Siis kui …

… Sten kõhukolli kinni püüab, öö otsa oksendab ja päev otsa voodis ägiseb, tuleb teha otsuseid. Kes jääb, kes läheb.

Meil jäi seekord mäemees. Mitte et ta nurisenud oleks. Kui me oma ringsõidult tagasi jõudsime, istus tegelane basseini kõrval terrassil ja rüüpas vahelduva eduga mango ja ananassi mahla. Minu arust nägi ta väga viis pluss välja.

Sten oli selleks hetkeks samuti mingi eluvaimu pojukese enda sisse puhunud ning arvas, et õhtul lööb ta uuesti kampa.

Aga mida meie siis tegime? Meie läksime vapralt dzhunglisse uhket 70 meetrist koske avastama. Kolmkümmend minutit taksosõitu ja lahedalt jahe lopsakus võttis hinge kinni. Tee, siis hiljuti valmis saanud kvaliteetne autotee, lõppes nagu joonlauaga lõigatult otse dzhungli keskel ja sealt edasi viis tumepunane, vihmadest kinnitambitud jalgrada meid läbi bambuse ja banaanipuude tihnikute üles vee juurde. Meie, kes me nii väga kõndimist armastame, saime lõpuks ometi uuesti astuda. Küll mitte pikalt, aga pelgalt looduses olemine ise laeb mingeid erilisi patareisid. Igatahes, kui me dzhunglist välja saime, ajasin ma käed taeva suunas laiali ja hüüdsin ‘thank youuuuuuuuuu!’

Kosk ise oli muidugi võimas. Ja kuna see oli minu elu esimene kose ja dzhungli kogemus, siis astusin ma seal raja peal totu naeratus suul. Kogu aeg.

Kuna praegu on vihmahooaja lõpp, siis kose alla ujuma ei saanud. Vett on lihtsalt liiga palju ja see, mis sealt ülevalt alla tormab, on meeletu survega. Meile piisas seekord kose vaatamisest. See tegi meid nii ehk naa läbimärjaks, sest tuul, mille veesurve tekitab, toob vett suhu ja silmadesse.

Uute ridadeni!

Andersi nägu vist suurt vaimustust ei reeda 🙂

IMG_3533IMG_3559.jpgIMG_3563.jpgIMG_3564.jpg

Seisin ja passisin ja mõtlesin – jäta meelde, mäemamma! Jäta see tunne, see pilt meelde!IMG_3570IMG_3580.jpgIMG_3585.jpg

See lopsakus … oehhhhIMG_3591.jpgIMG_3594.jpg

Imeline Taimaa

Tirtsud siristasid kõrvulukustavalt mõnusalt, kui me oma mäeperega basseini ääres toolidel pikutasime. Õhtune sahmakas oli bananaanipuulehed läikivaks pesnud ja õhu hingatavaks muutnud. Pime oli.

See oli meie viies päev Taimaal ja ma hakkasin lõpuks ometi maha rahunema. Ma olen puhkuse alguses särtsuv hüpikhiir. Pole mus rahu mõtiskleda ja kirjutada. Kõike uut on liiga palju. Nii palju vaadata, nuusutada ja maitsta.

Mu tujud kõiguvad õnnelikust üliõnnelikuni. Paar korda päevas hüppan nagu tilluke tirts jalalt jalale, raputan mäemeest ja kilkan, ‘Saad aru? Saad aru? Saad aru, et me OLEMEGI SIIN!’

Mu Aasia kipitus sai alguse paari aasta eest. Tõenäoliselt joogaga koos. Ta muudkui kasvas ja kasvas, kuni muutus väljakannatamatuks. Ostsime piletid Taisse märtsikuu alguses ja alates sellest hetkest olen ma elanud kerges õnne- ja erutusevärinas. See erutus ja õnn pole mind hüljanud. Iga minut, iga ainumas hetk siin maal on nagu suure unistuse täitumine.

Mulle räägiti, kui imeline, kui lahe, kui sõbralik see maa on. Kuulasin ja noogutasin ja jäin ikka natuke äraootavale seisukohale.

Kuni jõudsime ise kohale.

Me oleme nüüdseks viis päeva siin mõnulenud ja mul on ainult kiidusõnad keelel. Me sööme imemaitsavid roogasid, suhtleme ülisõbralike inimestega, naudime loodust millesarnast ma ainult filmides olen näinud, käime paikades, kus ma ennast kogu aeg näpistan, et uskuda – see pole uni.

Enamus inimesi manavad suure tõenäosusega silme ette sinise veega rannad ja võrkkiiged palmide vahel, kui öelda Taimaa. Aga mitte meie pere. Meie sihiks sai põja Taimaa oma templite ja hullumeelselt lopsaka loodusega. Esimesed neli päeva seiklesime Chiang Mai’s – turistide aina kasvav lemmik. Ja nüüd oleme teist päeva Chiang Rai’s, tublisti põhjapool, turistidest veidi tühjem ja seda audentsem ja põnevam.

Chiang Mai’s oli meie peatuskohaks tõeliselt luksuslik hotell basseini ja tailikult sõbraliku teenindusega. Esimesel hommikul meie mõnusast bungalow’st õue astudes, tervitasid mind troopiliste lindude äratuslaul, mingi kummalise sabaga loomake palmipuu otsas, sinine basseinivesi ja värske kohvilõhn terrassil. Seisin lummatult keset seda imet ja tundsin peaaegu piinlikust. Kas tõesti? Kas ma ikka tohin? Kas päriselt ka?

Edasi tulid templid (missugune sära!), öine turg koos kauplemisega. Ah jaa, ma ikka eriti ei naudi seda. Ma sain küll igal pool hinnad kenasti alla, aga kui nüüd päris aus olla, siis minu jaoks on see hindadega kemplemise kultuur jube stressirohke. Nii kui letini jõuad ja mõnda asjakest katsud, lendab kohalik müüja kui ronk peale ja läheb andmiseks. Ma olin selle kauplemiskeele muidugi kodus selgeks õppinud. ‘Mis hind?’ – ‘Oi-oi, kui kallis!’ – ‘Kas alla ei saa?’ – ‘No teeme veel allahindlust!’ Need laused, pluss hinnad tai keeles olid mul kodus selgeks õpitud. Nii et ma mängisin kaasa ja sain oma tai püksid, litritega laudlinad ja muu kraami korraliku allahindlusega. Aga pärast vähkresin terve öö unedes, kus tai numbrid ja kurjad müüjad mind kummitasid.

Chiang Mai on suur linn, meeletu liikluse ja vastiku õhusaastatusega, aga kõige selle kiuste on seal jube lahe olla. Inimesed on imeliselt rahulikud ja muud ei tee, kui naeratavad. Iga nurga peal võib osta värske kookospähkli ja õnneliku lurina saatel mahla rüübata. Iga tänavakohvik serveerib maailma maitsvaimat rooga ja poes saab lahedad püksid sümboolse raha eest!

Chiang Mai’s on üle 200 (!!!) templi. Meie käisime umbes viies. Ühes neist saime budistlikult mungalt tervele perele õnnistuse ja käepaelad. Viimaed on nüüdseks kergelt pruunikad päevast, mil me elevantidele muda-spa’d tegime.

Just, ühel päeval käisime nimelt ülilahedas elevantide sanatooriumis, suuri vante paitamas ja vannitamas.

Enamus teist on tõenäoliselt kuulnud, et Taimaal on elevantidele kangesti palju liiga tehtud. Küll on nende seljas tuhanded turistid ratsutanud, küll on vaesed elukad hommikust õhtuni tööd rabanud. Nüüd on võimalik elevante hellitada. Selleks tuleb valida ‘ethical elephant sancturay’ laadi paik, kus elavad umbes kuus kuni kümme vanti. Meie sõitsime Chiang Mai’st umbes kaks tundi eemale metsikusse loodusesse ning hellitasime neid suuri loomi riisipõldude ja dzhungli keskel. Selles paigas elavad Karen hõimu inimesed. See oli väga imeline seiklus. Paik ise on end alles hiljuti välisilmale avanud, nii et kogemus missugune! Tassisime elevantidele suhkrurooga ja banaane, müttasime nendega mudas ja ujusime jões. Vahepeal sõime järekordset maitsvat tai rooga. Mehed, kes seda paika haldasid, olid üle mõistuse lõbusad ja sõbralikud. Ainult üks laul ja lõkerdamine. Igatahes, kui keegi tahab midagi sellist proovida, siis küsige ainult, mina annan parima heameelga nende aadressi!

Okei, ma praegu rohkem ei jõua. Poole tunni pärast sõidame Chiang Rai ööturule toitu mekkima ja kauplema 🙂

Ma kirjutan varsti jälle!

 

Tempel Chiang Rai’s – aga see on tegelikult juba uus postitus

IMG_3400

 

Taksod Chiang Mai’s:

IMG_2963IMG_3099.JPG

IMG_2973IMG_2966.JPG

 

Esimene hotell, Chiang Mai:IMG_2793.JPG

 

Teine hotell: Chiang RaiIMG_3308.JPG

Joome kookosmahla …

IMG_2908

Riisipõldude vahel

IMG_3263.JPG

IMG_3230.JPG

 

Bussiga Chiang Rai’sseIMG_3294IMG_3300

Tahad maiuspala?! Mõista, mõista, mis see on …IMG_3290.JPG

Rõõm, auuuuu, kus sa oled?

Viimane kord, kui ma jalad ristis, silmad kissis endaette mõmisedes pissipõletikus vaevlesin, oli üle kümne aasta tagasi. Siis enne Steni, meie viimase poja sündi. Ma uskusin siiralt, et viimane rasedus viis must põletiku. No umbes nii nagu osad räägivad, et rasedus muutis naha laiguliseks, või tegi juuksed hõredaks, või pani hammastele paugu. Mina olin veendunud, et Steni sünnist alates ei pea ma selle põrgupiina käes enam vaevlema.

Ja ega ta enam päris põrgu olnudki. Kui kunagi ammu sai lausa tunnist otse kiirabisse joostud ja seal kohapeal tammutud, siis nüüd oli lihtsalt vale tunne. Midagi on viltu, mõtlesin kaks päeva tagasi. Alaselg ja vasem neer tuikasid ning vetsus käies jäi värk kah kahtlaseks. Üritasin närivat kahtlust eemale kõssitada, lootsin, et mingi ime läbi mõjub mõttejõud. Aga mõjus ta just nii palju, et eile hommikul trügisin masendavalt üle-bookitud arsti kabinetti, tegin hästi kurvad silmad pähe ja nurusin assistendilt (siuke kole Kerberose koer seal kabineti ees valves!), et nad mind aitaksid.

Ja palun väga, põletik platsis nagu muiste.

Põletikul on muidugi erinevaid sissemarssimise põhjuseid, aga iseennast üha paremini tundes ja tajudes võin öelda, et seekord tegi keha ‘Tshurrrrrr, ei mängi enam’ pikalt vindunud emotsionaalse stressi tõttu. Ma olen selles sada protsenti veendunud! Tegelikult on see üldse esimene kord, kus mu ma nii tugevalt tajun, et keha võib tõepoolest ühel hetkel pidurid niiviisi peale tõmmata, et jääd maha haavu lakkuma. Kui ikka ise ei taipa tuure aeglasemaks võtta, siis teeb keha seda sinu eest.

Kuidagi rõõmutu on see aeg olnud. Just. Rõõmutu. Pole jõudnud teiseni. Kogu aeg ja energia on läinud erinevate emotsionaalsete kriisikolletega tegelemiseks. Kodus on raske olnud, sest kodustel on raske. Kel tööl, kel koolis. Igasugu imelikud mured tulevad kollitama ja meie emotsionaalset tarkust testima. Lisaks kodustele võnkumistele, valutan liiga sageli maailma valusid. Vaatan ja kuulan, mis mu ümber sünnib ning niuksun suurest ja sügavast kurbusest. Miks mul on tunne, et kurjust on korraga rohkem? Ei ole ju! Öelge, et ei ole.

Ühel heal hommikul ehmatasin mäemehe uue deklaratsiooniga üles, ‘Nii, võtke teadmiseks, et täna hommikust alates olen ma headuse saadik! Saite aru, The Ambassador of Kindness.’ Ja eks ma siin omaette nokitsen. Proovin nii kuis suudan vähem kritiseerida, hukka mõista, haavata, inetusi öelda. Eks oma õu tuleb kõigepealt puhtaks kraamida.

Ega see raskus jää. Ma tean. Nii palju optimist olen ma küll, et kui käpuli koperdan, siis mõtlen juba lootusrikkalt selle aja peale, kui uuesti püsti saab.

Aga nüüd me peame puhkama. Tõsiselt. Päriselt puhkama. Ja kui me ära oleme puhanud, siis ma jutustan, kui hea oli puhata!

Kallistused! Kõigile!

Keda nüpeldad sina?

Heidan mäemehe suure pusa üll, haaran arvuti kaenla alla ja kaon köögist nagu vilunud vargapoiss. Enne kui uks kinni langeb, jõuavad mu viimased sõnad veel tuppa lipsata, ‘Olen kõrval, kirjutan.’

Kõrval tähendab mu joogapesa. Siin on pärastlõunal nii imeline valgus ja nii paitav vaikus. Istun heleda saali ühe seina ääres, kuhi joogamatte pepu all ja puhkan. Pole nimelt paremat viisi puhkamiseks, kui vaikuses klahve klõbistada.

Kirjutamine aitab lisaks lõdvestumisele ka selgust tuua. Ja eelmisel nädala juhtus minuga just selline lugu, kus kirjutamine, see täiesti tavaline kaustikusse kribamine tõi vabastava selguse.

Lugu ise on umbes selline.

Saatsin ühele minust palju vanemale ja targemale inimesele kirja, milles oli natuke torkiv küsimus. Ei mingit rünnakut. Ei mingit etteheidet. Lihtsalt üks küsimus, mis natuke nagu risti-põiki tee peale ette jäi.

Olgu siinkohal öeldud, et ma ise olin selle küsimuse üle kangesti uhke. Mul oli tugev tunne, et sellise küsimuse peale tulemine näitas minu pühendumist, minu siirast soovi aru saada ja edasi areneda.

Vastus tuli päev hiljem.

Ja jättis mu õhku ahmima.

Vastus oli pikk ja edasikaebamist mitte salliv.

Vastus oli umbes selline, et kuidas üldse selline küsimus! Et mida ometigi!

Istusin arvuti ees ja tundsin, kuidas kurgus kitsaks ja kõhus õõnsaks kiskus. Minu piinlikkustunde ettekuulutajad. Tundsin end äpardunud kooliplikana direktori kabinetis, kes tutistada sai ja kange noomituse pealekauba.

Peast tormasid läbi sähvatused, ‘kui rumal minust!’ ‘kui totu ma ikka olen!’ ‘ma ka ei õpi kunagi!’ ‘jälle said vastu näppe!’ ühesõnaga totaalne iseenda maasse materdamine ja vitsaga taguotsale ka.

Istusin niiviisi häbipilves kena kümme minutit.

Sarnastes situatsioonides on mu ainsaks vasturelvaks, või pigem päästerõngaks kirjutamine. Ma pean oma sisimas mäsleva orkaani paberile või ekraanile saama.

Hakkasin siis andma. Kirjutasin ruttu ja lohakalt, kirjutasin kogu pealmise sopa ja risu enda seest paberile, kui korraga hakkas esmareaktsiooni tagant midagi hoopis muud terendama.

Kõike enda alla matva häbitunde taga ootas mind midagi palju suuremat ja ilusamat. Selle asemel et isennast edasi nüpeldada, kerkisid pinnale hoopis teistsugused küsimused. Kas mulle saadetud meilis oli vastus minu esitatud küsimusele? Ei olnud ju! Miks see inimene minu ‘süütule’ küsimusele nii pika ja tuld-andva vastuse läkitas? Kas seal taga on hoopis selle inimese isiklik sasipundar? Kas mu küsimus oli rumal ja lubamatu? Kindlasti mitte!

Olin end iseenda piitsutamisest vabaks kirjutanud ja natuke kõrgemale mätta otsa roninud, kust vaade oli hoopis uuem ja laiem. Seal kõrgemal künka peal nägin ei midagi muud, kui et liiga sageli hakkan kõigepealt iseennast materdama, esimesena otsin süüd ikka enda seest ja alles siis (kui hästi läheb) suudan sogast kõrgemale kiigata. See muster kordub pidevalt, justkui oleks mu elu käpik, mida koon. Kõigepealt otsin kivi enda kapsaaiast, songin maa pahupidi nagu näljast hulluv metssiga ja alles siis söendan kõrvalhoovi asukad kahtluse alla seada.

Ma usun, et see on üks enesepiitsutajate välinäitajatest. (Te võite otse loomulikult vastu väidelda!) Püüeldes kõike võimalikult hästi teha, on kerge vundamenti pragusid lüüa.

Brené Browni raamatud moodustavad minu voodi kõrval juba päris kena kuhila. Brené kirjutab eneseusust, piisav-olemisest, häbitundest jne. Enamus tema raamatuist olen mitu korda läbi lugenud ja korralikult alla kriipsutanud. Üks vahva nõuanne Brené’lt minusugusele ‘try-hard, NO, harder!!!!’ tegelasele on ‘permission slip’ ehk ‘luban – sedelike.’

See on nii, et hommikul kirjutad endale nagu lapsevanem lapsele päevaks kaasa sedeli, kus seisab …

‘Käesolevaga luban Sul täna …’

Mina kirjutasin peale oma ‘küsimuse’ õppetundi järgmisel hommikul enne tööleminekut sedeli:

‘Käesolevaga luban Sul, armas totulotu mäemamma, terve päev asju lahedalt võtta ja jumala eest, TAKE IT EASY, kullake!’

Elu jooga

Kuulasin nädal tagasi veebiseminari, kus Merit Raju taaskord nii ilusasti inspiratsiooni kiirgas. Vaevalt, et ma ainuke olin, kes Meritit kuulates pea haigeks noogutas ja pidevalt õhkas, ‘No täpselt minu mõte, no täpselt minu sõnad!’ Sedasi nende tasapisi elutarkadeks kasvavate inimestega juba on, et nende mõtteis leiavad äratundmist paljud. Üks koht intervjuus tabas mind aga eriti tugevalt otse südamesse. Kui Meritilt küsiti, kui regulaarselt ta ise joogaga tegeleb, vastas naine, ‘Praegu ma tegelen eriti intensiivselt elu joogaga.’

Elu jooga. Sellesse armuda pole keeruline.

Aga mis ta siis ikkagi on?

Joogasaalis on kerge lõdvestuda, hingamist jälgida, laiali pillutatud iseennast kokku korjata ja tuumikule lähemale liikuda. Joogasaalis mediteerides on kerge ilma kurjustamata erikarva mõtteid aktsepteerida. Joogasaalis on kerge isennast rahule, kainele mõistusele, avatusele ja respektile häälestada. Aga joogatund saab mingi hetk läbi, matt rullitakse nurka seisma ja argielu pahvatab nagu iil vastu, kui soojast saalist tänavale astud. Elu jooga on see, mis sel hetkel alguse saab.

Elu jooga on pingutus väljaspool joogasaali sama targasti ja tasakaalukalt toimida kui matil lesides. Mina olen elu jooga õpisell. Ma ei ole vist ealeski millestki nii suures vaimustuses olnud. Ja olgem ausad, ma vaimustun enam-vähem kogu aeg. Minu jaoks on elu jooga õppimine kõige olulisem aine üldse ja kui mul vahetevahel elu saadetud ülesanne eriti hästi välja kukub, siis ma lausa õhetan õnnest.

Siit teile üks seik viimasest nädalast. See on see kordaläinud harjutus, eks. Ma kõiki oma kritseldusi ja nässuläinud üritusi siin ei demonstreeri. Ja neid on ohtrasti!

Sten kukub kehalise kasvatuse tunnis prauhti vastu põrandat. Muidu poleks vast midagi, aga ranne jääb kukkumist pidurdama ning teeb kogu ülejäänud õhtu ja öö põrguvalu. Hommikul on selge, et arstivisiidist me ei pääse. Kuna tegu on minu tavaliselt mõnusa vaba hommikuga, mil ma kas loen või kirjutan või joogatan, siis hakkab tusapilv mu pää kohal tasapisi tumedaks värvuma. Sõidame Sioni kiirabisse, mis on kurikuulus oma eriliselt aeglase tegutsemise poolest. Teel haiglasse tunnen, kuidas minus kasvab trots. Kujutan juba ette neid imeaeglaseid õdesid, kes meid terve hommiku ootesaalis hoiavad, vaimusilmas näen seda ühtainsamat arsti, kes kogu hädaliste kambal silma peal peab hoidma. Ühesõnaga, mu kujutelmad ja hirmud on mu läbi ja lõhki enda mängukanniks muutnud.

Kiirabisse jõudes selgub, et personalil on mingi kiirkoolitus, kust enne poolt tundi ei naasta. Palun väga, õli on tules ja seesmiselt sisisev mäemamma kössitab ootesaali toolil ning põrnitseb enda ette. Sten haigutab igavusest lõualuud paigast ja mangub telefoni. Minus on meeletu mässumeel ja pahameel ja rahutus, mis tahavad sisikonna seest süüa.

Ja siis mulle meenub, elu jooga.

Kas ma saan hetkeolukorda muuta? Ei saa.

Kas minu mäss aitab Steni kiiremini röntgeniaparaati? Ei aita.

Kas õed ja arstid kiusavad meid? Ei kiusa.

Kas minu sisin ja susin ja turtsumine teevad mulle endale head? Ei tee.

Mida ma siis teha saan?

No näiteks leppida sellega, et tänane hommik on nagu ta on. Ma võin ajalehte lugeda, kohvi juua, Stenile tolle tüütu telefoni anda ja nautida võimalust lihtsalt olla. Ma võin olukorda aktsepteerida ja niiviisi tonnide viisi energiat säästa. On nagu on.

Viis minutit peale teadliku elu joogatamist saabub vahva medõde, kes meid kabinetti juhatab. Natuke veel ja röntgenis käidud, natuke veel ja arstilt hea uudis, et midagi katki ei ole. Natuke veel ja juba me jalutamegi läbi sügist täis pargi auto poole korjates taskud kastaneist punni.

Imeline

On olnud imeline nädalavahetus, kas pole?

Rullisin just teki kokku ja kolisin kruusi ja raamatuvirnaga tuppa. Päike kadus mingil hetkel mäe taha. Vist siis, kui mu silm kirjareast väsis ja kinni vajus. Igatahes võpatasin end ärkvele kellegi suminast otse parema kõrva ääres ning viludast, mis naha vahele kippus.

Ma jätan nende soojade sügispäevade märgiks ühe luuletuse siia maha. Ja pilte.

Kui teile luuletused ei meeldi, siis vaadake pilte.

Ja kui teile pildid ei passi, siis lugege luuletust.

Ja kui teile kumbi meelt mööda pole, siis tehke üks tassike teed ja kallistage endale kõige lähedamal asuvat inimest.

IMG_2639

IMG_2642

IMG_2647

IMG_2649

IMG_2663

IMG_2691

IMG_2678

Mured mäkke

Kannan täna kahte kotti

Üles kahetuhande kanti

Piknikuks pähkleid ja muud moona

Pluss punnis paun painajaid.

 

Hirme on seal

Ja muremõtteid

Ja kamalaga kahtlusi ribide kanti torkimas.

 

Kõnnime kaua ja kaugele

Lähme looduse sisse

Otse südamesse

Kuniks painav paun

Pudeneb vähehaaval piisatuks.

 

Konarlikud kartused

Kukuvad kärestikku

Kui kivilt kivile hüpates

Veel ühe karjamaa leiame

Kus pohlapuhmad

Lõõmavad sügistulekahjus

Ja ainumas vaher eputab

Kuldses keebis

 

Kähisevad kõhklused

Takerduvad kibuvitsa

Ja jäävad marjade seltsis

Krimpsu kuivama

 

Mured ununevad mättale

Apelsinikoortega koos

Kõdunema

 

Teel allamäge

Pikast tunnelist

Päikesesse paiskudes

Naeran koormata

Maailmale vastu.

 

(September 2017)

Näri konti!

Mina kuulen viisist, kuidas kojujõudjad ukse lahti teevad, kas oli hea päev või siis siuke nigelavõitu.

Anders vajutas lingile sellise hooga, et hea on, et link veel üldse ukse ees püsib.

‘Nii põnev oli! Rääkisime usutunnis vägivallast ja kas sa teadsid ema, et verbaalne vägivald oma sama ohtlik kui füüsiline vägivald!’

Tean, kullake, tean. Ma muideks haun juba pikemat aega selleteemalist postitust. Mitte otseselt vihakõnest vaid tagarääkimisest, oma ninaga teiste asjades surkimisest ja siuksed teemad siis. Aga ta pole veel küps. Las kosub!

Täna hommikul lugesin Postimehe veebilehelt, et vot, üks selline tuntud tegelane olla oma näoraamatu seinal seda ja toda välja hõikanud ja vot kus lops. Ja minu ainus tunne on, miks peab üks nii suure lugejaskonnaga häälekandja selliseid konte otsima ja igavlevatele inimestele närimiseks ette viskama? Mida me õhutame, mida kultiveerime?