Muusikat, palun!

Täna hommikul tuli siis see kurbuseniuks. Igatsus tavaelu järele. Igatsus sõprade kallistuste järele. Igatsus rahvast täis poe järele. Igatsus kaugetes mägedes matkamise ja sinna otsa Alpi restoranis einestamise järele. Igatsus normaalsuse järele. Igatsus mingi kindla teadmise järele, sest teadmatus on raske. Milla ja kas üldse? Millal uuesti kooli saab? Millal ehituspood lahti tehakse, et me omale uue tara võiksime osta? Millal sõbrad grillile võib kutsuda? Ja kas sel aastal Eestisse üldse tohib? Meil on nii mitu suve vahele jäänud, et janu muutunud eluohtlikuks. Aga võib juhtuda, et ei saagi. Siis on keeruline.

Poe suunas sõites ja omaette nukrutsedes, tundsin ühtäkki füüsilist vajadust muusika järele. Positiivset, päikeselist, rütmikat musa. Jätsin auto teeservale pidama ja koukisin telefoni kotist. Leidsin paar laulu, mis tegid meele veidi rõõmsamaks.

Ma ei ole melomaan. Pigem janunen vaikuse ja looduse häälte järele. Tööd tehes on taustaks hästi vaikne Tiibeti helikausside playlist. See aitab rahu ja keskendumist luua ja säilitada. Kui ma üldse musa kuulan, siis toidutegemise kõrvale. Muul ajal tunnen, et muusika pigem segab. Minus pole kunagi olnud näiteks musaga õppijat, või kirjutajat või lugejat. Ma ei suuda muusikat passiivselt kuulata. Kui, siis ikka nii, et istun maha ja hakkan kuulama selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Kuulan sõnu, kuulan pille.

Nüüd maksan selle eest lõivu. Ei tea ühtäkki mida kuulata. Tahaks küll, aga ei oska kuskile poole otsima minna. Alicia Keys Underdog on täna hommikul juba mitu tiiru teinud. Muideks, kui keegi siin Alicia fänn peaks olema, siis siit üks podcast, kus Brené Brown temaga juttu vestis. Väga armas!

Aga äkki aitate. Ma tean küll, et mu lugejad pole suuremad kommenteerijad, no vähemalt minu pesas mitte 😉 aga ebatavalised ajad kutsuvad ebatavalistele tegudele. Aidake mäemammat ja pange mingi positiivne laul kommikotti. Aga seniks, Alicia!

MUSIC VIDEO: Alicia Keys – Underdog (Official Video) from Cindy & Lyle on Vimeo.

 

 

Ubuntu

Mõnikord see juhtub. Peale joogat ja meditatsiooni. Istun vaibal, suur rahu on mind enda sisse mässinud, kui korraga tekib tohutult võimas ja avar tunne, et me oleme tõepoolest kõik ühes suures ja piirideta kulgemises. Kõik koos. See on hetkel veel väga ajutine tunne. Kiiresti kaduv. Aga olles seda korra tundnud, tean, mida uuesti taga ajada.

Täna hommikul päikest täis köögis küla kirkukelli kuulates ja ülimahlast rabarberi-kohupiimakooki mugides (restept Sille blogist. Aitäh!), sattusi lugema Ubuntust. Kas te teate, mis on Ubuntu? Ubuntu on Aafrikast pärit elutarkus, et iga inimene on inimene läbi teiste inimeste.

 I am, because of you.

Keegi meist ei ole saar. Keegi ei kulge ihuüksinda. Me kõik oleme risti-rästi üksteisega põimunud. Kui poleks teid, poleks meid. Kui poleks sind, poleks mind.

Seda imelist, südames pesitsevat mõistmist, võib kanda ükstapuha mis eluvaldkona, ükstapuha, millistesse inimsuhetesse. Võiks mõelda pandeemiast ning väärtustest, mida see eriline olukord päevavalgele on tirinud. Kõik need inimesed, kes alati meie heaks tööd on rabanud, aga ilma, et me seda igapäevaselt märkaks.

Seda mõistmist võib vaadelda meie endi kasvamise valguses. Alates lapseeast kuni praeguse hetkeni.

Kui poleks olnud, kui poleks praegu kõiki neid inimesi, kes on olnud, siis poleks ka mind. Poleks sellist mind, kes on praegu.

Mitte midagi ei ole ma saavutanud ihuüksinda. Mitte ükski väärt mõte pole tärkanud mu peas tühjast kohast. Isegi see blogi siin … ha-haa, ilma nende lugejateta, kes siin jätkuvalt tahavad käia, poleks seda pesa siin. Aitäh teile!

Me kõik istume hiiglaste õlgadel. Meile näidatakse teed, meid aidatakse, meile antakse inspiratsiooni.

Kui ma hakkaksin kirjutama nimekirja inimestest, kes on mind vorminud selleks, kes ma olen, siis oleks mul tegevust … päevadeks? Nädalateks?

Täna öösel käisid mul unes isa ja vanaema. See pole ausalt öeldes üllatav. Aeg on selline. See ülestõusmispüha oli meie peres üheks suureks ja oluliseks koosolemiseks. Need legendaarsed pidusöömad, mis vanaema tillukeses korteris aastast aastasse aset leidsid! Ikka lookas laud, pajutibud, shokolaadist jänesed ja pasha. Tookord, kogu selle pillerkaare keskel, tundus mõeldamatu, et ühel hetkel seda koosolemist enam ei ole. Et neid inimesi enam pole. Et see kõik kaob maamunalt nagu jalajälg liivalt.

See uni, nende kahe kalli inimese külaskäik, raputas mind täna hommikul uuesti teravale teadmisele, et see, mis veel on ja need, kes on, väärivad kogu minu tähelepanu ja armastust. Sest miski ei kesta igavesti. Ja ilma nende inimesteta, poleks seda mina, kes on. Ja nii ma vaatan oma pere, oma lapsi, kes hetkel veel ühe katuse all on (mitte enam kauaks!), mõtlen oma sõprade, kolleegide, õpilaste, tuttvate peale ja loodan osata olla olemas, märgata ja tunda siirast tänu.

I am, because of you.

Tänasest hommikust …

fullsizeoutput_13a3

Saskia istus tunde ja valmistas meile tõeliselt vaimustava shokolaadijahi.

fullsizeoutput_13a2

fullsizeoutput_13a4

Goy1jflUT1ydf2szRdHkFA

E39NiyOxRbuMtyL15S8llA

Leppimine segadusega.

Ma olin pikki aastaid meie aiaga pahuksis. Vana hoovi viltused kiviaiad, okkavaibaga kaetud hämar kuusealune, roostetanud traadi all unustusse vajunud kanaaedik, katkiste nurkadega iidne kivist veevann – kõik tekitas mus pahameelt ja paanikat. See aed tegi, mis tahtis ja mina ahastasin kõrvalt. Rohi kasvas ka absoluutselt omasoodu. Mullast tärkas taimi, mida üheski loodusraamatus veel pole, võililled panid pidu ja puud kasvasid taevasse nagu poleks homset.

Iluaiaks pole seda paika kunagi loodud. Siin on jooksnud kanad, küülikud ja kitsed. On pestud viinamarjakaste, toksitud pinke kokku, kõblatud peenramaad. See on ühe vana küla, vana maja, vana aed. Ja vanad aiad on iseloomuga. Ja natuke logadi. Ja parasjagu metsikud.

Mul pole täpne kuupäev meeles, aga ühel hetkel ma rahunesin maha. Mitte ainult aia osas. Vaid ka majas valitseva segaduse osas. Ja keldris valitseva segaduse osas. Ja koolis, klassiruumis valitseva segaduse osas. Ja elus valitseva segaduse osas üldse. Sest elu on kaos. Elu on wabi sabi. Ja mida kiiremini me selle paratamatusega lepime, seda lihtsamaks muutub kulgemine. Ilu on vaataja silmades ja mõnikord peab elama üle neljakümne aasta, et maha rahuneda ning mõista – segadus on kõige loomingulisem ja nauditavam stiil üldse.

Siin, metsiku kirsipuu õitemeres, tundub ju lausa imeline.

fullsizeoutput_1397

Pandeemia päevik vol 5 …

… ehk lühike kanapostitus

Ämblikud sõna otseses mõttes sadasid mulle pähe. Ja see ei olnud uni. See oli minu tänane reaalsus, kui ma igivana kanalat rookisin. Kuna olin ämblikusaju hetkel suht kõrgel redeli otsas, ei saanud ma muud teha kui täiest kõrist karjuda ja käega kukalt kratsida. Parima meelega oleks ma mööda hoovi jooksma hakanud, aga see katusealune positsioon seadis vägagi karmid liikumispiirangud. Ühesõnaga, nõrganärvilistele ei soovita!

Need, kes minu eelmise nädala insta videosid vaatasid, juba teavad, et meie perre tulevad varsti sulelised. Või kas teavad?! Too videos välja käidud mõte oli veel toores ja ideede maailmas hõljumas. Ent ju oli seekordne hetk eriliselt küps, sest tollest saatuslikust hommikust alates pole meie peres möödunud ühtegi ühist söömaaega, mil kanadele nimesid ei valita ning värsketest munadest ei õhata. Nüüdseks oleme nii kaugel, et kanad on tellitud (saabuvad mai keskpaigas), kanala on jubedast risust ja tuhandest ämblikust tühjaks tassitud ning kana õueaedik internetist tellitud. Tööde nimekiri on hetkel veel päris pikk ning kopsimist, korrastamist mitmeks nädalavahetuseks, ent aega ju on, või mis?!

Olen pikki tunde internetis ringi sobranud, kanateemaliste foorumite ja lehekülgedega sõbraks saanud ning tõdenud, et maailmasid, millest me midagi ei tea, on triljon korda enam kui neid, kuhu oma nina oleme toppinud. Piisab vaid uus hobi leida ja sinu ees lähevad lahti laiad väravad. Astu edasi ja hakka uurima! Esimesel hetkel võib too uus ja lai põld hirmutav, ärevust tekitav tunduda. Nii palju on õppida! Nii palju erinevat informatsiooni! Aga see on hea ‘mindfulness’ treening. Noki tasakesi. Noki nagu kana. Ja uurista teed lõpmatusse.

Ja kui te juhtute kogemata kanapidaja olema, siis kõik head nipid ja nõuanded on teretulnud!

 

Pandeemia päevik vol 4

Täna tuli väsimus. Vaimne väsimus. Ronisime mäemehega mäkke (nagu ikka oma nime vääriva mäemehega tehakse 😉 ja siis ma tundsin, et jutuajamine ei tule kõne allagi. Ma lihtsalt ei jaksa ühtegi mõtet lõpuni mõelda. Liiga palju mõtteid on olnud. Kogu aeg.

No selliseid näiteks.

  1. Ma ei karda. Ma olen kuulnud, et osad inimesed on kuidagi lukku läinud. Hirmust. Aga hirmu ma küll tundnud ei ole. Pigem on olnud selginemisi. Peamiselt sellest, kuidas me elamegi väga õhukesel jääl ja kas äkki see (eelsoojendusest?) kriis paneb meid kuidagi uutmoodi mõtlema. Mäemees ei usu. Mäemees ei ole üldse suur inimkonda uskuja. Aga mina tahan loota, et need, kes juba enne kriisi kuidagi rohelisemad ja säästlikumad olid, kasvavad selles suunas jõudsamalt edasi. Ja et me hakkame päriselt ka harjutama elustiili, mis sanskriti keeles kõlab samtosha (rahulolu sellega, mis on.)
  2. Abi otsida. Kas ja millal ja kust. Abi otsimisega on siuksed lood, et mingeid reegleid ei ole. Eks ole. Mõnikord on abi otsimine laiskus. Sten loeb matemaatika harjutuse juhise läbi ja hüüab, ‘Emme, palun aita. Ma ei saa aru!’ Siis ma tavaliselt ei liiguta. Ütlen, et liiga vara tuli hädakisa. Viimasel kahel koduõppe nädalal on see iseseisev pusimine olnud üheks oluliseks kasvuraskuseks. Koostasime üks päev lausa protokolli, et kuidas toimida, kui on tarvis abi. Ehk siis … A) Proovin ikka ise veel. B) Kas äkki leian iseseisvalt kuskilt infot. C) Panen laua nurgale ‘abi’ kuhja ja ootan, kuni emmel on aega.

Aga mõni teine kord on abi otsimine julgus ja tarkus. Kui sageli olen kuulnud oma tuttavaid lausumas midagi sellist: ‘Ei, ma ei tahtnud segada. Ei julgenud küsida.’ Peab küsima. Mis ei tähenda muidugi automaatselt, et tugi tuleb. Mõnikord ei tule. Aga küsima peab. Abi otsimine on tark tegu!

  1. Samamoodi tark tegu on lasta asjadel vahest olla nagu nad on. Näiteks kurbus, tüdimus, väsimus – varem või hiljem mässivad need tunded endid meie ümber, eriti nüüd, kui maailm on kuidagi viltu, rütmist väljas, lombakas. Iseennast kõrvalt jälgides pean tõdema, et esimene reaktsioon on vastuhakk. Mis kurbus? Mis väsimus? Nii, mida ma nüüd tegema pean, et sellest kleepuvast ebameeldivusest lahti saada. Jooga? Meditatsioon? Klaas veini? Raamat? Ei, kaks raamatut? Kõik on hästi! Kõik on hästi! Happy, happy, happy.

Jama puha!

Las siis olla. Las olla kurb. Las olla tüdimus. Ja väsimus. Las olla hiireuru päev. Selline päev on tegelikult sama tähtis kui iga teinegi päev. Tal on absoluutne õigus päevade ketti oma pärlike lisada.

  1. Ma tegelikult kipun arvama, et see vaimne väsimus tuleneb suurelt osalt ühest raamatust, mille ma eilse päevaga sisse ahmisin ja siis hingeldades tugitooli taga nutma jäin. Glennon Doyle, ‘Untamed’. See raamat keeras mind seestpoolt väljapoole, raputas, sakutas, pani tsentrifuuki keerlema ja siis tegi pai, võttis käest kinni ja lubas teed näidata. Võimas. Selle aasta võimsaim. Ma ei usu, et ükski teine teda troonilt tõukaks. Mis siis, et on jäänud veel üheksa kuud!

Olge hoitud, jätkuvalt!

Pandeemia päevik vol 3

Külm imbus kuskilt kontidesse. Õhtuks hakkasin lausa värisema ja vaatasin ‘Suud Puhtaks’ saadet kihi tekkide alt. Korraks käis isegi hirmumõte peast läbi, et kas äkki … kas äkki sain poe- ja apteegitiirudel lisaüllatuse külge?! Mäemees teab kahte kolleegi, kes koroonaviirusega kodus on. Mõlemaid nägi ta umbes nädala eest, aga piisavalt kaugelt, et uskuda, seekord läks viirus mööda. Ja samas … Olen kuulnud lugusid inimestest, kel olla küll viirus, kuid puuduvat sümptomid. Ja siis ma natuke kratsin kukalt. Kuidas nad siis üldse teada said, et neil viirus on? Ja mis õudne pandeemia ikka, kus osad libisevad haigusest kui muuseas läbi ja teised jätavadki elu.

‘Suud Puhtaks’ saade oli otse naelapea pihta, kas polnud?! Ma ise tõdesin suureks rõõmuks kahte asja. Ma jumaldan haridusmaailma! Kui too kaunis, mustas kleidis haritlane õppeprotsessidest ja õpilase autonoomiast rääkis, käisid mul enam-vähem väiksed elektrilöögid süsteemist läbi! Need mõtted, ma tean neid, olen nende seltsis nii kaua aega veetnud. Need on just sedakarva mõtiklused, mis mul meele rõõmsaks teevad.

Teine teema, mis mind seda saadet vaadates väga intensiivselt puudutas, oli õpilaste autonoomseks kasvamine. Koduses karnatiinis õppimise vast suurimaid õppetükke ongi too kurikuulus iseseisva mõtlemise ja tegutsemise harjutamine. Vaatan Steni ja tunnen peaaegu füüsiliselt, kuidas ta iga uue päevaga, iga uue pusimise ja pisaravalangu läbi omandab väärtuslikke oskusi. Kuidas ta kasvab. Täpselt nagu too katsetaim purgis, mida ta regulaarselt vaatlema ning vihikusse ülestähendusi tegema peab. Selle taime võrsumine on imeline metafoor meie oma laste kasvamisest. Minu sõnum õpetajatele ja õpilastele olekski vast see, et mitte kamaluga uut teadmist pole vaja vaid sügavale juurduvat oskust ISE MÕELDA JA HAKKAMA SAADA! Olgu see pandeemia meile kõigile võimalus kasvada.

No mina kasvan muidugi ka. Esmaspäeval, esimest kolme virtuaaltundi andes, õppisin tõenäoliselt rohkem kui kuskil kuuajaliselt koolitusel. Laud oli post-it siltidest värviline ja iga uue õpilaste esitatud küsimusega sähvatas järjekordne ‘ahaaa’ idee peast läbi. Teeks hoopis nii! Loo moraal – efektiivseim õpe käib ikka ‘käed külge’ variandis. Ja mõttega õppimisest pole vast tarvis mitte alustadagi!? Oleme kolleegidega aastaid jahunud teemal – igal ülesandel peab olema mõte. Asi peab olema mõtestatud. Õpilane peab aru saama, miks ta midagi teeb. Ja siis, palun väga, sajab selline õppeprotsess otse sülle.

Ja enne veel kui päike mäenuki tagant välja pressib ning mäepere pudrule tuleb –

see ‘süllekukkunud vaba aja’ teema, mida sotsiaalmeedias nii palju tiirleb. Kellele on vaba aeg sülle kukkunud? Mis nipiga? Sest meie pere jõuab vaevu-vaevu tööd ja toimetused enne und tehtud saada. Okei, lastel on jah vabadust juurde tulnud, ent mina ja mäemees ähime kellaga võidu. Mingist lugemismaratonist või kümnete sokkide kudumisest ei ole juttugi. Kui siis vast nädalavahetusiti, ent see oli juba ennisti nii.

Tööle, tööle, tuvikesed!

Pandeemia päevik vol 2

Kartsin poodi minna. Kartsin leida eest kaose, ahastuses külaelanikud, tühjaks tehtud riiulid ja pika, sinka-vonka vookleva saba. Astusin aeglaselt, enne viimase maja tagant poe ette keeramist hingasin sügavalt sisse-välja ning … leidsin eest pea tühja parkla ning vaikuse. Külapoe ukse ees seisid kaks noort, kollased vestid seljas ning pidasid arvestust, kui palju kliente korraga ostlema saab. Mind viibati kohe sisse, sest oli lõunane aeg ning inimesi vähe. Kassiir oli küll klaasist seina ja näomaski taga peidus, ent ülejäänud osa poest oli peaaegu normaalne. Kui jahu ja vetsupaberi lett välja arvata. Seal haigutas totaalne tühjus. Ämblikupere, kes aastakümneid riiulite tagumises sopis õndsalt elanud oli, sai juba eelmisel nädalal otsa, siis kui kõik nähtavale tuli.  Mis kõik pandeemia ajal muutub, väärtuslikuks saab!? No võtame kasvõi hantlid. Eks. Tavalised, ülirasked, metallist hantlid. Mäemees tahtis eelmisel nädalal kodusesse musklituppa nelja uut hantlit tellida, aga selgus, et koduseid trennitegijaid on kaugelt rohkem kui me karta oskasime. Hantleid poes pole. Nii nagu sülearvuteid ja mängukonsoolegi. Või siis on jäänud need kõige kallimad, mida isegi katku ajal ostma ei kipu.

Raamatuid õnneks hetkel jagub. Peaasi, et kulleripoiss ei nakatuks.

Sten sai vahepeal kolmteist. Tasakesi ja kohupiima plaadikoogiga. Natuke nukker oli, aga mul ei jätkunud jaksu midagi erilisemat ja pillerkaarelisemat organiseerida. See kodust juhitud töötamine ja elu korraldamine on ettearvatust palju väsitavam. Ma isklikult tunnen, et vaimselt on see paras koorem. Peas tiirleb pidevalt sada mõtet ja to-do nimekiri on päästevest number üks. Rääkimata kandilistest silmadest, mis peas peale tunde koolitöid kipitavad. Kui alguses arvasime, et Netflix saab meie igaõhtuseks meelejahutajaks, siis ma pigem väldin lisa ekraaniaega, kui jätkan istuvat jõllitamist.

Sten on muidugi suur poiss ja sai aru, et midagi erilist oodata oli liiast. Õhtul istusin ta voodiveerel, et koos hoopis selle peale mõelda, mis meil siin kõik hästi on ja miks meil veab.

No näiteks veab meil puhtalt tänu sellele, et me omavahel nii hästi läbi saame. Vähemalt hetkel veel. Küll võib kole olla neis peredes, kus juba enne karantiini minekut kääris. Ja vägivaldsetest kodudest ei taha mõeldagi. Kuidas nemad seal toimetavad? Meenub paari nädala eest vaadatud Laura lugu, kus noor ja imearmas eestlanna avalikkusele oma verdtarretava loo rääkis. Lasin Saskial, kohe seitsmeteistkümne aastaseks saaval tütrel seda lugu samuti vaadata, et teiste hirmsatest läbielamistest õppust võtta.

Brené Brown räägib oma uhiuues podcastis FFT-st, ehk Fucking First Time. Oleme siin kõik hetkel mitme erineva FFT-ga rinda pistmas. Kui paljusid asju tuleb teha uutmoodi, kui palju tuleb julgeda, proovida. Peaasi, et ei kardaks. Et suudaks targalt õpipoiss olla ning filosoofiliselt uute katsetuste najal kasvada. Selge on see, et esimesed proovid on parajad kökerdised. Aga need viltused üritused on üliolulised ahelad arenguteel. Ilma lörri läinud proovideta ei toimi õppimist ja kasvamist. Videotunnid õpilastega, laste üleöö autonoomseks kasvamine läbi virtuaalse kooli, joogatunnid ekraani pidi. Just. Otsustasin oma joogaõpilastele koduseks tegemiseks  seansi kokku panna. Esiti olin suht turris ja ärevil. Kaamera ees venitamine ja objektiivi suunas lehvitamine tekitasid tohutut võõristust ning panid meeleheitlikult mõtlema tollele voldikesele kõhu ümber ning omasoodu väljakasvavale poisipeale. Pole mus seda pikakoivalist ja haldjalikku joogaemandat. Ent video kokku monteerimisel selgus, et pole hullu midagi. Ja nii on iga uue asjaga. Alguses on hirm, siis paras koperdamine, masendus, ahastus. Võib-olla isegi töö nurka viskamine ja iseenda suutmatuse maapõue kirumine. Aga uuel päeval proovid taas ning miski on juba paremuse poole nihkunud. Juba väldid esimesi vigu ja jõuad uuele tasemele.

Väsimatut pusimist meile kõigile!

Ja kui viitsite, hõigake, kuidas teil!