Leppimine segadusega.

Ma olin pikki aastaid meie aiaga pahuksis. Vana hoovi viltused kiviaiad, okkavaibaga kaetud hämar kuusealune, roostetanud traadi all unustusse vajunud kanaaedik, katkiste nurkadega iidne kivist veevann – kõik tekitas mus pahameelt ja paanikat. See aed tegi, mis tahtis ja mina ahastasin kõrvalt. Rohi kasvas ka absoluutselt omasoodu. Mullast tärkas taimi, mida üheski loodusraamatus veel pole, võililled panid pidu ja puud kasvasid taevasse nagu poleks homset.

Iluaiaks pole seda paika kunagi loodud. Siin on jooksnud kanad, küülikud ja kitsed. On pestud viinamarjakaste, toksitud pinke kokku, kõblatud peenramaad. See on ühe vana küla, vana maja, vana aed. Ja vanad aiad on iseloomuga. Ja natuke logadi. Ja parasjagu metsikud.

Mul pole täpne kuupäev meeles, aga ühel hetkel ma rahunesin maha. Mitte ainult aia osas. Vaid ka majas valitseva segaduse osas. Ja keldris valitseva segaduse osas. Ja koolis, klassiruumis valitseva segaduse osas. Ja elus valitseva segaduse osas üldse. Sest elu on kaos. Elu on wabi sabi. Ja mida kiiremini me selle paratamatusega lepime, seda lihtsamaks muutub kulgemine. Ilu on vaataja silmades ja mõnikord peab elama üle neljakümne aasta, et maha rahuneda ning mõista – segadus on kõige loomingulisem ja nauditavam stiil üldse.

Siin, metsiku kirsipuu õitemeres, tundub ju lausa imeline.

fullsizeoutput_1397

Pandeemia päevik vol 5 …

… ehk lühike kanapostitus

Ämblikud sõna otseses mõttes sadasid mulle pähe. Ja see ei olnud uni. See oli minu tänane reaalsus, kui ma igivana kanalat rookisin. Kuna olin ämblikusaju hetkel suht kõrgel redeli otsas, ei saanud ma muud teha kui täiest kõrist karjuda ja käega kukalt kratsida. Parima meelega oleks ma mööda hoovi jooksma hakanud, aga see katusealune positsioon seadis vägagi karmid liikumispiirangud. Ühesõnaga, nõrganärvilistele ei soovita!

Need, kes minu eelmise nädala insta videosid vaatasid, juba teavad, et meie perre tulevad varsti sulelised. Või kas teavad?! Too videos välja käidud mõte oli veel toores ja ideede maailmas hõljumas. Ent ju oli seekordne hetk eriliselt küps, sest tollest saatuslikust hommikust alates pole meie peres möödunud ühtegi ühist söömaaega, mil kanadele nimesid ei valita ning värsketest munadest ei õhata. Nüüdseks oleme nii kaugel, et kanad on tellitud (saabuvad mai keskpaigas), kanala on jubedast risust ja tuhandest ämblikust tühjaks tassitud ning kana õueaedik internetist tellitud. Tööde nimekiri on hetkel veel päris pikk ning kopsimist, korrastamist mitmeks nädalavahetuseks, ent aega ju on, või mis?!

Olen pikki tunde internetis ringi sobranud, kanateemaliste foorumite ja lehekülgedega sõbraks saanud ning tõdenud, et maailmasid, millest me midagi ei tea, on triljon korda enam kui neid, kuhu oma nina oleme toppinud. Piisab vaid uus hobi leida ja sinu ees lähevad lahti laiad väravad. Astu edasi ja hakka uurima! Esimesel hetkel võib too uus ja lai põld hirmutav, ärevust tekitav tunduda. Nii palju on õppida! Nii palju erinevat informatsiooni! Aga see on hea ‘mindfulness’ treening. Noki tasakesi. Noki nagu kana. Ja uurista teed lõpmatusse.

Ja kui te juhtute kogemata kanapidaja olema, siis kõik head nipid ja nõuanded on teretulnud!

 

Pandeemia päevik vol 4

Täna tuli väsimus. Vaimne väsimus. Ronisime mäemehega mäkke (nagu ikka oma nime vääriva mäemehega tehakse 😉 ja siis ma tundsin, et jutuajamine ei tule kõne allagi. Ma lihtsalt ei jaksa ühtegi mõtet lõpuni mõelda. Liiga palju mõtteid on olnud. Kogu aeg.

No selliseid näiteks.

  1. Ma ei karda. Ma olen kuulnud, et osad inimesed on kuidagi lukku läinud. Hirmust. Aga hirmu ma küll tundnud ei ole. Pigem on olnud selginemisi. Peamiselt sellest, kuidas me elamegi väga õhukesel jääl ja kas äkki see (eelsoojendusest?) kriis paneb meid kuidagi uutmoodi mõtlema. Mäemees ei usu. Mäemees ei ole üldse suur inimkonda uskuja. Aga mina tahan loota, et need, kes juba enne kriisi kuidagi rohelisemad ja säästlikumad olid, kasvavad selles suunas jõudsamalt edasi. Ja et me hakkame päriselt ka harjutama elustiili, mis sanskriti keeles kõlab samtosha (rahulolu sellega, mis on.)
  2. Abi otsida. Kas ja millal ja kust. Abi otsimisega on siuksed lood, et mingeid reegleid ei ole. Eks ole. Mõnikord on abi otsimine laiskus. Sten loeb matemaatika harjutuse juhise läbi ja hüüab, ‘Emme, palun aita. Ma ei saa aru!’ Siis ma tavaliselt ei liiguta. Ütlen, et liiga vara tuli hädakisa. Viimasel kahel koduõppe nädalal on see iseseisev pusimine olnud üheks oluliseks kasvuraskuseks. Koostasime üks päev lausa protokolli, et kuidas toimida, kui on tarvis abi. Ehk siis … A) Proovin ikka ise veel. B) Kas äkki leian iseseisvalt kuskilt infot. C) Panen laua nurgale ‘abi’ kuhja ja ootan, kuni emmel on aega.

Aga mõni teine kord on abi otsimine julgus ja tarkus. Kui sageli olen kuulnud oma tuttavaid lausumas midagi sellist: ‘Ei, ma ei tahtnud segada. Ei julgenud küsida.’ Peab küsima. Mis ei tähenda muidugi automaatselt, et tugi tuleb. Mõnikord ei tule. Aga küsima peab. Abi otsimine on tark tegu!

  1. Samamoodi tark tegu on lasta asjadel vahest olla nagu nad on. Näiteks kurbus, tüdimus, väsimus – varem või hiljem mässivad need tunded endid meie ümber, eriti nüüd, kui maailm on kuidagi viltu, rütmist väljas, lombakas. Iseennast kõrvalt jälgides pean tõdema, et esimene reaktsioon on vastuhakk. Mis kurbus? Mis väsimus? Nii, mida ma nüüd tegema pean, et sellest kleepuvast ebameeldivusest lahti saada. Jooga? Meditatsioon? Klaas veini? Raamat? Ei, kaks raamatut? Kõik on hästi! Kõik on hästi! Happy, happy, happy.

Jama puha!

Las siis olla. Las olla kurb. Las olla tüdimus. Ja väsimus. Las olla hiireuru päev. Selline päev on tegelikult sama tähtis kui iga teinegi päev. Tal on absoluutne õigus päevade ketti oma pärlike lisada.

  1. Ma tegelikult kipun arvama, et see vaimne väsimus tuleneb suurelt osalt ühest raamatust, mille ma eilse päevaga sisse ahmisin ja siis hingeldades tugitooli taga nutma jäin. Glennon Doyle, ‘Untamed’. See raamat keeras mind seestpoolt väljapoole, raputas, sakutas, pani tsentrifuuki keerlema ja siis tegi pai, võttis käest kinni ja lubas teed näidata. Võimas. Selle aasta võimsaim. Ma ei usu, et ükski teine teda troonilt tõukaks. Mis siis, et on jäänud veel üheksa kuud!

Olge hoitud, jätkuvalt!

Pandeemia päevik vol 3

Külm imbus kuskilt kontidesse. Õhtuks hakkasin lausa värisema ja vaatasin ‘Suud Puhtaks’ saadet kihi tekkide alt. Korraks käis isegi hirmumõte peast läbi, et kas äkki … kas äkki sain poe- ja apteegitiirudel lisaüllatuse külge?! Mäemees teab kahte kolleegi, kes koroonaviirusega kodus on. Mõlemaid nägi ta umbes nädala eest, aga piisavalt kaugelt, et uskuda, seekord läks viirus mööda. Ja samas … Olen kuulnud lugusid inimestest, kel olla küll viirus, kuid puuduvat sümptomid. Ja siis ma natuke kratsin kukalt. Kuidas nad siis üldse teada said, et neil viirus on? Ja mis õudne pandeemia ikka, kus osad libisevad haigusest kui muuseas läbi ja teised jätavadki elu.

‘Suud Puhtaks’ saade oli otse naelapea pihta, kas polnud?! Ma ise tõdesin suureks rõõmuks kahte asja. Ma jumaldan haridusmaailma! Kui too kaunis, mustas kleidis haritlane õppeprotsessidest ja õpilase autonoomiast rääkis, käisid mul enam-vähem väiksed elektrilöögid süsteemist läbi! Need mõtted, ma tean neid, olen nende seltsis nii kaua aega veetnud. Need on just sedakarva mõtiklused, mis mul meele rõõmsaks teevad.

Teine teema, mis mind seda saadet vaadates väga intensiivselt puudutas, oli õpilaste autonoomseks kasvamine. Koduses karnatiinis õppimise vast suurimaid õppetükke ongi too kurikuulus iseseisva mõtlemise ja tegutsemise harjutamine. Vaatan Steni ja tunnen peaaegu füüsiliselt, kuidas ta iga uue päevaga, iga uue pusimise ja pisaravalangu läbi omandab väärtuslikke oskusi. Kuidas ta kasvab. Täpselt nagu too katsetaim purgis, mida ta regulaarselt vaatlema ning vihikusse ülestähendusi tegema peab. Selle taime võrsumine on imeline metafoor meie oma laste kasvamisest. Minu sõnum õpetajatele ja õpilastele olekski vast see, et mitte kamaluga uut teadmist pole vaja vaid sügavale juurduvat oskust ISE MÕELDA JA HAKKAMA SAADA! Olgu see pandeemia meile kõigile võimalus kasvada.

No mina kasvan muidugi ka. Esmaspäeval, esimest kolme virtuaaltundi andes, õppisin tõenäoliselt rohkem kui kuskil kuuajaliselt koolitusel. Laud oli post-it siltidest värviline ja iga uue õpilaste esitatud küsimusega sähvatas järjekordne ‘ahaaa’ idee peast läbi. Teeks hoopis nii! Loo moraal – efektiivseim õpe käib ikka ‘käed külge’ variandis. Ja mõttega õppimisest pole vast tarvis mitte alustadagi!? Oleme kolleegidega aastaid jahunud teemal – igal ülesandel peab olema mõte. Asi peab olema mõtestatud. Õpilane peab aru saama, miks ta midagi teeb. Ja siis, palun väga, sajab selline õppeprotsess otse sülle.

Ja enne veel kui päike mäenuki tagant välja pressib ning mäepere pudrule tuleb –

see ‘süllekukkunud vaba aja’ teema, mida sotsiaalmeedias nii palju tiirleb. Kellele on vaba aeg sülle kukkunud? Mis nipiga? Sest meie pere jõuab vaevu-vaevu tööd ja toimetused enne und tehtud saada. Okei, lastel on jah vabadust juurde tulnud, ent mina ja mäemees ähime kellaga võidu. Mingist lugemismaratonist või kümnete sokkide kudumisest ei ole juttugi. Kui siis vast nädalavahetusiti, ent see oli juba ennisti nii.

Tööle, tööle, tuvikesed!

Pandeemia päevik vol 2

Kartsin poodi minna. Kartsin leida eest kaose, ahastuses külaelanikud, tühjaks tehtud riiulid ja pika, sinka-vonka vookleva saba. Astusin aeglaselt, enne viimase maja tagant poe ette keeramist hingasin sügavalt sisse-välja ning … leidsin eest pea tühja parkla ning vaikuse. Külapoe ukse ees seisid kaks noort, kollased vestid seljas ning pidasid arvestust, kui palju kliente korraga ostlema saab. Mind viibati kohe sisse, sest oli lõunane aeg ning inimesi vähe. Kassiir oli küll klaasist seina ja näomaski taga peidus, ent ülejäänud osa poest oli peaaegu normaalne. Kui jahu ja vetsupaberi lett välja arvata. Seal haigutas totaalne tühjus. Ämblikupere, kes aastakümneid riiulite tagumises sopis õndsalt elanud oli, sai juba eelmisel nädalal otsa, siis kui kõik nähtavale tuli.  Mis kõik pandeemia ajal muutub, väärtuslikuks saab!? No võtame kasvõi hantlid. Eks. Tavalised, ülirasked, metallist hantlid. Mäemees tahtis eelmisel nädalal kodusesse musklituppa nelja uut hantlit tellida, aga selgus, et koduseid trennitegijaid on kaugelt rohkem kui me karta oskasime. Hantleid poes pole. Nii nagu sülearvuteid ja mängukonsoolegi. Või siis on jäänud need kõige kallimad, mida isegi katku ajal ostma ei kipu.

Raamatuid õnneks hetkel jagub. Peaasi, et kulleripoiss ei nakatuks.

Sten sai vahepeal kolmteist. Tasakesi ja kohupiima plaadikoogiga. Natuke nukker oli, aga mul ei jätkunud jaksu midagi erilisemat ja pillerkaarelisemat organiseerida. See kodust juhitud töötamine ja elu korraldamine on ettearvatust palju väsitavam. Ma isklikult tunnen, et vaimselt on see paras koorem. Peas tiirleb pidevalt sada mõtet ja to-do nimekiri on päästevest number üks. Rääkimata kandilistest silmadest, mis peas peale tunde koolitöid kipitavad. Kui alguses arvasime, et Netflix saab meie igaõhtuseks meelejahutajaks, siis ma pigem väldin lisa ekraaniaega, kui jätkan istuvat jõllitamist.

Sten on muidugi suur poiss ja sai aru, et midagi erilist oodata oli liiast. Õhtul istusin ta voodiveerel, et koos hoopis selle peale mõelda, mis meil siin kõik hästi on ja miks meil veab.

No näiteks veab meil puhtalt tänu sellele, et me omavahel nii hästi läbi saame. Vähemalt hetkel veel. Küll võib kole olla neis peredes, kus juba enne karantiini minekut kääris. Ja vägivaldsetest kodudest ei taha mõeldagi. Kuidas nemad seal toimetavad? Meenub paari nädala eest vaadatud Laura lugu, kus noor ja imearmas eestlanna avalikkusele oma verdtarretava loo rääkis. Lasin Saskial, kohe seitsmeteistkümne aastaseks saaval tütrel seda lugu samuti vaadata, et teiste hirmsatest läbielamistest õppust võtta.

Brené Brown räägib oma uhiuues podcastis FFT-st, ehk Fucking First Time. Oleme siin kõik hetkel mitme erineva FFT-ga rinda pistmas. Kui paljusid asju tuleb teha uutmoodi, kui palju tuleb julgeda, proovida. Peaasi, et ei kardaks. Et suudaks targalt õpipoiss olla ning filosoofiliselt uute katsetuste najal kasvada. Selge on see, et esimesed proovid on parajad kökerdised. Aga need viltused üritused on üliolulised ahelad arenguteel. Ilma lörri läinud proovideta ei toimi õppimist ja kasvamist. Videotunnid õpilastega, laste üleöö autonoomseks kasvamine läbi virtuaalse kooli, joogatunnid ekraani pidi. Just. Otsustasin oma joogaõpilastele koduseks tegemiseks  seansi kokku panna. Esiti olin suht turris ja ärevil. Kaamera ees venitamine ja objektiivi suunas lehvitamine tekitasid tohutut võõristust ning panid meeleheitlikult mõtlema tollele voldikesele kõhu ümber ning omasoodu väljakasvavale poisipeale. Pole mus seda pikakoivalist ja haldjalikku joogaemandat. Ent video kokku monteerimisel selgus, et pole hullu midagi. Ja nii on iga uue asjaga. Alguses on hirm, siis paras koperdamine, masendus, ahastus. Võib-olla isegi töö nurka viskamine ja iseenda suutmatuse maapõue kirumine. Aga uuel päeval proovid taas ning miski on juba paremuse poole nihkunud. Juba väldid esimesi vigu ja jõuad uuele tasemele.

Väsimatut pusimist meile kõigile!

Ja kui viitsite, hõigake, kuidas teil!

Pandeemia päevik

Viis muna läks koogi sisse. Üks ja kaks ja kolm ja puus nõksus, sest Spotify’s mängis Bee Gees’i Stayin’ Alive ja see tundus korraga nii ülikohane laul. Lilli ei olnud, mitte ainsamatki. Esimest korda elus. Aga kes siis oma kallist kaasat kriisi ajal poodi nartsissi järele saadab?! Hoopis pudel shampanjat tuli külmast ja hästi kobeda pauguga lendas kork vastu lage, jook kihises klaasis ning ma ei suutnud suud pidada, ‘Pidu katku ajal.’

Täna on uus päev, karantiini teine. Hommikukohvi juues ja päikeselist hommikut imetledes, tundus kuidagi ebaloomulik, et maailmas möllab pandeemia. Siin oma kodus, külakiriku taga, on vaikne ja soe ja aeg liigub mingis erilises rahus. Vähemalt hetkel veel. Ei lapsed ega mina pole lõplikke direktiive saanud ning suure töörabamise eel käib pinnase ettevalmistamine. Sätime endile töönurki valmis, pühime laualt tolmu, kastame lilli ja asetame erivärvi vääriskive ilusasse energeetilisse ringi. Eestimaalt olen saanud juba esimesi appikarjuvaid sõnumeid teemal, et armsad õpetajad, võtke tuurid maha, sest ei lapsed ega nende vanemad ei suuda sellise koormusega toime tulla. Ja ma imestan – pole ju tarvis kramplikult teha sama koorma ja kiirusega nagu klassiruumis. Olukord on muutunud, on kriis ja sellele vastavalt võiks vabalt mingi teise rütmi võtta.

Kevad on hakanud ennastunustavalt peale pressima. Kakskümmend soojakraadi ja lilled sirutavad ka pakseimast kulukihist taeva poole. Igapäevased tuulutused mäes ja metsas on näo pruuniks päevitanud. Äkki iiga värske ja rõõsa, et niiviisi õpilaste ette ekraanile ilmuda?!

Liigutamine tundub nüüd karantiinis istudes elulise tähtsusega. Saskia nurus mult privaatsed joogatunnid välja, Anders tõstab jätkuvalt AC/DC saatel hantleid, meie teeme mäemehega iga päev tiiru mägedes ja Sten silitab villi kanna peal, mis uute matkasaabaste sisseõnnistamisel pisarate ja oietega ära sai teenitud. ‘Emme, mis villi sees on? Anders ütles, et seal on pandeemia pisikud.’

Üle mustmiljon aasta hakkasime televiisorit vaatama ja soetasime endale esimest korda elus Netflix’i. Vot sulle karantiini! Ei, valetan. Ei vaata televiisorit. Arvutit vaatame. Ma ei tea miks, aga meie telekas ei tee Netflix’iga koostööd. Kindlasti on mingi lihtne vastus, kõik teised siin maamuna peal raudselt oskaksid selle asja oma teleris tööle panna, aga meie, tehnikakauged inimesed, istume kambakesi minu tillukese Mac’i ümber ja lagistame naerda – Brooklyn Nine-Nine sai meie pere esimeseks Netflix seriaaliks.

Oot-oot, Mäemees vist lõpetas töötegemise. Nüüd matkasaapad jalga ja sääremarju pumpama.

Kuidas teil pandeemiaga?

Palju õnne ja edasi!

Kes meist aeg-ajalt vastu seina ei põrkaks? Kes pole mõnikord tõdenud, et siht on kuhugi uttu kadunud ning edasimarssimine pole muud kui pime harjumus?

Minul on sarnaseid ‘oot-oot’ hetki tulnud ette paaril korral. On olnud valusamaid seinaga kokkupõrkamisi, mis ohtlikult kriisikarva värvusid. Aga sagedamini on lihtsalt mingi torkiv aimdus, et pole vist päris õige asi. Et pealtnäha justkui paigas, vaatajale päris sillerdav , aga vot sees on nukrus ja tühi tunne. Mingi sügavam kriipimine, mis tahab, et teda kuulda võetaks.

Sünnipäevad on sümboolselt võimsad hetked. Järjekordsed 365 päeva saavad otsa, muutudes ringiks aina laiemasse elutüvve. Üksikutest ja erivärvi päevadest saab üldine toon, saab sujuvam või sakilisem joon, mis lõpuks kümnete teiste ringide rägastikku sulab. Enam ei meenu kindlad seigad, inimesed, katsumused. Jääb pigem tunne, jääb mingi võnge südame alla ning mis peamine, jääb siht, mis sai mingil hetkel ja põhjusel seatud.

Enne uuele ringile sööstmist oleks vast tark tegu uurida toda sihti ning iseendaga väike arupidamine läbi viia. Kas see siht ikka sillerdab veel? Kas see hoog, mis sisse sai võetud, on mulle jõukohane? Kas ma, lõppude lõpuks, ikka tean kuhu ja milleks tatsan? Ning kas teemoon, mis seljakoti ümmarguseks on paisutanud, õigustab oma kaasavedamist ka täna veel?

Homme ärkan ma tõenäoliselt tulpidesse ja ema-õe ülivarahommikustesse sõnumitesse. Homme on see päev, kui ankeeti tuleb kirjutada 44. Kui ilus number! Kuidagi tark ja väärikas, kas pole?! Ja kui … edasijõudnud. See on ju poole teekonna verstapost (kui arvesse võtta Shvetsi keskmist eluiga). See on märk, et esimene osa sai läbi ja nüüd on jäänud veel too teine lõik elurännakust. Ehk siis – homsest hakkan ma astuma minu siinse rännaku teist otsa ja kõik eelpool hõigatud küsimused saavad tähenduslikumaks kui eales varem.

Budismis on ohtralt meditatsioone, mis tegelevad surmaga. Surm pole elevant portselanipoes, pole koll nurgas, keda keegi mainida ei julge. Surm on elule tähendust andev loomulik osa kulgemisest. Surmale mõtlemine, selle üle mediteerimine aitab elu tähenduslikumalt elada. Ta paneb inimese mõtlema oma käesolevast eksistentsist kui mööduvast lõigust. Ühest küljest see rahustab – kõik on lõppude lõpuks lõplik. Tee, mis sa teed, tunne, mis sa tunned, tulgu pilgud ja reaktsioonid, mis iganes, miski siin maamuna peal pole lõplik või jääv.

Samas võib surmast mõtisklemine anda elamise väge ja tahet. Me keegi ei tea, kui pikaks saab meie matk. Pole kuskil ette kirjutatud, millal lõpeb astumine ja kirja saab lõpuaeg. Mind isiklikult selline teadmatus ei hirmuta. See ei ole masendav. Vastupidi. Selline lõpust mõtlemine annab elujanu ja paneb elumahlad hoogsamalt ringlema. Teadmine, et lõpp võib saabuda ükstapuha millal, paneb olemist uutmoodi väärtustama.

Olen kuulnud vanemaid inimesi kui moksotsast möönmas, et ah, mis see sünnipäev, parem kui ei maini. Et unustame ära. Mida muud ta on, kui uus aasta turjal. Minu jaoks on sünnipäev ilus kingitus elult ja hoovõtt uuele ringile minekuks. Mitte vastikult kleepuv vanadus vaid aina kasvav tarkus. Mitte piinlikust tekitav number vaid väärikas tõendus juba läbikäidud ilusast ja koledast. Sünnipäev on magus hetk istuda maha, lonksata klaasike shampanjat ja küsida silmad päikeses kissis:

Kuidas ma tahaksin edasi astuda?

Mida soovin edaspidi kogeda?

Mille oma reisipaunast välja sorteerin ja teeäärele maha jätan?

Ja kuhu … kus suunas nüüd oma sammud sean?

 

Ahhoiii ja edasi!

fullsizeoutput_137c

Koroona Shveitsi moodi

Ja ärkasidki üles, mu kallid shveitslased. Eile oli veel ahastus ja juuste kitkumine ja kibe nali, et helveedid on end apéro‘le unustanud. Et on teised nagu keraamilised aiapäkapikud, kes loodavad, et kui väga ei liiguta, siis läheb hullem mööda. Ent hullem kasvas aina hullemaks (ma lahtisest Itaalia piirist üldse ei räägi) ning täna, peale pikka nõupidamist ja teadlaste / spetsialistide survet, hakkasid korralduses Bernist tulema ja nüüd jõuame vast lausa Eestile järgi.

Lapsed ei hõiska. On kuidagi äraootavad, veidi ärevil. Selline mitteametlik puhkus aina vaiksemalt tiksuvas maailmas tundub neile pigem rõhuvana. Mäletate lugu Pallest, kes end ihuüksinda maailmast leidis?! Ei maitse see vedelev komm ega shokolaad sugugi nii hää. Sten muretseb, et kuidas ta algkooli lõpueksamid edukalt tehtud saab, kui enam kooli ei lasta. Anders on teismelisele omaselt … erilise emotsioonita. Ja Saskia istub meist neljatunnise autsõidu kaugusel ühikas ning mõtiskleb talveunest ärkanud kärbest jõllitades. Kuidas koju saada? Rongiga? See on ju puupüsti rahvast täis! Oot-oot, see on ju see rong, mis sõidab edasi Itaaliasse, põhja Itaaliasse!

Mäemees on hetkel veel õndsas teadmatuses asjaolust, et tema kodumaa pandi just lukku. Ta liugleb kuskil tippude kandis aimamata, et homsest alates on ka kõik suusakuurortid kinni. Ehk et – suusahooaeg on läbi, mis läbi, sest kauaks seda lund enam? Tema meid ootama ei jää.

Minu töö meiliboksi pole veel käske potsatanud. Aga pole meiegi kool erand ning sel nädalavahetusel hakkab kibekiire elektrooniliste tundide ettevalmistamine. Mind see ei heiduta. Inglise keel on see imeline keel, mida on kogu internetiväli puupüsti täis, nii et tunnid teevad end ise. Ja eriti tore on see, et minuni ei jõua õpilaste ohked ega silmapööritused ega tüdinud pilk, mis puurib augu ka kõige entusiastlikuma õpetaja südamesse.

On nagu on. Peaasi et seda vetsupaberit jaguks. Vetsupaberit????? Mis värk sellega on? Kas ajalehtede kasutamise trauma lapsepõlvest? ükski koroonaviiruse sümptomite nimekiri ei maini kõhulahtisust …

Tegelikult oli mul hoopis teine postitus mõttes. üks sünnipäevateemaline. Aga tundus, et enne tuleb ikka too koroonalõiv maksta ja siis võib muust lobiseda. äkki homme?

Olge hoitud!

üks õppetund

Sajab akna taga laia valget märga lund …

Ja plaan lendabki korstnasse. Otsustasin nädala alguses, et täna, kodusel päeval, teen endale luksusliku kingituse ja lähen tühjadele, koheva lumega nõlvadele liuglema. Vaheajad on kõikjal läbi saanud, märts kohale kosserdanud ja suusakuurortid õndsalt inimtühjad. Aga võta lund, eksole. Ei lähe ma täna kuhugi, sest mägedes on tihe lumesadu ja selles meie autoke end üles ei tiri (lumekette pole me rehvidele siiani osta suutnud). Elu tegi jälle ära. Näitas, et plaani, mis sa plaanid, kulla inimkirbuke, aga lõpp-otsus jääb siiski tema kanda. Mul ei jää muud üle, kui kaasa triivida ning sujuvalt uusi kurve võtta. See eluvoolus triivimine on viimasel ajal keskseks teemaks olnud. Meeldib mõelda, et kui elu mingeid konarlikke teelõike saadab, siis tõenäoliselt selleks, et veel on, mida õppida. Ja vot see lahti laskmise, eluga kaasa triivimise teema on mul üks paras komistuskivi.

Triivimine võib kõlada passiivselt, isegi laisalt. Et kuhu sa niiviisi ikka jõuad, kui muudkui sulistad ja lased elulainetel end loksutada. Ent tegelilkult on see ikkagi sügav ja rahulik tarkus. Triivimine on olukorra tunnistamine ja siis vastavalt sellele käitumine. Vastand oleks siinkohal pidev etteplaneerimine, paaniline lootmine, et läheb just nii nagu me oma peas oleme valmis mõelnud ja siis kramplik tellingutest kinni hoidmine.

Eelmine nädal saigi mulle uueks nihkeks või kurviks või kuidas neist arenguetappidest uhketel koolitustel kõneldaksegi!? Need on need lõigud, kui elu heidab nurgelise kamaka otse nina ette ja siis vaata, kuidas välja vingerdad.

Iseenda kiituseks pean tõdema, et kui kõigepealt sileda ja särava fassaadi sisse mõrad sisse hakkasid jooksma, suutsin üllatavalt rahulikuks jääda. Vaatasin esilekerkivaid tundeid nii öelda kõrvalt ning kutsusin end pidevalt korrale, et emotsioonide pinnalt ei tohi tegutseda. Siis ei tule muud, kui üks rapsimine ja valed sõnad. Aga mida päev edasi, mida kauem too kleepuv ja vastik olukord kestis, seda keerulisem oli adekvaatseks jääda. Kallis sõbranna osutas mu väsimatule kalduvusele liiga kauaks ühte ja sama seika mäluma jääda. Ütles, et selline vahu üles kloppimine ei saa tuua selgust vaid aina uut ängi. Ja mäemees, no minu kallis mäemees tsiteeris kamina kõrvalt tugitoolist lõiku ühe USA eliitsõduri memuaaridest, mille mõte oli umbes selline, et ahastus tuleb siis, kui pidevalt ettepoole elada. Et keerulise olukorra teeb sageli talumatuks hirm sellest, mis VÕIB veel juhtuda. Tuleb tulla hetkesse, tuleb olla kohal siin ja praegu ja tegeleda parimal võimalikul moel olukorraga, mis on olemas.

Sõbrannale ja mäemehele sügav kummardus, aga endal oli ikka tiba närune tunne küll. Sest olgem ausad, MINDFULNESS … kallis mäemamma, MINDFULNESS peaks sul nüüdseks veres olema! Sest mida muud need targad soovitused olidki, kui meeldetuletus, et minevikus sobramine ja tuleviku kartmine on ühed hädised vennikesed ning meenutusis ja kujutelmis vaevlemise asemel tuleb rahulikult hetkeolukorraga tegelda, tuleb triivida.

Meenub kunagi loetud artikkel, et kõige hirmsam asi ongi hirm, sest tema võib piiritult suureks paisuda ning lisaks on tema ümber palju aega, mis lubab ängi tunda ning lõputult kõige jubedamate stsenaariumite ahelais siniseks tõmmelda.

Eelmist nädalat raputanud olukord lõpuks muidugi lahenes. Ütleme lausa nii, et lahenes paremuse poole. Ja boonuseks sai muidugi too rammus õppetund, et tegeleme olukorraga siin ja praegu ning ärgem tormakem mingisse virtuaalsesse võimalikku tulevikku. Et see valusalt kõrvetanud seik mulle meelde jääks otsustasin, et üks mu jooga käevõrudest, too helesinine paremal randmel, jäägu alaliseks mindfulness meeldetuletajaks.  Iga kord kui teda vaatan, kontrollin, mis hetkes olen ja tegutsen ja ega mõni juhuslik hirmukoll liiga külje alla pole hiilinud.

Teile ka meeldetuletavaid käevõrusid!

Metsikusse

Jätame auto laia kurvi, jõesängi veerele. Mida suurem vahemaa kivise mäeseinaga, seda parem. Praegusel aastaajal kukub teedele kiviklibu ja sekka suuremaidki kamakaid iga päev ning parem on mitte riskida. Autost väljudes ajame kibekiiresti mitu head kihti sooje riideid selga. Siia kitsasse mäekurusse päike end ei pressi. Õhk on karge ja üldse mitte kutsuv. Mäele pole meid vaja. Tema ei pinguta, et külalislahke näida. Ikka inimene on see tüütu sipelgas, kes talle väsimatult turjale ronib.

Seekord oleme neljakesi. Minu ja mäemehega oleme kaasa veennud tüdrukud, Saskia ja vahtusõpilase Lena. Kihid üll hakkame räätsesid jalga sättima. Saapad tuleb võimalikult tihkesti raamide sisse kinnitada, et hiljem, paksu lume peal uut tüütut sättimist ja sõrmekülmetamist ei tuleks.

Räätsematkad on Alpides ülipopulaarsed. Muud pole tarvis, kui spordipoest ostetud plastmassist raame jala alla, mis paksul lumel ilma üdini sisse vajumata edasi ukerdada lubaksid. Siis vali enda füüsilisele vormile vastav rada ja hakka astuma. Kes algaja, leiab suht tasaseid metsaradu, kes kõvemat pingutust soovib, võib enam-vähem vertikaalis mäetippu tõusta. Spetsiaalseid, räätsematka tarvis valmistatud kõnniringe on kõikides suusakuurortites, aga seekord oleme ostustanud metsikusse loodusesse ise oma raja ajada. Meil on nimelt igatsus. Igatsus vaikuse ja inimtühjuse järele. Veebruarikuu on Alpides ülerahvastatuse kuu. Erinevate kantonite koolivaheajad ja lisaks juurde korralik käputäis turiste ning suusanõlvad muutuvad inimestest mustaks. Aasta aastalt suudan seda massi järjest vähem taluda. Mul on tekkinud liiga kaua mägedes elanud metsikuse sümptomeid. Luksuslike suusarestoranide asemel kutsub onn metsa serval, kuhu talvel peale metsaloomade keegi muu ei eksi.

Lena hakkab vapralt ees astuma ja teeb päris korraliku tempo. Huvitav, kui kaua ta niiviisi jaksab? Tõus on siin järsk ja metsik ning mingist eelsoojendusest ei ole juttugi.  Aga las ta minna! Las ta õpib. Varem või hiljem lööb selline kiirus algaja hinge kinni ning kopsud jäävad kui kuival siplevad kalad hapniku järele ahmima.

Astume kitsast orgu pidi ülespoole. Paremale jääb Rechy’ nimeline mägijõgi, mille metsikut ja hetkekski lakkamatut kohinat olen suvest saati taga igatsenud. See on kogu minu Shvetisis elamise ajal teine kord, mil siia metsikusse, loodukaitsealaks nimetatud orgu talvel tulen. Suvel on siin elu, inimeste toodud sehkendused ja mägionnidest kostuvad hõiked. Ent talvel võtab mägi oma valduse tagasi ning org uinub vaikuses ja tühjuses.

Jõuan Lenale järgi ning kuulen ta kiiret, ahnet hingamist. Aga põsed on tüdrukul punased ja pilgus see õndsus, mis tuleb looduserüppe tagasi kukkunud inimesel, kes oli vahepeal unustanud, kuhu ta tegelikult kuulub. Astume mõne aja kõrvuti. Lund on vähe. Hirmuäratavalt vähe. Siin orus peaks loodus lumme mattuma. Aga sel aastal on vaid naljanumbrist valge kiht, mis äsja mäenuki tagant paistma hakanud päikeses lausa dramaatilise kiirusega sulama hakkab. Mida kõrgemale jõuame, seda laiemaks org avaneb, päikest on korraga kogu maailm täis, ent lumi seda raskem. Iga uue sammuga kasvab kiht räätse all raskemaks, kuni lõpuks, just siis kui tahan teist suusakepiga lahti toksida, kukub rajale ja laseb mõni aeg kergemalt edasi sammuda.

Oleme kitsast tõusust laia orgu jõudnud. Siin on nõlv mägimaju täis tipitud, üks neist meie pere armas onn. Viimane kord, kui siia talvel tulin, olime koos sõpradega, et metsikus öös uut aastat vastu võtta. Olin noor ning enda suvist pulmapidu ettevalmistav naine. Aasta, mis onnis hõigete ja kallistuste saatel saabus tundus nii põnev, nii ihaldusvääne. Kissitan päikesesse silmi, hingan kopsud värsket mägiõhku täis ja mõtlen, mida kõike sellele noorele naisele ütleksin, kui teda ime läbi siin orus kohtama peaksin. Millisest rumalusest, hingevalust, hirmust teda võib-olla säästa suudaksin. Või kas suudaksin? Tarkust ei saa nagu külakosti anda. Ise peab teise üles noppima ja mida valusamalt kõrvetab, seda paremini selgeks saab.

Mägijõgi on meist kõvasti paremale jäänud, nii et tema kohinat enam ei kostu. On vaid lumel sahisevad räätsed ja aeg-ajalt kostuvad hõiked ‘oodake mind ka!’ Tüdrukud hakkavad vaikselt väsima, ütlevad et jalad ei allu enam tahtele. Aga meil on mäemehega siht silme ees, teame seda ilu, mis meid veel kõrgemal ees ootab. Õhutame plikasid takka, laseme neil aeg-ajalt hingamispause teha ning rühime tasapisi edasi. Mäenõlvale segamini pillatud onnid tukuvad talveunes. Katused ähivad triibulise lumekihi all. Siin võib peaaegu kokku lugeda, mitu korda lumi sadanud ja jonnakalt sulanud on. Iga uut lumevahetust märgistab õrn triip nagu aastaringid kännul.

Neljasest grupist on saanud neli omaette rühkivat matkajat. Igaüks astub oma rütmiga ja omi mõtteisse mässituna. Veel viimane tõus. Mägimajad on selja taha jäänud. Edasi vaid kivid, kuused ja taevasse tõusev mäeselg. Lumel on siin-seal enne meid seigelnud astujate jälgi ja ühelt nõlvalt liuglevad alla kaheksaid joonistavad suusajäljed. Kust see hull küll tulnud on? Mis nipiga ta sinna tippu sai? Ja miks ta nii lumevaesel talvel kividerohket külge pidi alla on liuelnud?

Jõuan esimesena. Oru vasakul küljel, kuuskedega seljakuti seisab vana hütt, aknaluugid kinni ja lauad-pingid seina äärde kuhjatud. Lumi on siin tuulte taltsutada olnud. Terrassi osadesse nurkadesse on kerkinud hiiglama suured vallid. Kujutan ette seda metsikut ulgu noil öödel, mil tuul siin üksi peremeest mängib. Kui mõnus võiks siis olla selles onnis tuld teha ja raamatuga küünla veerel istuda! Aga täna on soe ja päike ja sinine taevas ning mäe ja ilma metsikus kavalalt varjus.

See hütt on suviti söögikoht. Siin saab peale matka juustufondüüd süüa ja kõrvale kohalikku valget veini juua. Suvistel nädalavahetustel on terrass inimesi täis ja uusi väsinud matkajaid tuleb katkematu vooluna aina juurde. Ent täna oleme siin vaid meie.

Üles jõudes tuleb kõigepealt märjaks higistatud särk ja sokid kuivade vastu vahetada ning siis võib päikeselaigus sooja teed juua ning kuivatatud fiigimarju ampsata. Mäemees unustas suures mäkkeminekuõhinas päikesekreemi sootuks  ja nüüd on nina ja põsed punased kui granaatõunad. Istume neljakesi ja kuulame vaikust. Mõelda vaid, selle sama mäe teisel küljel on kuulus suusakuurort, kus hetkel tuhanded turistid sabas seisavad, läbisegi nõlvadest alla liuglevad ja ülerahvastatud restoranides kohti otsivad. Aga meie siin uneleme tühjuses ja metsikuses ja lihtuses. Taevas tiirutab kollane deltaplaan. Kas ta näeb meid? Kas ta muigab ja mõtleb nagu meiege, et neil seal veab!?

fullsizeoutput_1354

fullsizeoutput_1353

6PksWEa1TbyoZ1YqasSjdQ

fullsizeoutput_1350

fullsizeoutput_134f