Lahti lasta

Ei ole minust hommikust põõnajat. Rahutus hiilib hinge enne kui päike jõuab mäeharja tagant paistma hakata. Esimese linnulauluga tõusen mina. Siis, kui kogu ülejäänud pere rändab alles sügaval unemaal. Siis kui majas hõljub tuduvaikus. Siis, kui köök on tühi ja tasa ja minu mõtiskluste mängumaaks.

Tegin kohvi. Nagu ikka. Kallasin kiisude kausid krõõbuskeid täis. Nuusutasin korraks terrassil uue päeva lõhna. Ning istusin siis rätsepistes köögilaua taha ees kuhi ajakirju, päevik ja aurav kohvikruus.

Ajakirjad tulid healt kolleegilt, kes eelmisel puhkusenädalal kodu korrastas ning pahna välja viskas. Ajakirjapahna sain mina endale; hunniku jooga ja psühholoogiajakirju. Olen neid ajakirju juba mitu päeva lehitsenud ja siit-sealt mekkinud kuid alles täna hommikul avastasin, et kogu aeg jookseb üks ja seesama mõte sisse. Mistahes artikkel, mistahes soovituste kolumn, ikka on sama iva kohal – lase lahti!

Prantsuse keeles lâcher prise, inglise keeles let go või go with the flow.

Täna hommikul, päeval, mil minu isiklik aastakalender keerab uue ja puhta lehe ette, tundub see sõnum sügavam kui muidu. Tundub lausa, et on teine mulle adresseeritud, saadetud kingituseks ja rännaku jätkamise teenäitajaks.

Kerge on unustada end kramplikult kinni hoidma. Hoida kinni uskumustest, inimestest,  harjumustest. Aga ka ootustest, lootustest, sihtidest. Hoida kinni ettekujutusest, kuidas peaks olema. Kinnihoidmine annaks justkui turvatunnet, joonistaks piire, mis kaoses korda loovad, haldaks mingil väetil määral elu mässavat kulgu. Või nii me loodame. Kuigi tegelikult kiilub kõik aina enam kinnisemaks, kisub tillemaks, muutub mugavaks ja igavaks.

Lonksan kohvi ja jään hoovis keerlevat kollast tuuleratast vaatama. See sama lind, kes mind eile üles lõõritas, või no vähemalt tema vend, on taas oksal kevadest joobumas.

Mis tähendab lahti laskmine? Ei miskit hirmsat ju! Lihtsalt rohkem avatust, ootamatust, uudishimu ning tahet ja valmisolekut elul tulla ja olla lasta. Selle asemel, et edasi kombata oodatud otsingutulemused klades kaenla alla, astuda igale uuele päevale vastu põnevuse ja valmisolekuga. Tere hommikust, elu!

Lahti laskmine tähendab vabastavat leppimist, et elu on võit ja kaotus samaaegselt. Et siis, kui üks uks sulgub, avaneb kuskil teine.

Lahti laskmine on mõistmine, et kõik ongi pidevas muutumises. Millestki ei saa tegelikult kinni hoida. Kõik voolab ja moondub ja kannab paati aina uute kurvide taha.

Lahti laskmine on vabanemine oma rangetest uskumustest. See on taipamine, et tõde on miljoni tahuga kristall, mis väärib uudishimulikku lähenemist.

Lahti laskmine on vabanemine köitest, millega me endid ise aheldame. See on julgus astuda jägmisse hommikusse valmisolekuga näha, kuulda ja mekkida taaskord midagi hoopis uut.

Kinnikiilutud ustega ruumi ei saa siseneda põnev teekäija. Paksult ootusi täis topitud toas pole ruumi uue tarvis.

Lahti lasta, et tulla saaks miski, mida oodatagi ei oska.

Kohvikannust kukub viimane tilk kruusi ja päike on kaljunuki tagant päeva pressinud. Esimesed paljad jalad tatsuvad koridoripõrandat pidi kööki. Unesoojad käed teevad kalli ja sositavad kõrva, ‘Palju õnne sünnipäevaks, emme!’

IMG_6580

Väsitavad uned

Minu vanuses võiks ju ometigi teada, mida kevadpäike valgel lumelahmakal nina ja põskedega teeb? Võiks, eksju?! Aga on asju, kus elu õpetab ja õpetab, aga mina olen uljas ja hajevil samaaegselt ning unustan suurest lummeminemiseõnnest kreemid ja kaitsed sootuks.

Eile, enne ööd, hakkas õhetama ja nüüd, hommikul, on nägu nagu tomat! õpilased saavadki natuke pihku pugistada.

See kuum põsk helendas mu une nii hulluks, et mul ei lülitunud kordagi une jooksul aju välja. Teate neid öid, kus mõttetöö on kangesti vilgas. Seekord oli ka nii, et hea, et ma poolunes pliiatsit ja kausta ei haaranud, sest tähtsaid asju tuli kirja panna. Veel enne hommikut tagus läbi unenäo mõte, et vot seda ja seda ei tohi unustada. Et nii, kui ärkan, peab kõik korralikult kirja saama.

Lisaks olid õpilased mu unenäos nii kärarikkad ja sahmisid terve tunni ringi, et nüüd olen täitsa väsinud kohe. Ja seda kell kuus hommikul. Siis, kui uus päev end valge lehena lahti lööb ja linnud laulavad kevadet kohale. Ja põsk õhetab. Ning nina tulitab.

Ent kohv maitseb ikkagi imehää!

Elagu 13s märts!

Kana õpetab kana

Shokolaadivabrik, keskaegsed kindlused, minirongide park, liustikud, mägirestoranid, jne, jne. Me oleme neid paiku kümneid ja kümneid kordi väisanud ent iga uue külalisega läheb trall uuesti lahti.

Eile, uhkest Gruyere’i lossist alla kõmpides ja kuulsaid kohalikke beseekooke õrnalt tassides, ütles Saskia, ‘Hea, et need turismimagnetid siin nii ilusad ja toredad on, sest muidu oleks ikka päris tüütu neid nii mitu korda külastada!’

Eks sõpradele tahad ikka parimat pakkuda ja kui keegi juba nii pika ja kalli reisi ette on võtnud, siis oleks nadi mitte ringi tiirutada ja kohalikke maiuspalu eksponeerida. Aga vot üks paik on, kus ma enam eriti käia ei viitsi. Ja vabanduses juba ette. See paik on spa. Olen küll kala tähtkujust, aga märjaks saada mulle ei meeldi. Viilisin siis kenasti kõrvale ja sättisin end hoopis spa kohvikusse koolitöid parandama. Kah mõnus ju!

Kohviku baaridaam oli siuke särtsakas naika. Ja suure, laia naeratusega. Ja väga loodusteadlik. Kui üks emme tuli leti äärde lapsele kõrt küsima, ulatas naine talle küll kõrre, ent viskas kui möödaminnes sekka hoiatuse ‘Ettevaatust! Mõelge loodusele!’

Mind raputas see manitsus kontrolltöödeuimast üles. Kui kümme minutit hiljem uus laudkond suurele poisile imemiskõrt küsis ja baaridaam taaskord looduse eest välja astus, jäin pikalt mõtisklema.

Mina olin temaga nõus. Kes poleks meist suuri merekilpkonni näinud kel värvilised joogikõrred ninas! Aga samas mõtlesin, kui väga ei meeldi ühelegi täiskasvanule, et keegi teine teda õpetama tuleb. Isegi kui sel teisel absoluutselt õigus on. Teise laudkonna meesterahvas muigas ja hakkas hoopis lennukite suurest saastast rääkima, aga baaridaam ütles naeratus näol, et kõik suured asjad hakkavad väikestest. Ja jälle pidin temaga nõus olema.

Ehk siis, kuidas käituda? Kui mina oleks see baaridaam olnud, siis kaunistaks baariletti suure tõenäosusega silt, et kõrsi selles baaris ei anta. Ma ei jaksaks iga uue kõrrenõudjaga väitlema hakata. Aga südamerahus plastikut kah ulatada ei suudaks.

Ja ikka pilte ka. Turismijalutuskäigult.

IMG_6490

IMG_6501

IMG_6509

Kuidas säilitada terane silm?

Väga, väga ammust ja ilusast ajast pärit sõbranna tuli külla. Teate küll neid sõpru ja sõbrannasid, kes mingil hetkel elukeerisesse kaovad ja siis nagu muuseas uuesti pinnale ujuvad nagu poleks vahepealset pikka vaikust olnudki.

Tuli oma ilusa ja toreda tütrega. Tõi leiba ja raamatuid ja palju, palju rõõmu majja. Et pikast reisist kangeks jäänud jäsemeid sirutada ning tervitusõhtusöögi tarvis kõhtu ruumi kasvatada, läksime küla peale kõndima. Külas on meil eeslid. Nagu kõrvalkülas. Nagu igal pool siin. Sõbranna tütar tegi ilusale valgele loomale pai kui sõbranna uuris, ‘Eeslid? Miks eeslid? Miks siin nii palju eesleid on?’

Ja ma tõdesin taas, kuidas ma siin juba kõigega nii ära harjunud olen, et ei oska enam märgatagi, ei oska küsimusi esitada. Uudsuse lõhnagi pole jäänud. Ma ei tea, kas see on hea või halb. See on vist … normaalsus. Aga samas tahaks osata vaimustuda ja igale päevale natuke uue ja värske silmaga vastu minna.

Kahju, et ma siia kolides päevikut ega blogi ei pidanud. Küll seda oleks nüüd põnev lugeda! Et mida ma tookord märkasin, millest innustusin, mis ehmatas, mis hulluma ajas. Sest, ausalt, ma enam ei mäleta. Liiga palju uusi kihte on peale tulnud. Liiga sügavale on kunagine aeg vajunud. Liiga palju eesleid on mind eeslitega ära harjutanud.

Eestimaa Shveitsis

Ma kipun uskuma, et kõik juhtub siiski mingil põhjusel. See on ka üks seletus, miks ma iseendalt päris sageli küsin ‘nii, mis ma siin õppima pean?’ või ‘miks selline lugu?’

Samas ei usu ma eriti ohetesse, ‘ah, oleks ma teadnud!’ Hetkel, mil me oma valiku lõplikult langetame, haihtub teine võimalik reaalsus õhku, muutub absoluutselt olematuks. Pealegi on naiivne arvata, et muuta saab ühte väikest asja, mis siis sobitub imeliselt olevasse masinavärki. Iga tillemgi muutus toob omakorda riburadapidi kaasa teisi nihkumisi kuni lõpuks on välja kasvanud hoopis uus ja meile ettearvamatu reaalsus.

Kuskilt on loetuna meelde jäänud hoiatus, et mõtle hästi, enen kui midagi soovid, sest ükski täideläinud soov ei seisa ihuüksinda püsti, ta lükkab käima uusi moondumisi.

Liuglesin eile poistega kodunõlvadel vastlatuhinas ja mõtisklesin taaskord oma siiasattumise ja siinolemise üle. Paar aastat veel ja olen elanud helveetide maal sama kaua kui Eestis enne seda. Miks ma just siia sattusin? Kas minu tähtedes oli see kirjas? Oli mul üldse võimalik midagi muud valida? Me arvame, et me teeme valikuid, aga kas ikka teeme või loksume meile etteantud käänulist jõge pidi oma sadama suunas?

Mina sattusin mulle visatud elutäringute järgi mägedesse, paika, millest ma isegi unistada ei osanud. Peale vist viit aastat siin elamist, kohtasin Pärnus kunagist õpetajat, kes mulle mingil põhjusel (ma ei tea, miks) kaasa tundis teemal, ‘Et täitsa külas elad? Mitte linnas? Siis kuskil mägedes! Oehhh.’ Eks see küla ja linna mõiste on Shveitsis ja Eestis totaalselt erinevad. Shveitsis on imevähe paiku, kus ongi siuke maal elamine Eesti mõistes. Siin on iga küla suurem kui Mõisaküla ja viimane, lubage meelde tuletada, on linna staatusega!

Ma olen siin elamise ajal olnud üliõnnelik ja natuke vähem õnnelik. On olnud hetki, mil ma ei kujutaks end kuhugi mujale elama. Ja siis on elukärsitus peale tulnud ja mu süda on ihanud midagi muud. Mitte et see süda täpselt teaks, mis see muu on. Lihtsalt mingi teine tuksumine. Aga on’s meie hulgas neid, kes sellist tuksumist eales tundud pole?!

Üks b-moll siin mägede kaisus on … eestlaste puudus. Pole siin sadamaid kah, kust Hemingway’d uskudes mõnda eestlast leida. Elukeerises tuhisedes ununeb see tõsiasi mul aeg-ajalt ära, aga on hetki, mil siinne Eesti-üksildus eriti teravalt hinge torkab. No näiteks eelmisel nädalavahetusel, kui me mäemehega peale pikka-pikka pausi Shveitsi Eesti Seltsi Vabariigi aastapäeva peole sõitsime. Päris algusaastail üritasin ma seltsielust väheke osa võtta, aga kuna suurem tegevus toimub meist rohkem kui kolmetunnise rongisõidu kaugusel, siis jäi laste tulekul kogu trall soiku ja nii ma siin üksipäini eesti meele ja keele eest võitlesin. Kerge see pole olnud. Ja sellest saan ma eriti teravalt aru just laupäevasele koosolemisele mõeldes. Missugune imetore seltskond inimesi sinna kokku tuli! Kui palju vahvaid eestlasi, kui meeldivad shveitsi soost kaasasid ja siis kõik need lapsed, kes seal risti-rästi ringi siblisid. Terve õhtu oli üks suur vaimustus. Kohe nii, et ma paar päeva hiljemgi tasakesi edasi tuikusin.

Koos on kergem! Koos on motiveerivam! Koos on ausalt öeldes palju mõtekam. Just selline tunne tekkis teiste eestlastega lobisedes.

Ma võiksin nüüd iseendaga väga karm olla (mida ma nii hästi oskan) ja kurjustada, et miks ma oma laste eesti keele ja meele edendamise nimel rohkem pole teinud. Aga ma tean tagamaid. Ma tean, et ilma abita, üksinda rapsides kaob siht sageli silme eest ja väsimus paneb käega lööma.

Ma võiksin ka iseendale suurest halast pai teha ja hädaldada, et miks küll mina siin üksinduses olen ja teiste tegemistest osa ei saa. Aga selline nutt ei vii teatavasti kuhugi. Kerge on teatud hetkel unustada kõik hea ja kogu tähelepanu ühele vildakale komponendile suunata.

Ma võin hoopis suurest heameelest tõdeda, et mul oli ilmatuma tore neid inimesi seal näha ning mõista, et olen valmis pingutama selle nimel, et see kord viimaseks ei jääks.

Tugi on see sõna, mis mul peas vasardab. Nii nagu on mul õpetajana vaja teisi inspireerivaid õpetajaid, joogatajana teisi joogatajaid, nii on mul kodust kaugel vaja teisi eestlasi, kes tuge ja äratundmist annaksid.

Siinkohal lehvitan ma kõikidele üliägedatele inimestele, kes selle õhtu nii imeliseks tegid!!!!!!!

Ja nüüd ma panen punktiks ikkagi paar mäepilti. No kuidas siis muidu.

IMG_6473

IMG_6475

IMG_6474

Kuum veebruar

Kevad pressib peale. Ajab linnud hommikul poolpimedas lõõritama, meelitab pungasid ja lilli maailma kaema ning sulatab lund suusaradadel. Vara, vara, kallis kevad! Aga on tal siis kõrvu kuulamiseks?!

Rõõmustan ettevaatlikult ja kissitan kiirte uputuses silmi. Ning tunnen hetk hiljem hinges torget selle varajase soojuse pärast. Kas niimoodi hakkabki olema? Et lükkasime kambakesi raske ratta käima ja nüüd läheb hoog aina suuremaks? Ei taha kaua mõelda, sest mõtlemine üksi ei avita. Aga on’s veel võimalik naiivselt loota ja uskuda, et tegelikult pole häda midagi?

Kõndisin eile pea tund linna peal (ootasin Steni trenni lõppu) ning kuulasin üht järjekordset podcasti. Kas teie ka, armsad inimesed, olete enda jaoks jäädavalt podcastid avastanud? Mina enam muud ei teegi, kui istun lummatult autoroolis või keerutan kulpi ja vaimustun huvitavate inimeste värvilistest mõtetest. Üks mu uusimaid lemmikuid on Sam Harris ja tema ‘Making Sense’ maiuspala.

Aga et siis astusin linna peal ja kuulasin ja naersin ja nutsin läbisegi ning tõdesin karmi reaalsust, et uudishimu hind on valu hinges. Sest mida enam tead, seda ärevamaks kisub. Sam’i külaliseks oli evolutsiooni psühholoog Geoffrey Miller ja jututeemad kirevad ja karmid. Minu läheb kõht alati sama koha peal krampi – kui juttu tuleb A.I.-st (artificial intelligence), sest see tundub lihtsalt nii hirmutav, nii haldamatu, nii … tõeliselt etteennustamatu. Ja kui juba Geoffrey masti tegelasi see teema öösel voodis vähkrema paneb, siis mis on minusugusel tavakodanikul arvata?!

Veel kuulan ma ustavalt Russell Brand’i Under the Skin, sest teda on, noh, lihtsalt lahe kuulata. Ja pealegi ajab ta mind pea iga kord naerma. Tavaliselt muidugi siis, kui ma ihuüksi rahvarohkes kohas kõnnin. Ja naerma ikka kõva häälega.

Viimasena avastasin veel Fearne Cotton’i Happy Place ja see on ka täitsa mõnus amps.

Ma armastan muidugi ka tohutult prantsuse keelseid saateid kuulata, aga nende prantslastega on see lugu, et nad kipuvad kangesti teineteisele vahele segama ja see on üks asi, mis mind autoroolis sageli hädaldama ja oigama ajab, et ‘oota! Lase tal lõpuni rääkida!’ Aga jah, eks see prantsuse keel kõla nii kuulajale kui rääkijale kaunisti!

Eestikeelsete  podcast’ide kohta pole mul hetkel miskit tarka kosta. On teil mõtteid?

Ja õues on jätkuvalt soe. Sten-poiss üritas lühikeste pükste ja särgi väel kooli hiildia, aga sain teisel enne ukse sulgumist kratist kinni. Järgnes tavapärane draama teemal, ma pole enam tita ja laske mul ometigi elada. Aga no halloo, veebruar ikkagi, mis siis et õrnalt märtsikuu karva juba. Ja märts, hääd inimesed, on teatavasti minu lemmikkuu. Nii et märtsikuu terviseks üks amps shokolaadi!

Ahhoi.

IMG_6428

Lahkujad äratavad elule

Käisime matustel. Ei, ei, mitte midagi traagilist. Vastupidi. Üks ilus, loomulik ja südamlik ärasaatmise hetk.

Suur kirik oli rahvast täis. Keset kiiret töönädalat leidsid nii paljud inimesed aega, et tulla ja korraks koos olla. Et öelda head aega inimesele, kes neid kõiki oma eluga puudutanud ja kõnetanud oli.

Kuulasin laste ja lastelaste järelehõikeid oma emale – vanaemale, pigistasin mäemehe kätt aina kõvemini ja lasin tänutundel endasse voolata. Elada elu kui imet. Mõnikord on vaja katsuda lõppu, vaadata talle otsa, et argirassimisest üles ärgata.

Kirikust ookean kaugemal heitis samal hetkel hinge üks mu lemmikluuletajaid, Mary Oliver. Ja tema juba teadis ühte koma teist elust ja imest ja hetkedest.

Tänasesse reedesse Mary Oliveri.

The Summer Day

Who made the world? Who made the swan, and the black bear?

Who made the grasshopper?

This grasshopper, I mean –

the one who has flung herself out of the grass,

the one who is eating sugar out of my hand,

who is moving her jaws back and forth instead of up and down –

who is gazing around with her enormous and complicated eyes.

Now she lifts her pale forearms and thoroughly washes her face.

Now she snaps her wings open, and floats away.

I don’t know what a prayer is.

I do know how to pay attention, how to fall down

into the grass, how to kneel down in the grass,

how to be idle and blessed, how to stroll through the fields,

which is what I have been doing all day.

Tell me, what else should I have done?

Doesn’t everything die at last, and too soon?

Tell me, what is it you plan to do

with your one wild and precious life?