Tumedatest tunnetest

IMG_5229

Lugesin puhkuse ajal, vist seal mõnusa bassu ääres, ritsiku postitust üksindusest ja jäin väga väga pikalt selle peale mõtlema. Ütleme lausa nii, et tema sealsed read ja kõigi kommijate mõtted takkajärgi ronisid mulle sügavale naha alla ja jäid sinna seeduma.

See pole esimene kord, kui ritsik iseendale teadmata otse minu roostes naelapea pihta lööb. Olen talle seda eraviisiliselt maininud ka, kui miski eriti tugevasti minu hingeniite puudutab. Aga seekord ma ei kippunud kohe kaasa kajama, seekord oli mul vaja seda postitust peopesal hoida, et teda rahulikult uurida-puurida.

Mind aitasid eriti  kirjatükile kaasamõtlejad. Kui kosutav on lugeda, et teised ka, et lausa väga paljud teised ka, tunnevad end vaatamata kogu välisele kisale-kärale, vaatamata askeldustele ja inimestele endi ümber, vaatamata sellele, mis NäIB, ikkagi mõnikord nii kurvalt üksiku ja mahajäetuna.

Kusjuures siinkohal mu üleüldine sügav kummardus kõikidele neile blogijaile (Kuus Sidrunit, Eveliis, Mallukas jne jne), kes ei karda otse areenile astuda ja jagada asju, mis esmapilgul ehmatavalt siirad, alasti võivad näida, ent mis oma tooruses ja aususes tohututlt inimesi toetab.

Mina elan sageli ekstreemsustes. Ma elan kärtsus ja värvides ja ülevoolavas rõõmus. Ma võin elu ja inimesi nii intensiivselt armastada, et tahaks punnis rinnakorvist kogu väe välja kisada. Aga ma võin ka väga koledatesse aukudesse kukkuda ja istuda ööst pimedamas urkas. Siis ei saa mind mitte keegi kätte. Ei mu mees, mu lapsed ega need paar inimest, kes teavad natuke rohkem kui teised.

Ma tean ka seda, et minus pulsseeruvast rõõmuallikast tiba eemal on üks teine auk veel. See on kurbuse auk. See on hästi sügav. Eelmine kord terapeudi juures käies ta korraks riivas seda, kogemata. Ja ehmatas vist natuke. Ütles, et siin on natuke liiga palju kurbust ja see võib mingil hetkel üles mulksuma hakata. Eks ma umbes, uduselt aima, kuidas see auk sinna uuristus, aga las olla.

Eile, siis päev peale saabumist ja maha rahunemist ja pesude pesemist ja reaalsusega tõtt vaatamist, tekkis mul nii paks ja haisev kassiahastus, et oleksin parima meelega teki all tuhaks moondunud. Mõtlesin siis pikalt selle ritsiku loo peale ja nende mõtete peale, mida teised jagasid. Siplesin ja siplesin. Aga lõpuks lasin olla. Mis siis ikka. Kui on kurbus ja üksindus ja hinge kriimustav äng, siis tuleb lihtsalt olla ja lasta teisel kui lainel endast üle voolata. Ja kindlasti tuleb uskuda, et uus päev ON parem ja targem ja ilusam.

Hea on see, et lapsed kasvavad ja neist saavad omamoodi toed. Saskia tiris mu õhtu lõpus kinno ja tegi lausa pileti välja! Käisime Ocean’s 8 vaatamas ja no see on tõepoolest parim film ülikurvale pereemale 🙂

 

Toskaana hetked

IMG_5281

IMG_5304

IMG_5327

IMG_5340

IMG_5396

IMG_5502

IMG_5512

IMG_5550

IMG_5534

IMG_5547

IMG_5584

IMG_5572

IMG_5619

Enne uinumist jõudsin mõelda – aeg on nagu vesi. Voolab märkamatult, aga järeleandmatult ning saadab korda kõige võimsamaid imesid. Aeg parandab kõik haavad, aeg saadab kõik, absoluutselt kõik unustusse, aeg teeb imesid. Aja vastu ei saa maailmas mitte ainumaski jõud.

Aeg hakkab käigupealt toimima. Piisab, et miski saab läbi, kui juba hakkab aeg oma unustuste õrn-õrna niiti tema ümber ketrama. Esialgu meile täiesti märkmamatult, aga mida edasi, seda tihedamaks kangas kasvab, kuniks jääb vaid aimdus, arvamus, et oli vist nii, või äkki oli ikka naa. Kõik selged piirid kaovad aja kämbla taha peitu.

Kojusõites oli meil kiirteel üks hirmus ohtlik hetk, selline, kus süda kloppis kurgus ja kõhu asemel haigutas ööratu auk. See õuduse tunne tuli mulle kodus, enne ööd uuesti meelde. Sama intensiivselt. Aga eile, siis kakskümmend neli tundi hiljem, proovisin talle uuesti mõelda ja avastasin, kuidas need zhilett-teravad, piinavad hirmutunded olid taandunud. Oli hirmus ikka, aga see päris reaalne õudustunne oli tuhmuma hakanud, oli tömbistunud, tuimemaks kulunud. Juba, mõtlesin. Kui kiiresti kõik käib. Eriti tänapäeval. Elu kappab kuuendal käigul, kiskudes käest hetked enne, kui neid tõeliselt märgatagi jõuame.

Siin ma nüüd olen, oma argisema elu keerises tagasi, juba uute askelduste ja mõtetega. Toskaana, mis alles paar hingetõmmet tagasi oli ülekere olemas, triivib koos kõigi teiste elatud hetkedega ajavoos tasapisi kaugemale. Eemaldub nagu puuoks vees. Nagu leht. Ja siis jääb mälestus. Et vist oli nii. Aga äkki oli hoopis naa.

Suvine Shveitsimaa murrab uksest ja aknast sisse, ent enne, kui ma oma tähelepanu siinsele kulgemisele pööran, jäädvustan veel mõned hetked meie puhkusest. Püüan nad võrku kinni enne, kui aeg endaga allavoolu kisub.

Capoliveri on tilluke linn Elbe saare idaosas, mäe otsas. Kitsad, üles- ja allamäge hargnevad tänavad, tihedasti kokkusurutud majad, kuulsad pesunöörid täis kirevaid särke-kleite-linikuid ja aeg-ajalt väike või suur piazza, mõnikord kaevuga keskel, mõnikord ilma, aga alati ühe korraliku gelateriaja paari kohvikuga.

Jõuame tiba peale lõunat, nii et meie esimene eesmärk on leida söögikoht. Mul on nende paikade osas juba omamoodi vaist tekkinud. Mitte liiga shikk, sest seal on hinda palju, aga toredasti taldriku keskele paigutatud toitu vähe. Mitte liiga keskväljaku äärseid, sest seal on sageli hulgiladudest kohale tarnitud ja köögis ülessoojendatud toit. Tuleb leida siuke omamoodi, natuke kiiksuga, hea kui kuskil kõrvaltänavas pesitsev paik.

Ja seal ta ongi. Muhklik ja mitmetasandiline tagahoov. Kõik lauad ja toolid, mis vähegi oma nime välja kannavad, on kokku toodud ning tekitavad muhedalt vildaka suveterrassi. Pooled laudadest on ikka ja alati jutukaid itaallasi täis, taldrikutelt paistavad spagetti ja saiakuhilad ning igal laual on karahvin punase veiniga. Siia me jääme ning õigesti teeme. Sten sööb siin tagahoovis, naabritädi rippuva pesu all elu esimese kalamaari ning meie maitseme puhkuse ainukest õigel temperatuuril serveeritud majaveini (muidu on ta alati liiga soe!). Ma ütlen teile, mida veidrama kiiksuga paik, seda lahedam!

Mida sa oled joogas õppinud? Tuleta meelde! Nüüd otsemaid! Tuleta meelde ja hinga rahulikult. Ma seisan oma kahe vanema lapsega puuris, keset taevalaotust, tühjuse kohal. Mägedest puhub jahe tuul, nii et äsja all orus higist leemendanud ihu on kattunud kananahaga. Mul on jube. Ehk teretulemast Marciana mägedesse. Otsustasime hommikul Elbe saare kõrgeima tipu otsa sõita, aga uneski ei osanud me karta, et see sõit saab teoks tillukeses kollases puuris. Aga seal kaablite otsas kõikudes, siis kui org on kadunud sügavikku ja mäetipp on alles kaugel, siis kui seal niiviisi kõõluda, siis on muidugi hilja midagi muud ette võtta, ku sügavat sisse-välja hingata. Lõpuks tirib kaabel meid õnnelikult kohale, uhhhh, terra ferma, aga vaatamata võimsale vaatele, saare peaaegu peopesal hoidmisele, siia puurisõidule ma uuesti tagasi ei taha. Järgmine kord võtame matkasaapad kaasa ja ronime ise üles!

Peale kuut päeva ‘Napoleoni’ saarel, viib praam meid Portoferraiost tagasi mandrile, Piombino linna ning sealt edasi kihutame otse Toskaana südamesse, Chianti’sse. Meie uus pesapaik on paksude kiviseintega Toskaana maamaja keset kuumusest tukslevat loodust. Nagu paljud siinsed elumajad istub ka meie peatuspaik künka otsas, et päeval oleks vaadet ning õhtul jahedamat õhku. Ümberringi laiuvad viinamarjaistandused ja lõputud rivid oliivipuid. Hommikust õhtuni kostub tsikaadide laul. Üritan terve kohalviibimise aja seda sirinat defineerida. Saagimine? Põristamine? Tiristamine?

Majast natuke eemal, pruuniks kõrbenud rohu keskel on suur ja imelist pääsemist pakkuv bassein. Veedan selle sees ja ääres mitu mõnusat hommikut. Maja ja basseini ümber lendlevad tuhanded liblikad, enamus valged. Kui ma vee ääres üksinda viibin ja hästi vaikselt pikutan, lendavad ligi paar lindu, kes hoogu võtavad ja nagu maanduvad lennukid basseinile lähenevad, et siis õrnalt vett riivates nokatäis juua. Aeg-ajalt lööb kauge küla krikukell ja annab aimu tasapisi mööda triivivast ajast.

Elamise kunst. Katame vana, tumedast puidust laua jahedas köögis. Mäemees toob kapist siniste motiividega serviisi. See sobib siia Toskaana maamajja imeliselt. Sel ajal kui vein hingab, lõikan küpseid tomateid ja peidan iga uue rõnga rammusa mozzarellaviilu taha. Peale mõnuga oliiviõli.

Mäemees laotab vaagnale singi ja salaamiviilud. Kõrvale kauss oliividega, üks juustualus ja korvitäis saiatükke.

Laud saab ilus ja isuäratav. Akna taga tuksub keskpäeva kuumus aga köögis on mõnusalt lahe. Võtame perega istet ja palume lastel süüa rahulikult, iga uut suutäit, iga kohalikku maitset märgates ja nautides.

Mõtlen elust kui kunstist. Kas elada passiivselt, välja kannatades või ise luues. Luues ilu enda ümber. Piisab saiast ja tomatist. Okei, Toskaana maamaja on plussiks. Aga ilma selleta saab ka!

Linnades on kleepuv kuumus. Kivid imevad päikest endasse ja kütavad siis ööni nagu hiiglaslikud ahjud. Terrasside ääred on täis tillukesi veepritse , aga kuum õhk neelab piisad nagu näljane draakon enne, kui nad tulitavatel käsivartel maanduda jõuavad. Firenze, Siena, San Gimignano –  me oleme kõik hiljaks jäänud. Massiturism on maailma alla neelanud. On vaja süveneda ja väga-väga tahta, on vaja silmad odava rämpsu ees kinni pigistada, tuleb tihkest ja moonutatud värvidega klantskihist läbi suruda, et eheduseni jõuda. Midagi ei ole teha! Globaalsel maailmal on soolane hind.

See kõik ei tähenda, et ma neid paiku nautinud ei oleks. Ma armusin suht kiiresti. Ja tahan kindlasti tagasi. Näiteks oktoobris, siis kui õhk linnadesse naaseb. Aga mu südames on ikkagi kurbus, et nii palju on jäädavalt kadunud. Ja mina ise olen tükike sellest toksilisest massist, mis maailma ära õgib.

Aga et lõpp oleks magusam …

Toskaana hommik

Surun veel rasked silmalaud lahti ja jään seinale joonistunud aknaruudu varju vaatama. Hommikune päike mängib omi mänge. Aknast puhub tuppa õrn, veel veidi värske tuul. Tunnen teda oma paljastel, iga päevaga aina päikesepruunimatel säärtel.

Majas on vaikne. Lapsed magavad, pead raskelt patja surutud. Ainult tsikaadid põristavad kooris, akende taga, kõrgete puude okstel peidus.

Kõnnin kööki ja keedan esimese kohvi. Seisan kivipõranda ainukeses päikeselaigus ja ootan, kuni kohv gaasipliidil tillukeses kannus mulksub.

Viimane tund aega vaikust on minu ja kohvi ja raamatu päralt. Ja tsikaadide. Ja aina harvema tuuleiili. Ja üha kõrgemale kerkiva Toskaana päikese päralt.

Viimane õhtu Toskaanas

Ettekandja poiss, too noorim, lippab veinikeldri kõrvale pingile ja teeb kähku ühe suitsu. Viimane kopsutäis mahvi saab vaevalt lõpuni tõmmatud, kui juba hõikab omanik tüübi tagasi. Just tühjaks jäänud lauale heidetakse uus valge-punase ruuduline linik, tuuakse klaasid ja taldrikud,juhatatakse uus laudkond istuma, kallatakse veinid ja õhtu jätkub.

Eemalt hakkab kostuma puhkpillimuusika. Tänava otsast marsib meie suunas kohalik bänd, kes annab otse tratorria kõrval hilisõhtuse kontserti. Aga nende muusika mattub restorani üldise sumina sisse. Mida valjemaks saab trompet ja tromboon, seda jutukamaks meie kõrvallaudkond.

Kogu tänav on täis inimesi. Naised zhestikuleerivad ühes grupis, mehed teises ja kõikide vahel ja ümber ja läbisegi jooksevad lapsed.

Tüdrukud vastaslauas räägivad korraga ja kuulavad korraga ja joovad nii ohtralt veine, et kelner muud ei teegi, kui jookseb üle tee veinikeldrisse uusi pudeleid hankima.

Me sattusime siia kogemata. Eelmisel õhtul, kui üheski teises paigas vabu laudu enam polnud. Teendindus ja toit olid nii vaimustavad, et otsustasime oma lahkumisõhtu siinsamas korraldada. Ainult et … kui me kell üheksa oma viieliikmelise kambaga saabume, on trattooria terrass rahvast pungil täis ning ainut totud turistid tulevad ilma ette reserveerimata. Mäemees teeb igaks juhuks ühe tiiru lõbusate laudkondade vahel, kui omanik, too tüüp, kes eelmisel õhtul oma mersu ja liibuva triiksärgiga saabudes puhtaverelise itaalia stereotüübi mõõdu täis andis, teda märkab, õlale patsutab ja meid baari juhatab.

Subito, subito!’ lubab ta laua organiseerida ning kallab mulle ja mäemehele ootamise ajaks külma proseccot.

Ettekandjad, kes  meid eelmisel õhtul teenindasid, tulevad ja tervitavad ja tekib tunne, et me kuulume siia, oleme selle suure perekonna liikmed.

Viis minutit hiljem on laud valmis, antipasto,prima, secondo  – kõigil on juba oma lemmikud tekkinud. Anders jumaldab salaami ja singilõike kohalike juustudega, mäemees metssea kastmega pastat, Sten ei väsi pizzast ja Saskia lasagnest. Ja ikka need kaks liitrit aqua naturale’t ja frizzante’tning meile jumalate nektarit otse Toskaana südamest.

Elu on ilus ja aina ilusamaks läheb. Õhtu kogub tuure ja rahvast aina voorib ja hääled muutuvad lõbusamaks ja valjemaks ja omanik muudkui käib ja patsutab meid õlale ja kelnerid teevad silma ning küsivad aina ‘Va bene?’

Aga põhiroad, vot nemad ei taha tulla, sest köök on tilluke ja rahvast palju ja vein saab otsa ja toitu ikka pole ja omanik vaatab silmanurgast meie poole ja teeb seda, mida ma kuskil varem näinud pole. Lippab kööki ja toob lauale uue pudeli imelist veini, kallab me klaasid punast täis ja ütleb vabanduseks, ‘see on meie poolt, sest ‘la cucina è troppo piccola!’ ja andke andeks ja jumala eest, armsad inimesed, nautige!

Sten saab ettekandjapoisiga sõbraks. Ja Anders palub et me kindlasti tagasi tuleks ja mäemees arvab, et siia võiks isegi kolida ning ta liituks hea meelega selle kohaliku puhkpilliorkestriga, sest ta ju oskab trompetit mängida. Ning minul on lihtsalt nii hea olla, et südames hakkab pitsitama.

Oleme üks viimastest laudkondadest. Kell on natuke üle südaöö ja tänav näitab esimesi maharahunemise märke. Too noorim ettekandja saab terve suitsu rahulikult lõpuni tõmmata ja kelner ei jookse enam vaid astub täitsa rahulikult ja omanik sööb viilu pizzat.

Enne minekut kutsuvad nad meid kööki, valavad tilluksed pitsid limoncello’ t täis, omanik teeb kõigile põsemusid ja me saame suurimateks sõpradeks.

Mäemees on nii elu ja väge täis, et jutustab terve tee parklasse maailma kõige tobedamaid nalju, mis mind niiviisi naerma ajavad, et mul ei jää lihtsalt muud üle, kui parklas, suvalise auto taha pissile minna.

Ja siis on vaikus ja vaimustus, mis tasapisi settib ja öö ja lõpuks ometi jahedus, mis laseb magada, et uuel päeval kümme tundi kodu poole reisida.

Kodus!

IMG_5641

No küll see kojujõudmine on ikka vaimustav!

Meil oli absoluutselt imeline puhkus, imelises kohas, imeliste maitsete ja vaadetega, aga umbes kaks päeva tagasi ma tundsin, et puhkuse patarei hakkas täis saama ja mõte kojunaasmisest ei tekitanud mitte ärevust vaid hoopis rõõmu. Eile hiilis lausa igatsus ligi, nii et täna teele asudes oli südames selline kerge tunne. See kergus kadus kahjuks päris kiiresti, sest need pikad autotretid on ikka tohutult närvesöövad. Kõigepealt olime me auto pagasi nii täis tuupinud ja ukse halvasti kinni löönud, et esimese rappumise järel lendas pagasnikuuks lahti ja pooled asjad lendasid välja. Õnneks polnud me siis veel kuskil kiirteel vaid meie Toskaana pesa tolmusel kõrvaltänaval. Aga see esimene äpardus suutis minusugust ärevus-inimest ikka korralikult raputada, sest ma suutsin kohe välja mõelda, et tegelikult on too tagumine uks natuke katki ja kiirteel lendab uuesti valla ning noh, edasi mõelge ise.

Aga mis kiirteedesse puutub, siis palun öelge mulle, kas teist keegi suudab nendel megamaanteedel, lõputute rekkade ja ülihelikiirusel kihutavate hullude vahel rahulikult reisi nautida? Mina isiklikult tänan universumit, et me oma perega elusalt ja tervelt koju jõudsime. Sest no andke andeks, ma arvasin, et Eesti liiklus on üks eluohtlikumaid, aga nüüd mul on küll tunne, et ega need itaallased alla jää. Kiiruspiirangutest ei pea seal, vabandage väga, just enamus kinni. Rääkimata manöövritest, mida kui tsirkusepiruette sooritatakse. Kes hulljulgem, see vapram. Mäemees tõi ikka päris mitmel korral kogu oma repertuaari koledaid sõnu kuuldele ja seda ei saanud talle absoluutselt mitte pahaks panna.

Aga okei, koju me jõudsime, koduhoovi maltsast läbi murdsime ja nüüd ma siin naudin oma arvutit ja klaviatuuriklõbinat ja seda imelist veini, mille me eile kingituseks saime. Aga see on uus lugu!

 

Juhtuski!

Hommikul oli rand peaaegu tühi. Paar onu tassisid lamamistoole rivvi, kohviku terrassil jõi paarike kohvi ning mu lemmikmaja üleval kaljunukil magas suletud ruloode taga. Lasin veel joogaga kuumaks köetud keha silitada, kissitasin päikesesse silmi ja õhkasin õnnest.

Ja edasi tuleb kõik muu, millest ma kahjuks kirjutada ei saa, sest juhtus see, mis juhtuma pidi. Ma unustasin arvuti laadija koju. Jääb telefon ja instagram, kuhu aeg-ajalt jälgi jätta.

Uute ridadeni paari nädala pärast!

Baci!

Kus sa nii kaua olid, ilus saar?

Dush on õues, lillede, palmipuu ja lopsakate lehtede manu. Natuke eemal, seal, kus päike juba varahommikul halastamatult kütab, seisab kühmus sidrunipuu. Sten on kikivarvul, et seda kõige kollasemat vilja haarata, nägu päikeses, käsi taevas, natuke veel ja veel ja peaaegu saab … ja mul läheb seep silma ja tirtsud laulavad ja naabrid vaidlevad ja soojus mässib mu enda sisse veest hoolimata. Me oleme kohal. Peale seitseteist tundi teelolekut, peale ummikuid ja stressirohkeid kiirteid ja hilinenud praami ja pimesi mägedes sõitmist Elba saarel. Me oleme lõpuks ometi kohal.

Ma ei teadnud sust midagi, armas saar. Keegi mulle ei rääkinud, keegi ei muljetanud, kuskil pilte polnud. Aga sa oled imeline. Sa oled lopsakas ja kuiv samaaegselt. Sa oled soolane merevesi ja lõputu värvide trall. Sa oled oliivipuud, aprikoosid ja hiiglaslikud kaktused, mis augustis väidetavalt punaseks lillemereks muutuvad. Sa oled jõuliselt taevasse hargnevad Vahemere männid, mis mus iga raku värisema panevad. Sa oled roheliste ruloodega sidruni ja aprikoosivärvi majad, mis kükitavad kaljunukil justkui sukledumiseks hoogu võttes. Sa oled käänulised mägiteed, mis kukuvad kaljusid pidi merre ja tõusevad nõlvu paitades sinisesse taevasse. Sa oled väsimatult jutustavad itaalia pered vanaemade, vanaisade, emade, isade ja lastelastega. Sa oled gelatoja pizza ja liiga soojalt serveeritud punane vein. Sa oled hommikul gaasipliidil mulksuv itaalia kohv, mis meid pikast ja magusast unest uude päeva toob!

Epiloog:

Istun meie tillukese majakese terrassil. Laud, mis alles oli lookas Toskaana sinkide, juustude ja tomatite all, on tühjaks kantud. Jäänud tilgake siinset veini. Kui ma pilgu ekraanilt tõstan, paistab roosa taevas ja meri. Must paremal on roosade õitega põõsas, vasakul köögiaken, kust paistab mäemees, kes viimast kohvi keedab. Soundtrackiks on Nek …

A domani, cari amici!

Kummardus puudele

Ma unustasin endale hingamisruumi jätta, päästerõnga päevadeks, mil mul pole lihtsalt füüsiliselt seda hetke, et arvutikaas lahti lükata ja klahvidele klõbistama tulla. Ja no näete, eile oligi selline päev. Istusin kolleegidega poole ööni imelahedas aias puude all, rüüpasin veini, sõin maitsvat risottot ja jutustasin naeru kätte lämbuvatele kolleegidele lugusid Lasnamäe prussakatest. Kõik on millekski hea. Poleks ma ülikooli ajal keset ööd  hiiglaslikke putukaid tapnud ja ohtliku (selleks ajaks tegelikult juba keelatud) mürgi järel sadu prussakalaipu köögipõrandalt kokku kühveldanud, oleks eile õhtul meie lauast palju vähem naeru kostnud.

Restoran ise meenutab Tallinna Umami. Õdus hoov suurte puudega. Hämaruse saabudes toodi laudadele eri värvi lambikesed ja puude võrestikes süttisid laternad. Päeval kütnud kuumus kadus koos päikesega mägede taha ja asemele sättisid end sume suveöö ning õhtune tuuleiil, mis aia õunapuud mõnusalt sahisema pani.

Puud! Varem ma ei märganud puid. Nad olid olemas. Ei oska märgata, kui kogu aeg on. Nagu tervis. Või noorus. Või rahulik, õnnelik elu. Aga hetkel, mil nad kaovad, mil nende asmel on tühjus, mitte-olemine, muutuvad nad otsemaid nii olevaks. Tühjus on sageli pilkupüüdvam. Auk jääb silma.

Siin pole puud eriti moes. Mina, Eestimaalt tulnud piiga, piinlen siinsetel lõpututel asfaltteedel, mida ei äärista ükski jahedust kinkiv vaher või pärn või kastan. Lahmakad väljakud, parklad ja pikad tänavad, kus kiratseb vahest üks või kaks puuhakatist.

Meie aias on tohutult puid. Alguses ma ärritusin mäemehe puumaania peale. Milleks nii palju? Milleks nii lähestikku? Milleks? Nüüd ma armastan meie dzhunglit. Neid tihedaid kuuski, mis naabrite kärtsoranzhi maja rohelise sirmi taha peidavad, neid kahte kaske, mis oma sahinaga mind unne saadavad, seda vahtrapuud, mille oksad sel aastal peaaegu meie magamistuppa tungivad.

Eile pidin linnas toimetusi tegema. Termomeetris passis soojanäitaja 33 kraadi peal, õhk virvendas ja kleit kleepus selgroo külge. Linna asfalt ja betoon ja telliskivid imesid kogu kuuma endasse ja paiskasid siis topelt meile näkku tagasi. Oli  vaid üks koht, kust sai lohutust. Linna park oma suurte puude ja paari purskkaevuga. Ükski päikesevari ei kaitse kuuma eest nagu üks korralik puu.