Kiri augustikuust

Ahhoii, armas sõber!

Ja ongi see aeg. Täna hommikul leidsin terrassilt poolniisked pleedid, mis enne und pimedusse ja väsimusse ununesid. Mummuline vakstu laual oli lausa märg ja päike, tead, päike enam nii uljalt ja nii kõrgele ei karga. Ei pressi enam läbi meie koduse metsasalu kohvilauda kuumaks kütma vaid kumab kuidagi vaguramalt, küpsenumalt läbi veel roheliste lehtede.

Istusin sallidesse ja kampsunisse mässitult, kohv kuumakehaks ja kompasin enda sisemuses loksuvaid tundeid. Need on uue kooliaasta alguses kangesti siiruviirulised, väsitavad, hingepitsitavad. Mitte et see üllatusena tuleks. Tead ju küll, kui rabe see astumine uue lehekülje alguses olla võib. Aga üht ma sulle ütlen, hää sõber. Kunagi varem pole mu oma tunnetepeegel mulle nii selgepiiriliselt ja kirkalt otsa passinud. See jooga ja meditasioon teevad oma töö. Selle eest pääsu pole. Istud ja vaatad iseendaga tõtt. Mõnikord on see hirmutav, aga enamuse ajast pigem klaariv. Saad aru, mis ja miks. Ei kompa kogu aeg pimeduses nagu mutt.

Sel aastal on mul kolm uut klassi. Enne esimest tundi seisatasin klassiukse taga ja hingasin sügavalt sisse-välja, hoidsin silmad kinni ja kujutasin ette jämedaid juuri, mis mind emakese maaga toetavas ühenduses hoiavad.  Aga ikka oli veidike kõhe. Sest ma ei teadnud. Ma ei teadnud neist mitte kui midagi. Ma ei teadnud, mis pingireast võib tuge oodata, kus on piiridega pusija, kes on lihtsalt kooli ja õpetajate suhtes äraootaval seisukohal. No ja seda tüdrukut seal tagareast, seda, kes mind poolteist tundi altkulmu jõllitas, no teda ei osanud ma uneski ette aimata. Vot sulle sisemise rahu ja kindlameelsuse treeningut!

Juba kaheteistkümnes aasta selle kooli õpilaste nimel. Vaatan mõnikord algusaastaisse tagasi ja muigan. Aga piinlik ei ole. Mis kasu on piinlikkusest?! Ma ei saanudki tol korral, rohelise ja energiast ülekeevana teada kõike seda, mis elu vahepeal A ja B-na selgeks on teinud. Tookord üritasin anda endast parimat just nende vahendite ja teadmistega, mis sel hetkel taskus olid. Ja eks nad olid toored ja nurgelised, kantud mingist kes-teab-kust üles nopitud aatelisusest ja usust, et suudan kõike. Eks see idealismist kantud usk tegi lõpuks oma töö. Ajas juhtmed krussi ja röövis tegutsemistahte. Hea veel, et päris paadilt maha, kuristikku ei lükanud. Ma usun, et olen siiski vahepealsete aastatega targemaks küpsenud ning suudan iseennast läbi põletamata noortele mingit teeotsa näidata. Olla tulukeseks ilma, et ise tuhaks leegitseks.

Ilmad on kah siiruviirulised. Mõni päev kütab päike turja nii kuumaks, et küla purskkaevust kukkunud piisk lausa susiseb nahal. Ent siis tuleb uus vihma ja tohutu tuule mäss. Sel aastal on aina kasvavad tormid mägede piirkonnas korralikku laastamistööd teinud. Lausa nii, et meie oma külas oli kohutav mudalaviin, mis haaras endasse teepervel seisnud isa ja lapse. Nüüd on üle nädala otsimistöid tehtud, aga perele üleandmiseks pole midagi leitud. On peale sellist kivide-puutüvede-muda miksrit üldse miskit enam leida? Sõitsin paar päeva tagasi, päikest priiskavas päevas, õnnetuspaigast mööda. Nii vaikne, nii süütu näis kõik. Justkui polekski miskit kohutavat äsja sündinud …

… Oota! Lippan korraks…

Tagasi! Käisime just neljakesi vastasoru nõlvadel mitmetunnisel matkal. Kõndiv meditatsioon, mis muud. Astud aga pauna kergemaks ja mõttekoridorid vabamaks. Risu jääb nõgeste ja ohakate puhmastesse lipendama. Mägi oli tegelikult mitmes kohas kuidagi katki. Paaril korral tuli kiiresti kiviklibudest ja murdunud kuusejurakatest üle komberdada. Ühes kohas oli lausa kohaliku omavalitsuse silt üleval, et palun ärge järgmised kolmsada meetrit viivitage, võimalik kivide kukkumise tsoon. Andsime siis jalgadele tuld ja ronisime kivikitsedena südame puperdades (natuke vist hirmust) ruttu varjulisemasse paika. Ise veel mõtlesin, et õnnetus ei ole mäes kunagi kaugemal, kui … no siinsamas tegelikult. Ta on sul kuklal tasakesi hingamas. Mäge omavalitsuse hoiatavad sildid ei koti. Aga ikka kipume tagasi. Ikka ronime vaikust ja rahu otsima. Ja tajumist, et tegelikult oleme ühed imetillukesed tegelased, kelle peas haigeks mõeldud elukesed pole millimeetritgi nii hullud, kui argirüseluses tunduda võiks. Seda tunnet saab seal üleval, kivide ja sinise taeva maailmas oimetuseni sisse ahmida.

Aga et siis neljakesi jah. Tuksume juba teist nädalat siin Alpide süles uues koosluses. Vanem laps lendaski pesast. Küll aastaks ja vahepausidega, ent ikkagi. Esimesed ööd olid uneta. Minul …  aga võib-olla tal ka. Seda ta esimestel päevadel telefonitorru ei nuuksunud. Ent imeliselt ruttu sai vapper neiu pea püsti löödud ja tuule tiibadesse. Nüüd pole muud, kui et kannaks! Jah, olgu tuulesuund õige ja lend lahe. Minu kui ema õrn igatsuseloor jääb minu hinge lehvima ning ei kuulu ei talle ega kellelegi teisele. See lahtirebimise valu jookseb uut värvi niidina minu selle aasta mustri sisse.

Nii nagu varsti saabuva sügise õunaoogid, kampsuniõhtud ja praksuva tulega pühapäevahommikud.

Aidaaa!

 

Luugid ellu

Aga kust alustada peale pikka pausi? Kas elu pisiasjadest? Sellest, kuidas üks laps lõpetas põhikooli ja teine läheb aastaks kodust eemale keelt õppima? Sellest, kuidas kuumus peletab rahva tuppa kinniste luukide taha jättes maha apokalüptiliselt lagedad uulitsad? Sellest, kuidas ma peale meeletut pikka pausi uuesti saksakeelse raamatu kätte võtsin, lõpuni lugesin ja sellest germaanide keelest taaskord vaimustusin? Sellest, et joogakool on kohe läbi ja ma naudin jätkuvalt seda rännakut, mis neli aastat tagasi alguse sai?

Või äkki oleks kohane ette võtta üks suur ja filosoofiline teema ning tsitaate vasakule paremale tikkides end öösse ja tähistaeva alla unustada? Mõtiskleda mulle selliste oluliste teemade üle nagu kuulamisekunst, üle kere kohalolek, mõistmine hukkamõistu asemel, kannatlikkus ja jätkuvalt elu ja saatuse usaldamine lahti laskmise läbi.

Kui ma instagrammis uusi inimesi avastan, siis naudin seda esimest kontakti, mil iga järgnev pilt nagu advendikalendri luuk järjekordse üllatuse kingib ja loo jutustab. Las siis olla seekord luugikesed siit ja sealt…

  1. Berliin. Hommik. Ruttan hommikusöögile, aga korrused lähevad sassi ja krõmpsu peekoni ja mahlase omleti asemel jõllitan avarat fuajeed. Oohh, hüüatan ja keeran viuhti tagasi lifti poole. Härra ärimees, kes just saabunud, vaatab mind üllatunult ja küsib: ‘Habt ihr etwas vergessen?’ – ‘Jaaa, früstuck!’ – ‘Oooo, so etwas passiert mir nie!’
  2. Berliin. Hotelli saun, kuhu ma pikalt mõtlemata sisse kiman ja enda üllatuseks (kuidas ma selle ometi unustanud olin?!) kaks porgandpaljast vanahärrat leian. Hehehe, hallo! – Hallo. Ja siis on vaikus ja mina alla ei anna. Istun kuumuses ja ootan, et papid essana jahedasse bassu kaoksid. Aga siis hakkame juttu ajama ja selgub, et too eriti punane on sellesamuse hotelli arhitekt ja jutt läheb Berliinile üldse ja sellele, kuidas see on maailma rohelisim pealinn ja siis ma korraks segan vahele ja pakun, et äkki on siiski Tallinn. Aga onu pole nõus ja tegelikult on hästi põnev jutuajamine. Ning ma pole eales nii püüdlikult oma vestluspartnerile SILMA vaatanud.
  3. Pariis. Montmartre’i avalik tualett. Ootan kaasat. Igav hakkab. Ja kuna vetsutädi on kohe seal samas, otsustan temaga natuke juttu ajada. ‘Palju teil siin siis inimesi päeval ka käib?’ … ja jälle järgnes huvitav keskustelu.
  4. Rongis teel Pariisi. Vaatan inimesi. Natuke kuulan nende jutuajamisi ka. Ja korraga mõtlen – ma tahaks olla lugude koguja. Istuda suvalise inimesega pargipingile ja paluda, et ta jutustaks viisteist minutit sellest, mis kõige olulisem tundub. Natuke nagu too kuulus fotograaf Brandon, kes New Yorgis inimesi pildistab ja lugusid juurde lisab.
  5. Plug into the universal energy. Vist järjekordsest podcast’ist. Jäi kuidagi kõlama.
  6. Saskia ja Anders on hiiglasuured Marveli fännid. Kui tütar viimaselt filmilt ‘The End Game’ punaseks nutetud silmadega koju saabus, otsustasime kogu perega sellesse maailma sukelduda. Lahe on see pead-jalad sassis pere filmiõhtu 🙂
  7. Võtsime lapsed ühel heal päeval kohalikku budismi keskusesse meditatsiooni algõppele kaasa. Suured jäi magama. Sten pole ammu enam nii palju koomiksed järgemööda lugenud 😀
  8. Mägijärve kaldal. Peale tundi vesiratastel, otsustame järvele ka jalgsi ringi peale teha. Ilm on imeline. Mägiaasad lilledest kirjud. Kaljused hiiglased turritavad valged mütsid peas sinisesse taevasse. Puhkus on just alanud. Mu rõõm tahab rinnakorvist välja. Aga mäemees on kuidagi norus. ‘Kuule, meil oleks vaja siukest aparaati, et minu rinnus laeb rõõmupatarei end täis ja siis kõik, mis üle jääb, kandub automaatselt sulle üle’ – ‘Oh jaa, siis ma oleks küll kogu aeg rõõmus!’
  9. Sioni rongijaam. Mul on üks pikk ja keeruline küsimus luugi taga istuvale piletionule. Aga selgub, et see onu on siuke kiiksuga. Siuke mees, vanemat sorti, kes näib otsustavat, et ma olen rumal blondiin naika, kellele tuleb asjad puust ja punaseks ette teha. Mingil hetkel jääb ta mulle sõna otseses mõttes otsa jõllitama ja küsib,’Kas te saate aru, proua?’ Ma olen … olen … mis ma olen? hämmingus vist kõige pealt ja siis saan vaikselt vihaseks. Rongijaamast marsin välja mäss hinges. Aga siis istun hambaarsti ooteruumis last oodates ja võtan appi ‘mindfulness’ tehnika ning pool tundi hiljem on kõik hästi ja mul on sellest mehest isegi kahju.
  10. Kool. Õpetajate tuba. Vara on veel. Istun üksinda ja lonksan kohvi kui sisse astub nooremapoolne meeskolleeg. ‘Salut! ça va?’ – Vaikus. Ja siis ta hakkab nutma. Niiviisi lahinal. Ning vajub mu kõrvale toolile kössi. Mida sa teed sellises olukorras? No mida muud, kui lihtsalt oled olemas. Kuulad ja oled iga rakuga olemas. Ja siis ta räägib, kuidas tüdruksõber, kellesse ta nii ülemõistuse armunud oli, ta maha jättis. Mingi tüübiga ühel peol magas ja tema kui kaltsu nurka viskas. Kõik nende uhked plaanid … läinud! üleöö. Viuhti. Peale rahunemist, räägib ta edasi, et samas on üks hea uudis ka. Ta sai siis lõpuks selle õpetaja koha, mida mitu aastat taga oli ajanud. See oli olnud esimene telefonikõne peale tüdruksõbra shokki. Tolle uhke kooli direktor teises otsas teatamas, et palun väga, see koht on teie! Ja ta silma tuleb korraks elurõõm tagasi. Ning mina mõtlen, kuidas elu on ikka vinks-vonks täringuveeretaja ja sellest täiuslikust õnnest jääb alati midagi puudu …
  11. Pariis. Õepere juures. Haldjalik õetütar astub kuninglikul ent tasasel sammul tuppa. Valge sokk sahiseb parkettpõrandal ja õlgadel on keebiks tudutekk. ‘Küsi mult, kes ma olen?’ – Küsin – ‘Ma olen Elsa.’ ‘Küsi, miks ma nii kurb olen!’ – Küsin – Ta vaatab mulle sügava ja kurva pilguga otsa ja teatab ‘Mind aeti külast minema.’ … Mu süda tahab hellusest kildudeks kukkuda.
  12. Klass. Tund on just lõppenud. Paar õpilast on veel jäänud ja jutt läheb mul nendega paarile interneti asjale. Uurin, et kuidas siis ikkagi seda või toda või hoopis kolmandat seal veebis teha, kui üks tüdruk, too tedretähniline ja hästi arg küsib, ‘Õpetaja, kas teil lapsi on?’  – ‘On.’ – ‘Kui vanad?’ – ‘No teismelised juba.’ – ‘Siis küsige neilt!’ 🙂 Ja nii ongi. Nüüd ongi see aeg, kus lapsed näitavad ja aitavad. Neil on uhke ja mul on tore.
  13. Kooli – kodu vaheline kiirtee. Sõidame kolleegiga peale pikka eksamipäeva kodukülla ja tema jutustab oma Inglismaa naabritest, vanapaarist, kes seitsekümmend aastat koos elasid. ‘Naine suri eelmisel novembril. Kuna ma just siis seal viibisin, tundus viisakas matustele minna. Jõudsin matusetalitusele ja tead, meid oli kolm, abikaasa, kadunukese väga vana õde ja mina. Mitte kedagi rohkemat. Ja kuidagi kiiresti käis kõik.’ Edasi sõidame mingi aeg vaikides. Võimalik, et mu kolleegi mõtted uitasid samadel radadel, mis minulgi – et pere ja lapsed ja sõbrad ja läheks meil siiski teisiti.
  14. Soe suveõhtu meie kodu terrassil. Saskia paneb Spotify’s oma playlisti mängima ja Anders toob UNO kaardid. Alguses ma ei viitsi. Ma pole just suurem asi mängur. Aga lapsed anuvad kooris ja vaheaeg on alanud ning mõistus utsitab, et kuule, quality time ja puha. Ja sellest saab meie pikim kaardiõhtu ja lapsed on ülilahedad ning ajavad mind kogu aeg naerma, omavahel kah ei kakle ja siis ütleb süda, et suuremat vaimustust ma tundnud ei ole.

Kallid!

Raamatut kinkida on keeruline

Raamatu kinkimine on keeruline. Sest raamatud on keerulised. Ette aimata raamatu suhet tulevase lugejaga on aga lausa täppisteadus!

Ma saan päris sageli raamatuid kingiks, ent need on mul endal ette välja valitud ja jõuvad siia Alpidesse kellegi reisikohvris.

See, kui keegi kingib mulle raamatu kompamisi, on tegelikult suht harv nähtus ning eeldab sügavamat tunnetust. Selline kingitus tähendab, et sind on kuulatud ja kuulda võetud, et sinu peale on mõeldud natuka pikemalt kui viuhti kaduv viiv. Oskus valida järgmist lugemist on märk sellest, et sinu mõttemaa on natuke tuttav, sinu eelistusi, aga ka vajadusi osatakse ette aimata, sinusse on süüvitud.

Kaks nädalat tagasi tuli hea sõber ja tõi kingiks Veronika Kivisilla ‘Kuni armastus peale tuleb’. Kuidas ta oskas? Kust tuli tal see tundmine, et just neid ridu on mul hetkel kõige enam vaja?! Ma loen Veronika raamatut ja tahaksin suurest õnnest pisara poetada. Tahaksin talle kolmetuhande kilomeetri tagant ‘ahhoiii’ hüüda ja tänada, et inspiratsioon mind iga uue looga oimetuks lööb. Aga kõige suurem tänu kuulub sõbrale, kes hoomas midagi nii õrna ja olulist ja võttis aja, et aru saada.

Me loeme mäemehega enam-vähem absoluutselt erinevaid raamatuid. Tema pigem geopoliitikast, biloogiast, astronoomiast ja muudest üliasjadest, mina (no vaadake mu goodreads’i riba!). Täna hommikul kinkis mäemees mulle raamatu, teise meie kooselu jooksul ja ma tean, et südame alla sai uus sügav ja kustutamatu tätoveering. Ma õhetan veel praegugi. Ja raamat on varsti läbi.

See oli täpselt see raamat, mida mu hing hetkel ihkas.

Missugune armastusavaldus.

Lase lahti volume 2

Ega enne lahti ei lase, kui usaldust pole. Usaldama peab näiteks teisi inimesi enda ümber. Mulle meenub selle teemaga alati mäemehe kunagine ülemus, kes end hullumise ääremaile rassis, sest temas polnud mitte kübekestki usku teda ümbritsevatesse inimestesse. Ja nii ta siis rahmis ja rapsis ja kisas aeg-ajalt hääle kähedaks, sest tema suutmatus kolleege usaldada moondus kurjaks veendumuseks, et keegi teine pole lihtsalt võimeline asjadega hakkama saama. Ehk siis, tuleb anda ülesandeid, tuleb kogu aeg jälgida, et need ära tehtaks ja tegelikult peaks ikka ise kah õla alla panema. Kõigele, kogu aeg, võimalikult palju.

Laste usaldamine on hiiglaslik teema omaette. Kondab ju lausa ringi mingi ütlus, et laisal emal tublid lapsed või miskit sinnakanti. Ehk siis, lapsed on just nii võimekad, kui neil olla lastakse. Ja nii saamatud, kui kartusega kultiveerida. Kartus, hirm ning vastukaaluks usk ja usaldamine.

Mäeplika Saskia on terve tänase päeva otsinud ja ette bronninud meie sellesuvise reisi majutuspaiku. Ta teeb seda meisterlikult. Naudinguga. Ta oleks seda eelmiselgi suvel teinud, kui ma lahti oleks lasknud!

Lahti lasta

Ei ole minust hommikust põõnajat. Rahutus hiilib hinge enne kui päike jõuab mäeharja tagant paistma hakata. Esimese linnulauluga tõusen mina. Siis, kui kogu ülejäänud pere rändab alles sügaval unemaal. Siis kui majas hõljub tuduvaikus. Siis, kui köök on tühi ja tasa ja minu mõtiskluste mängumaaks.

Tegin kohvi. Nagu ikka. Kallasin kiisude kausid krõõbuskeid täis. Nuusutasin korraks terrassil uue päeva lõhna. Ning istusin siis rätsepistes köögilaua taha ees kuhi ajakirju, päevik ja aurav kohvikruus.

Ajakirjad tulid healt kolleegilt, kes eelmisel puhkusenädalal kodu korrastas ning pahna välja viskas. Ajakirjapahna sain mina endale; hunniku jooga ja psühholoogiajakirju. Olen neid ajakirju juba mitu päeva lehitsenud ja siit-sealt mekkinud kuid alles täna hommikul avastasin, et kogu aeg jookseb üks ja seesama mõte sisse. Mistahes artikkel, mistahes soovituste kolumn, ikka on sama iva kohal – lase lahti!

Prantsuse keeles lâcher prise, inglise keeles let go või go with the flow.

Täna hommikul, päeval, mil minu isiklik aastakalender keerab uue ja puhta lehe ette, tundub see sõnum sügavam kui muidu. Tundub lausa, et on teine mulle adresseeritud, saadetud kingituseks ja rännaku jätkamise teenäitajaks.

Kerge on unustada end kramplikult kinni hoidma. Hoida kinni uskumustest, inimestest,  harjumustest. Aga ka ootustest, lootustest, sihtidest. Hoida kinni ettekujutusest, kuidas peaks olema. Kinnihoidmine annaks justkui turvatunnet, joonistaks piire, mis kaoses korda loovad, haldaks mingil väetil määral elu mässavat kulgu. Või nii me loodame. Kuigi tegelikult kiilub kõik aina enam kinnisemaks, kisub tillemaks, muutub mugavaks ja igavaks.

Lonksan kohvi ja jään hoovis keerlevat kollast tuuleratast vaatama. See sama lind, kes mind eile üles lõõritas, või no vähemalt tema vend, on taas oksal kevadest joobumas.

Mis tähendab lahti laskmine? Ei miskit hirmsat ju! Lihtsalt rohkem avatust, ootamatust, uudishimu ning tahet ja valmisolekut elul tulla ja olla lasta. Selle asemel, et edasi kombata oodatud otsingutulemused klades kaenla alla, astuda igale uuele päevale vastu põnevuse ja valmisolekuga. Tere hommikust, elu!

Lahti laskmine tähendab vabastavat leppimist, et elu on võit ja kaotus samaaegselt. Et siis, kui üks uks sulgub, avaneb kuskil teine.

Lahti laskmine on mõistmine, et kõik ongi pidevas muutumises. Millestki ei saa tegelikult kinni hoida. Kõik voolab ja moondub ja kannab paati aina uute kurvide taha.

Lahti laskmine on vabanemine oma rangetest uskumustest. See on taipamine, et tõde on miljoni tahuga kristall, mis väärib uudishimulikku lähenemist.

Lahti laskmine on vabanemine köitest, millega me endid ise aheldame. See on julgus astuda jägmisse hommikusse valmisolekuga näha, kuulda ja mekkida taaskord midagi hoopis uut.

Kinnikiilutud ustega ruumi ei saa siseneda põnev teekäija. Paksult ootusi täis topitud toas pole ruumi uue tarvis.

Lahti lasta, et tulla saaks miski, mida oodatagi ei oska.

Kohvikannust kukub viimane tilk kruusi ja päike on kaljunuki tagant päeva pressinud. Esimesed paljad jalad tatsuvad koridoripõrandat pidi kööki. Unesoojad käed teevad kalli ja sositavad kõrva, ‘Palju õnne sünnipäevaks, emme!’

IMG_6580

Väsitavad uned

Minu vanuses võiks ju ometigi teada, mida kevadpäike valgel lumelahmakal nina ja põskedega teeb? Võiks, eksju?! Aga on asju, kus elu õpetab ja õpetab, aga mina olen uljas ja hajevil samaaegselt ning unustan suurest lummeminemiseõnnest kreemid ja kaitsed sootuks.

Eile, enne ööd, hakkas õhetama ja nüüd, hommikul, on nägu nagu tomat! õpilased saavadki natuke pihku pugistada.

See kuum põsk helendas mu une nii hulluks, et mul ei lülitunud kordagi une jooksul aju välja. Teate neid öid, kus mõttetöö on kangesti vilgas. Seekord oli ka nii, et hea, et ma poolunes pliiatsit ja kausta ei haaranud, sest tähtsaid asju tuli kirja panna. Veel enne hommikut tagus läbi unenäo mõte, et vot seda ja seda ei tohi unustada. Et nii, kui ärkan, peab kõik korralikult kirja saama.

Lisaks olid õpilased mu unenäos nii kärarikkad ja sahmisid terve tunni ringi, et nüüd olen täitsa väsinud kohe. Ja seda kell kuus hommikul. Siis, kui uus päev end valge lehena lahti lööb ja linnud laulavad kevadet kohale. Ja põsk õhetab. Ning nina tulitab.

Ent kohv maitseb ikkagi imehää!

Elagu 13s märts!

Kana õpetab kana

Shokolaadivabrik, keskaegsed kindlused, minirongide park, liustikud, mägirestoranid, jne, jne. Me oleme neid paiku kümneid ja kümneid kordi väisanud ent iga uue külalisega läheb trall uuesti lahti.

Eile, uhkest Gruyere’i lossist alla kõmpides ja kuulsaid kohalikke beseekooke õrnalt tassides, ütles Saskia, ‘Hea, et need turismimagnetid siin nii ilusad ja toredad on, sest muidu oleks ikka päris tüütu neid nii mitu korda külastada!’

Eks sõpradele tahad ikka parimat pakkuda ja kui keegi juba nii pika ja kalli reisi ette on võtnud, siis oleks nadi mitte ringi tiirutada ja kohalikke maiuspalu eksponeerida. Aga vot üks paik on, kus ma enam eriti käia ei viitsi. Ja vabanduses juba ette. See paik on spa. Olen küll kala tähtkujust, aga märjaks saada mulle ei meeldi. Viilisin siis kenasti kõrvale ja sättisin end hoopis spa kohvikusse koolitöid parandama. Kah mõnus ju!

Kohviku baaridaam oli siuke särtsakas naika. Ja suure, laia naeratusega. Ja väga loodusteadlik. Kui üks emme tuli leti äärde lapsele kõrt küsima, ulatas naine talle küll kõrre, ent viskas kui möödaminnes sekka hoiatuse ‘Ettevaatust! Mõelge loodusele!’

Mind raputas see manitsus kontrolltöödeuimast üles. Kui kümme minutit hiljem uus laudkond suurele poisile imemiskõrt küsis ja baaridaam taaskord looduse eest välja astus, jäin pikalt mõtisklema.

Mina olin temaga nõus. Kes poleks meist suuri merekilpkonni näinud kel värvilised joogikõrred ninas! Aga samas mõtlesin, kui väga ei meeldi ühelegi täiskasvanule, et keegi teine teda õpetama tuleb. Isegi kui sel teisel absoluutselt õigus on. Teise laudkonna meesterahvas muigas ja hakkas hoopis lennukite suurest saastast rääkima, aga baaridaam ütles naeratus näol, et kõik suured asjad hakkavad väikestest. Ja jälle pidin temaga nõus olema.

Ehk siis, kuidas käituda? Kui mina oleks see baaridaam olnud, siis kaunistaks baariletti suure tõenäosusega silt, et kõrsi selles baaris ei anta. Ma ei jaksaks iga uue kõrrenõudjaga väitlema hakata. Aga südamerahus plastikut kah ulatada ei suudaks.

Ja ikka pilte ka. Turismijalutuskäigult.

IMG_6490

IMG_6501

IMG_6509