuse langetanud.

Uuel nädalal tundi saabudes, palusin neil kõigepealt kasti juurde minna, oma telefon sinna poetada ja siis istet võtta. Minu imestuseks,

  1. ei osutanud mitte ainumaski õpilane vastupanu.
  2. pooled neist unustasid tunni lõpus telefoni kasti, nii et ma olin sunnitud neile koridoris järele jooksma.

Nüüdseks on kasti poetamisest saanud rutiin ja minu sõnum õpilastele, ‘saate poolteist tundi rahulikult olla ja hingata.’

Sest just seda ma tahaksin neile rohkem pakkuda. Seda vabadust ja unistamise ruumi, mille annab ekraanita olemine. Otse loomulikult on osadel õpilastel aeg-ajalt igav (mõnel kindlasti kogu aeg), aga ma pigem näen neid õpikukaanel naeratavale mehele vuntse joonistamas, kui väsimatult telefoni näppimas, sest too esimene on iga kell loomingulisem tegevus.

Ma ise väsisin telefonist nii ära, et olen hakanud teist köögisahtlisse ja kotipõhja unustama. Märk missugune! Kui me nädal tagasi mäemehega Bohemian Rhapsody’t vaatamas käsime (mis meile mõlemale NII MEELETULT meeldis, et nüüd kodus väsimatult Queen’i kuulame), tabas mind hilises öös koju sõites mõte,

‘Tead, mis mulle meeldis? Seal filmis polnud mobiile. Panid tähele? Olid analoogid. Ja kõik.’

Ma päris hästi ei oskagi öelda, miks see seik mind nii tugevasti puudutas, aga ju kajab siit vastu miski, mis mu enda sees hetkel toimub.

Sellele südamest tulnud õhkele järgnes muidugi pikem dialoog teemal, appi, ma mäletan, kui meie koju telefoni saime ja vot kui polnud kodus, siis polnud ja tuli uuesti helistada ja inimesed olid ja elasid ja meil polnud õrna aimugi, et mida ja kus ja see oli täiesti okei.

Eks neid mobiilidest ajendatud uurimusi ja artikleid on nüüdseks tuhandeid ning vaevalt, et ma midagi uut või värsket siin korraga esile suudan tuua, aga ma tean, mdia ma tunnen, kui on või kui ei ole telefone.

Kui üks siinse perekonna liikmeist meile külla tuleb ja terve õhtu telefoni näpib (mida ta oste loomulikult hetkekski silme alt ei lase), siis ma loobun temaga suhtlemisest ja tegelen muude asjadega. Sest, mäletate … kuulamise kunst 😉

Kui me mäemehega mäkke rühime ja ma ilust ahhetan ning seda otsemaid jagada tahan, ent ei saa, sest telefon jäi köögisahtlisse, siis tegelikult see ei ärrita mind. Vastupidi, mu peale ja sisse langeb rahu. Ja vaikus. Ja imeline vabadus lihtsalt olla.

Just see, mida ma soovin oma õpilastel mekkida.

Järelmärkus.

Teoorias olin ma otsustanud see nädal mitte blogida, aga siis lugesin oma lemmikblogija verivärsket artiklit ja meelerahu huvides klõbistasin end tühjaks.

Saatke mulle kirju (ma vastan kindlasti)!