Kana õpetab kana

Shokolaadivabrik, keskaegsed kindlused, minirongide park, liustikud, mägirestoranid, jne, jne. Me oleme neid paiku kümneid ja kümneid kordi väisanud ent iga uue külalisega läheb trall uuesti lahti.

Eile, uhkest Gruyere’i lossist alla kõmpides ja kuulsaid kohalikke beseekooke õrnalt tassides, ütles Saskia, ‘Hea, et need turismimagnetid siin nii ilusad ja toredad on, sest muidu oleks ikka päris tüütu neid nii mitu korda külastada!’

Eks sõpradele tahad ikka parimat pakkuda ja kui keegi juba nii pika ja kalli reisi ette on võtnud, siis oleks nadi mitte ringi tiirutada ja kohalikke maiuspalu eksponeerida. Aga vot üks paik on, kus ma enam eriti käia ei viitsi. Ja vabanduses juba ette. See paik on spa. Olen küll kala tähtkujust, aga märjaks saada mulle ei meeldi. Viilisin siis kenasti kõrvale ja sättisin end hoopis spa kohvikusse koolitöid parandama. Kah mõnus ju!

Kohviku baaridaam oli siuke särtsakas naika. Ja suure, laia naeratusega. Ja väga loodusteadlik. Kui üks emme tuli leti äärde lapsele kõrt küsima, ulatas naine talle küll kõrre, ent viskas kui möödaminnes sekka hoiatuse ‘Ettevaatust! Mõelge loodusele!’

Mind raputas see manitsus kontrolltöödeuimast üles. Kui kümme minutit hiljem uus laudkond suurele poisile imemiskõrt küsis ja baaridaam taaskord looduse eest välja astus, jäin pikalt mõtisklema.

Mina olin temaga nõus. Kes poleks meist suuri merekilpkonni näinud kel värvilised joogikõrred ninas! Aga samas mõtlesin, kui väga ei meeldi ühelegi täiskasvanule, et keegi teine teda õpetama tuleb. Isegi kui sel teisel absoluutselt õigus on. Teise laudkonna meesterahvas muigas ja hakkas hoopis lennukite suurest saastast rääkima, aga baaridaam ütles naeratus näol, et kõik suured asjad hakkavad väikestest. Ja jälle pidin temaga nõus olema.

Ehk siis, kuidas käituda? Kui mina oleks see baaridaam olnud, siis kaunistaks baariletti suure tõenäosusega silt, et kõrsi selles baaris ei anta. Ma ei jaksaks iga uue kõrrenõudjaga väitlema hakata. Aga südamerahus plastikut kah ulatada ei suudaks.

Ja ikka pilte ka. Turismijalutuskäigult.

IMG_6490

IMG_6501

IMG_6509

Advertisements

Kuidas säilitada terane silm?

Väga, väga ammust ja ilusast ajast pärit sõbranna tuli külla. Teate küll neid sõpru ja sõbrannasid, kes mingil hetkel elukeerisesse kaovad ja siis nagu muuseas uuesti pinnale ujuvad nagu poleks vahepealset pikka vaikust olnudki.

Tuli oma ilusa ja toreda tütrega. Tõi leiba ja raamatuid ja palju, palju rõõmu majja. Et pikast reisist kangeks jäänud jäsemeid sirutada ning tervitusõhtusöögi tarvis kõhtu ruumi kasvatada, läksime küla peale kõndima. Külas on meil eeslid. Nagu kõrvalkülas. Nagu igal pool siin. Sõbranna tütar tegi ilusale valgele loomale pai kui sõbranna uuris, ‘Eeslid? Miks eeslid? Miks siin nii palju eesleid on?’

Ja ma tõdesin taas, kuidas ma siin juba kõigega nii ära harjunud olen, et ei oska enam märgatagi, ei oska küsimusi esitada. Uudsuse lõhnagi pole jäänud. Ma ei tea, kas see on hea või halb. See on vist … normaalsus. Aga samas tahaks osata vaimustuda ja igale päevale natuke uue ja värske silmaga vastu minna.

Kahju, et ma siia kolides päevikut ega blogi ei pidanud. Küll seda oleks nüüd põnev lugeda! Et mida ma tookord märkasin, millest innustusin, mis ehmatas, mis hulluma ajas. Sest, ausalt, ma enam ei mäleta. Liiga palju uusi kihte on peale tulnud. Liiga sügavale on kunagine aeg vajunud. Liiga palju eesleid on mind eeslitega ära harjutanud.

Eestimaa Shveitsis

Ma kipun uskuma, et kõik juhtub siiski mingil põhjusel. See on ka üks seletus, miks ma iseendalt päris sageli küsin ‘nii, mis ma siin õppima pean?’ või ‘miks selline lugu?’

Samas ei usu ma eriti ohetesse, ‘ah, oleks ma teadnud!’ Hetkel, mil me oma valiku lõplikult langetame, haihtub teine võimalik reaalsus õhku, muutub absoluutselt olematuks. Pealegi on naiivne arvata, et muuta saab ühte väikest asja, mis siis sobitub imeliselt olevasse masinavärki. Iga tillemgi muutus toob omakorda riburadapidi kaasa teisi nihkumisi kuni lõpuks on välja kasvanud hoopis uus ja meile ettearvamatu reaalsus.

Kuskilt on loetuna meelde jäänud hoiatus, et mõtle hästi, enen kui midagi soovid, sest ükski täideläinud soov ei seisa ihuüksinda püsti, ta lükkab käima uusi moondumisi.

Liuglesin eile poistega kodunõlvadel vastlatuhinas ja mõtisklesin taaskord oma siiasattumise ja siinolemise üle. Paar aastat veel ja olen elanud helveetide maal sama kaua kui Eestis enne seda. Miks ma just siia sattusin? Kas minu tähtedes oli see kirjas? Oli mul üldse võimalik midagi muud valida? Me arvame, et me teeme valikuid, aga kas ikka teeme või loksume meile etteantud käänulist jõge pidi oma sadama suunas?

Mina sattusin mulle visatud elutäringute järgi mägedesse, paika, millest ma isegi unistada ei osanud. Peale vist viit aastat siin elamist, kohtasin Pärnus kunagist õpetajat, kes mulle mingil põhjusel (ma ei tea, miks) kaasa tundis teemal, ‘Et täitsa külas elad? Mitte linnas? Siis kuskil mägedes! Oehhh.’ Eks see küla ja linna mõiste on Shveitsis ja Eestis totaalselt erinevad. Shveitsis on imevähe paiku, kus ongi siuke maal elamine Eesti mõistes. Siin on iga küla suurem kui Mõisaküla ja viimane, lubage meelde tuletada, on linna staatusega!

Ma olen siin elamise ajal olnud üliõnnelik ja natuke vähem õnnelik. On olnud hetki, mil ma ei kujutaks end kuhugi mujale elama. Ja siis on elukärsitus peale tulnud ja mu süda on ihanud midagi muud. Mitte et see süda täpselt teaks, mis see muu on. Lihtsalt mingi teine tuksumine. Aga on’s meie hulgas neid, kes sellist tuksumist eales tundud pole?!

Üks b-moll siin mägede kaisus on … eestlaste puudus. Pole siin sadamaid kah, kust Hemingway’d uskudes mõnda eestlast leida. Elukeerises tuhisedes ununeb see tõsiasi mul aeg-ajalt ära, aga on hetki, mil siinne Eesti-üksildus eriti teravalt hinge torkab. No näiteks eelmisel nädalavahetusel, kui me mäemehega peale pikka-pikka pausi Shveitsi Eesti Seltsi Vabariigi aastapäeva peole sõitsime. Päris algusaastail üritasin ma seltsielust väheke osa võtta, aga kuna suurem tegevus toimub meist rohkem kui kolmetunnise rongisõidu kaugusel, siis jäi laste tulekul kogu trall soiku ja nii ma siin üksipäini eesti meele ja keele eest võitlesin. Kerge see pole olnud. Ja sellest saan ma eriti teravalt aru just laupäevasele koosolemisele mõeldes. Missugune imetore seltskond inimesi sinna kokku tuli! Kui palju vahvaid eestlasi, kui meeldivad shveitsi soost kaasasid ja siis kõik need lapsed, kes seal risti-rästi ringi siblisid. Terve õhtu oli üks suur vaimustus. Kohe nii, et ma paar päeva hiljemgi tasakesi edasi tuikusin.

Koos on kergem! Koos on motiveerivam! Koos on ausalt öeldes palju mõtekam. Just selline tunne tekkis teiste eestlastega lobisedes.

Ma võiksin nüüd iseendaga väga karm olla (mida ma nii hästi oskan) ja kurjustada, et miks ma oma laste eesti keele ja meele edendamise nimel rohkem pole teinud. Aga ma tean tagamaid. Ma tean, et ilma abita, üksinda rapsides kaob siht sageli silme eest ja väsimus paneb käega lööma.

Ma võiksin ka iseendale suurest halast pai teha ja hädaldada, et miks küll mina siin üksinduses olen ja teiste tegemistest osa ei saa. Aga selline nutt ei vii teatavasti kuhugi. Kerge on teatud hetkel unustada kõik hea ja kogu tähelepanu ühele vildakale komponendile suunata.

Ma võin hoopis suurest heameelest tõdeda, et mul oli ilmatuma tore neid inimesi seal näha ning mõista, et olen valmis pingutama selle nimel, et see kord viimaseks ei jääks.

Tugi on see sõna, mis mul peas vasardab. Nii nagu on mul õpetajana vaja teisi inspireerivaid õpetajaid, joogatajana teisi joogatajaid, nii on mul kodust kaugel vaja teisi eestlasi, kes tuge ja äratundmist annaksid.

Siinkohal lehvitan ma kõikidele üliägedatele inimestele, kes selle õhtu nii imeliseks tegid!!!!!!!

Ja nüüd ma panen punktiks ikkagi paar mäepilti. No kuidas siis muidu.

IMG_6473

IMG_6475

IMG_6474

Kuum veebruar

Kevad pressib peale. Ajab linnud hommikul poolpimedas lõõritama, meelitab pungasid ja lilli maailma kaema ning sulatab lund suusaradadel. Vara, vara, kallis kevad! Aga on tal siis kõrvu kuulamiseks?!

Rõõmustan ettevaatlikult ja kissitan kiirte uputuses silmi. Ning tunnen hetk hiljem hinges torget selle varajase soojuse pärast. Kas niimoodi hakkabki olema? Et lükkasime kambakesi raske ratta käima ja nüüd läheb hoog aina suuremaks? Ei taha kaua mõelda, sest mõtlemine üksi ei avita. Aga on’s veel võimalik naiivselt loota ja uskuda, et tegelikult pole häda midagi?

Kõndisin eile pea tund linna peal (ootasin Steni trenni lõppu) ning kuulasin üht järjekordset podcasti. Kas teie ka, armsad inimesed, olete enda jaoks jäädavalt podcastid avastanud? Mina enam muud ei teegi, kui istun lummatult autoroolis või keerutan kulpi ja vaimustun huvitavate inimeste värvilistest mõtetest. Üks mu uusimaid lemmikuid on Sam Harris ja tema ‘Making Sense’ maiuspala.

Aga et siis astusin linna peal ja kuulasin ja naersin ja nutsin läbisegi ning tõdesin karmi reaalsust, et uudishimu hind on valu hinges. Sest mida enam tead, seda ärevamaks kisub. Sam’i külaliseks oli evolutsiooni psühholoog Geoffrey Miller ja jututeemad kirevad ja karmid. Minu läheb kõht alati sama koha peal krampi – kui juttu tuleb A.I.-st (artificial intelligence), sest see tundub lihtsalt nii hirmutav, nii haldamatu, nii … tõeliselt etteennustamatu. Ja kui juba Geoffrey masti tegelasi see teema öösel voodis vähkrema paneb, siis mis on minusugusel tavakodanikul arvata?!

Veel kuulan ma ustavalt Russell Brand’i Under the Skin, sest teda on, noh, lihtsalt lahe kuulata. Ja pealegi ajab ta mind pea iga kord naerma. Tavaliselt muidugi siis, kui ma ihuüksi rahvarohkes kohas kõnnin. Ja naerma ikka kõva häälega.

Viimasena avastasin veel Fearne Cotton’i Happy Place ja see on ka täitsa mõnus amps.

Ma armastan muidugi ka tohutult prantsuse keelseid saateid kuulata, aga nende prantslastega on see lugu, et nad kipuvad kangesti teineteisele vahele segama ja see on üks asi, mis mind autoroolis sageli hädaldama ja oigama ajab, et ‘oota! Lase tal lõpuni rääkida!’ Aga jah, eks see prantsuse keel kõla nii kuulajale kui rääkijale kaunisti!

Eestikeelsete  podcast’ide kohta pole mul hetkel miskit tarka kosta. On teil mõtteid?

Ja õues on jätkuvalt soe. Sten-poiss üritas lühikeste pükste ja särgi väel kooli hiildia, aga sain teisel enne ukse sulgumist kratist kinni. Järgnes tavapärane draama teemal, ma pole enam tita ja laske mul ometigi elada. Aga no halloo, veebruar ikkagi, mis siis et õrnalt märtsikuu karva juba. Ja märts, hääd inimesed, on teatavasti minu lemmikkuu. Nii et märtsikuu terviseks üks amps shokolaadi!

Ahhoi.

IMG_6428

Lahkujad äratavad elule

Käisime matustel. Ei, ei, mitte midagi traagilist. Vastupidi. Üks ilus, loomulik ja südamlik ärasaatmise hetk.

Suur kirik oli rahvast täis. Keset kiiret töönädalat leidsid nii paljud inimesed aega, et tulla ja korraks koos olla. Et öelda head aega inimesele, kes neid kõiki oma eluga puudutanud ja kõnetanud oli.

Kuulasin laste ja lastelaste järelehõikeid oma emale – vanaemale, pigistasin mäemehe kätt aina kõvemini ja lasin tänutundel endasse voolata. Elada elu kui imet. Mõnikord on vaja katsuda lõppu, vaadata talle otsa, et argirassimisest üles ärgata.

Kirikust ookean kaugemal heitis samal hetkel hinge üks mu lemmikluuletajaid, Mary Oliver. Ja tema juba teadis ühte koma teist elust ja imest ja hetkedest.

Tänasesse reedesse Mary Oliveri.

The Summer Day

Who made the world? Who made the swan, and the black bear?

Who made the grasshopper?

This grasshopper, I mean –

the one who has flung herself out of the grass,

the one who is eating sugar out of my hand,

who is moving her jaws back and forth instead of up and down –

who is gazing around with her enormous and complicated eyes.

Now she lifts her pale forearms and thoroughly washes her face.

Now she snaps her wings open, and floats away.

I don’t know what a prayer is.

I do know how to pay attention, how to fall down

into the grass, how to kneel down in the grass,

how to be idle and blessed, how to stroll through the fields,

which is what I have been doing all day.

Tell me, what else should I have done?

Doesn’t everything die at last, and too soon?

Tell me, what is it you plan to do

with your one wild and precious life?

Raamat, mis peitis end

Meil saab sel aastal mäemehega 18 aastat rõngastatud kooselu. Nagu saanisõit. Üles-alla, siuhti-sauhti, ühe kurvi tagant saad sahmaka lund vastu vahtimist, järgmise kurvi taga paneb päike silmi kissitama ja südame ilust rõkkama. Ent kui kõigele vaatamata saani teki all tihedasti kõrvuti istuda, siis ei hiili külm kontidesse. Südamed hakkavad hoopis samas rütmis tuksuma ja hea, kodune on olla.

Paar päeva enne suvist pulmapidu korraldasid sõbranjed mulle hingelise koosolemise. Ei mingeid kostüüme, ei helikopterit, ei striptiisi, unustusse joomisest rääkimata. Minu armsad tüdrikud tõid mulle astroloogi, massööri ja nõia kohale, kes kõik omal moel mind uue eluetapi juurde juhatasid. Nõiast jäi maha üks raamat, mis aga kadus. Kadus noore naise elutempo keerisesse. Kadus täiesti mälust  minema.

Kuni ujus umbes nädala eest uuesti pinnale. Oli teine oma aega ootanud. Paksemate vendade vahel riiulis kannatlikult seisnud, teades, et ühel hetkel haarab mu uitav käsi ta niikuinii.

Mõnulesin puhkuselõpu uimas, polnud plaani ega kohustust. Oli täpselt see vaba hetk ja ruum, kuhu tilluke teos ära mahtus. Esimesel hetkel ei mõistnud ma üldse, et kust selline kummaline raamat siia saanud on. Aga siis nägin esimesel leheküljel enda tehtud sissekannet, Nõialt, august 2001, ning hakkasin mõnuvärin hinges lugema ja naeratus venis muudkui laiemaks.

 

Almustafa on prohvet, kellelt külarahvas elutarkust otsib. Iga uus peatükk algab palvega, Kõnele meile …

küll armastusest, abielust, lastest ja aina edasi.

Armastuse lugu pani mind suurest äratundmisest lausa oigama. Eriti teades, et peale pulmapidu kolisin kohe Shveitsi. Lugege ise:

 

Siis ütles Almitra: Kõnele meile Armastusest.

Ja ta tõstsi pea ja vaatas inimestele otsa ning tekkis sügav vaikus. Ja kõlaval häälel lausus ta:

Kui armastus viipab, järgnete talle,

Olgugi tema rajad rängad ja järsud.

Ja kui tema tiivad teid embavad, alistute,

Kuigi tema hoosulgedes varjuv mõõk võib teid vigastada.

 

Või hoopis see:

 

Siis palus üks naine, kes hoidis lapsukest oma rinna vastas: Räägi meile Lastest.

Ja ta lausus:

Teie lapsed pole mitte teie lapsed.

Nad on Elu enese igatsuse pojad ning tütred.

Nad sünnivad läbi teie, aga mitte teist,

Ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile.

Hea, et see raamat end ära peitis. Ju ta tundis, et tol suvel, siis kui elukarussell veel liiga kiiresti tiirles, polnud minus ärganud see mõtiskleja ja mõistja, kes neid ridu kuulda tahaks ja oskaks. Sügavam mõistmine saab tekkida siiski paksult pinnalt, sest kust muidu see sügavus, või mis.

Lõpetuseks panen peatüki õpetamisest. Loen seda ja mõtlen, et kui kunagi arvasin, et ainult noored õpsid on kihvtid ja õpilastele vajalikud, siis nüüd olen kasvanud pikemaks ja laiemaks ning näen asju, mis varem kätte ei paistnud.

 

Siis ütles õpetaja: Kõnele meile Õpetamisest.

Ning ta vastas:

Mitte keegi ei või teile ilmutada midagi peale selle, mis juba on aegamisi virgumas teie teadmise aovalges hämaras.

Õpetaja, kes templi varjus oma järgijate keskel kõnnib, ei jaga mitte oma tarkust, vaid oma usku ja armastavust.

Kui ta on tõepoolest tark, ei palu ta teil siseneda mitte tarkuse majja, vaid talutab teid pigem teie enese meele lävele.

Astronoom võib teile kõnelda maailmaruumi mõistmisest, aga oma mõistmist ei saa ta teile mitte anda.

Muusik võib teile laulda rütmist, mis valitseb kogu universumis, kuid ta ei saa anda teile ei kõrva, mis selle kinni püüaks, ega ka häält, mis seda kajana kordaks.

Ja see, kes on kodus arvudeteaduses, võib teile rääkida raskuste ja mõõtude maailmust, aga sinna juhtida ta teid siiski ei saa.

Sest ühe inimese nägemus ei laena teisele oma tiibu.

(Allikas: Kahlil Gibran, PROHVET. Kirjastus Huma, 2000. Tõlkinud Doris Kareva)

Elame edasi!

img_6142

Seekord oli meil hea mõte kõlar õue tirida, nii et uhiuus aasta tuli The Pogues’i saatel lõkke ümber tantsu lüües. Ja kui ma tund hiljem soojas köögis veiniklaasi mitmekümneks killuks pillasin (kogemata!), siis oli klaar – õnn jääb meie õuele!

Mitte et ma jaksaksin end hingetuks ponnistada uskudes, et õnnelik olemine on meie sünnijärgne õigus või inimeseks olemise alustala. Väsitav on too erinevatest ilmakaartest sissesõitev happy-clappy kampaania, et ‘ole õnnelik, sest sul on ainult üks elu!’

Mind isiklikult on pidev püüdlus too vaimustav õnn kinni püüda ikka tohutult ära väsitanud. Ehk siis viimasest postitusest inspireerituna – vähem ootusi ja rohkem elamist! Lisaks soovin ma iseendale teha ühe kingituse. On teine selline ilusas paberis ja kauni paelaga kinni seotud pakige. Paki sees on küpsis. See, kes küpsist ampsab, oskab hetkes ülekere kohal olla. Vot selline maiuspala mulle, väsimatult sahmivale ja miljon mõtet minutis mäemammale. Ja teie? Mis on teie kingitus iseendale selleks uueks aastaks?

Iseennast peab teatavasti aidata oskama ja õnneks on küpsise kõrval ka muid elemente, mis mu pidevalt kärssavat peanupukest rahustada suudavad. Mägedes uitamine, joogatamine, kirjutamine ja lugemine. Eelmisel aastal, hetkeil, mil tumedad pilved pea kohal natuke liiga rusuvaiks muutusid, tajusin esimest korda, mida tähendab raamatutesse põgenemine. See diivaninurgas teki all teise maailma reisimine, kus iseenda tuhat torget hoopis ununevad. Rääkimata sellest, kuidas lugemine pilla-palla mõtteid tuuma tagasi toob. Kui ikka tahad tekstist aru saada, siis tuleb üleliigne sähvimine välja lülitada, tuleb tunnelisse tulla ja ühes suunas edasi liikuda.

Eelmise aasta viimastel nädalatel sattusin justnimelt sellise loo otsa, milles edasi liikumine sai võimalikuks ainult kogu muu kära hääletuks keeramisel. Ja isegi siis, jah, isegi siis, sumpasin pimedas paigas ning kaotasin pidevalt pea.

Ma räägin Ene Mihkelsoni raamatust ‘ Ahasveeruse Uni’.

Esimesel lugemisel (jah, nüüd on mul käsil teine lugemine) oli tõesti tunne, et sumpan mingis kummalises hämaruses. Tahaks näha ja aru saada, aga ei saa. Tahaks vaevast lahti saada, aga ei saa. Tahaks selgust, aga ei saa. Nüüd, kui ma seda lugu uuesti loen, on mul ühtäkki tunne, et selle raamatu lugemine on nagu kangelanna enda sumpamine oma loos. Tema tahab ka näha ja aru saada ja lõpuks ometigi A ja B kokku siduda, ent ei saa.

Ja samas, jah, samas on see pimedus kuidagi hüpnotiseeriv. Isegi kui ma loost kohe aru ei saanud, ei suutnud ma end raamatust lahti kiskuda vaid lugesin end kummalisse transi. Mind paelus see õhustik (ja ometigi pole see õhustik ilus!), see lugu hoidis mind kinni.

Tegelikult see ei üllatanud mind. Ma tahtsin selles loos viibida, sest Mihkelsoni raamat kandis mind Eestimaale. Mul on Eestimaa minevikuga mingi kummaline side. Osad teosed (olgu need raamatud, filmid, muusikapalad või mis kõik veel) löövad mus lainetama imelikud mineviku kolded. Ma ei arva, et need on minu enda läbielatud seigad. Jah, mõnikord on mul tõepoolest tunne, et ma mäletan asju, mida ma ise kogenud ei ole, et ma võtan osa mingist suuremast mälust, tollest kuulsast kollektiivmälust.

Ent tagasi selle (minu arust) keerulise raamatu juurde. Peale esimest lugemist jätsin ühe nädala settimisaega, käärisin siis uuesti käised ja hakkasin lugu igast küljest ründama. Et aitab küll, lase ligi, näita ennast mulle. Ja eks ta nüüd näitab ka. Seekord on paksude kardinate sees augud, kust valgus läbi tungib ning järjest suuremaid laike nähtavale toob.

Selle raamatu ja selle kirjaniku avastamise eest võlgnen tänu Aija Sakovale. Lugu ise on siis selline, et mõni aeg tagasi oli Plekktrummi saates just see kirjandusteadlane külas ning mind lummas ta vist esimesest minutist. Mõni inimene lihtsalt kõnetab otsemaid. Peale saate lõppu istusin tunde Aija veebilehel ning lugesin tema mõtteid ning oi, kui mitmel korral hüüatasin ‘haaa, just!’ või ‘ma tean!’ või ‘ah et see siis seletabki, et…’

Nii et aitäh, 2018, et sa mu teele nii inspireeriva inimese saatsid!

Ja veel. Eile oli reede, luuletuste päev. Mul tagus muidugi terve päev peas mõte, et ma PEAN kirjutama, PEAN oma sõna hoidma. Aga siis meenus see TUBLI olemise taak, mis mind nii sageli rusub ja räbalateks rapsib ja ma võtsin iseendale õiguse lihtsalt olla.

Täna ma panen kaks luuletust. Keerulised mõlemad. Või nagu kuskilt lugesin, et Ene Mihkelsoni luuletused avanevad siis, kui sa nende võtmed tema proosateostest üles leiad. Vot sellised pähklid teile!

 

Näen sind tulevat tagurpidi

selg ees silmad teekonnas

mis jääbki haavana lahti

 

***

 

Kaduviku tagant vaatab mind kujutlus, mitte see, ke oli,

vaatan mina ise, ei tohi unustada, et seal pole kedagi peale

minu.

Kui näen väljastpoolt, siis näen ennast kui teist, miks siis teine

ei võiks mina olla seal taga, mille seinad on kinni kasvanud.

Kui põrkun vastu õhku, võin õhu kord läbida, kõrgele kasvab

igatsuse puu.