Mis siis, kui …

Reede hommikuti annan joogatunni. Oma heledas, ilusat energiat täis joogapesas. Kui õnnenaeratus huulil õpilased lahkuvad, teen tavaliselt otsa ühe mõnusa oma tunni. Ainult et viimasel reedel ei tulnud joogatamisest miskit välja. Haarasin januselt raamatu järele ning jäin rätsepistes hommikupäikese kingitud laiku viimaseid lehekülgi neelama. Elizabeth Gilberti “City of Girls” – ega raamatu esimeses pooles ei hoiata miski ega keegi, kui võimsalt lugu tuure hakkab koguma ja millise sügavalt hingekriipiva lõpu ta kingib. Ausalt öeldes pole ma ammu lugenud raamatut, mis niiviisi aina kiiremaid käike sisse saab. Viimased lugemispäevad unustasin end ikka tundideks Viviani, loo peategelase, ja tema maailma seltsi.

Aga otsa ta sai ja päikeselaik oli mu mõnusalt kuumaks ning heldinuks küpsetanud. Istusin tegelikult hea tükk aega, paks raamat süles ja tundsin miskit hüvastijätuvalu sarnast. See lugu, Vivian ja kõik teised tegelased, olid tee minu naha alla leidnud ning raske oli end nende haardest lahti kiskuda. Mitte et ma väga tahtnud oleksin. Hea oli niiviisi pärast-lugemis-uimas olla, lasta tundeil enda sees loksuda, jälgida, mis  mõtted pähe uitavad. Nagu peale igat joogapoosi, kui hetkeks silmad kinni ja täielikus vaikuses tajuda võib, mis energia keha sees suriseb.

Selle loo viimane osa on vabastav, mõistsin korraga. Ta on vabastav, sest Vivian julgeb öelda ja mõelda ausalt. Pole enam tarvis tõde moonutada või teist ilusasse, respektaablisse vormi riietada. Vivian on elanud pika ja värvilise elu ning on ära teeninud õiguse aususele. See ausus ei ähvarda kedagi, Viviani julgus olla siiras ei tule kellegi arvelt, ei jäta arme, ei löö segi habrast korda. Aga see ausus on ometigi tähelepanuväärne, sest see on JULGUS olla südamepõhjani tema ise.

Ja just sellepärast see raamat mind niivisi raputaski. See teema on mu mõtteis ja südames juba pikemat aega olnud. Alles nädala eest lugesin midagi sarnast Aija Sakova viimasest raamatust “Kirjad Käbile” (raamat, mis väärib põhjalikku postitust omaette, aga ma pole veel valmis …) ja sain suht samasuguse laengu. Justnimelt laengu, sest lugeda julgemisest, iseendale siiraks jäämisest on tohutult inspireeriv ning kandev. Siin nad on, need sirgeseljalised ja vaprad inimesed, kes elul sarvist haaravad ja elavad nii nagu nende jaoks õige on. Kes julgevad elada. öelda. Mõelda.

Vanemate inimeste lugudest kumab sageli see sama toon läbi. Kui räägitakse kõrgema ea eelistest, siis tuuakse välja justnimelt seda kartmatust olla tõeliselt ise. ‘Mind ei huvita enam mida teised arvavad’ või ‘Olen piisavalt vana, et elada nii nagu mulle sobib’, on kaks näidet sellest julgusest ja vabadusest lõpuks ometi iseenda valitud teed astuda. Aga kas selle nektari maitsmiseks peab tõepoolest vanaks elama? Kas teda enne ei saa? Kas teda enne ei tohi tahta?

Selge on see, et tõeline ausus ja julgus tulevad ikkagi millegi arvelt. No näiteks mugavuse arvelt, mida sünnitab sissetallatud rajal astumine. Ta tuleb suhete arvelt, sest hetkel, mil me siiralt iseennast kuulda võtame, jooksevad teatud suhetesse kõigepealt mõrad sisse ja tasapisi võivad nad üldse koost laguneda. Aga eriti tuleb julgus elada ja mõelda ikkagi iseenda arvelt, sest otsus toimida nii nagu endale õige tundub, sünnitab varem või hiljem pilke ja kommentaare ümbritsevalt maailmalt. Ja kui ma nüüd üdini aus olen, siis see vist ongi see miski, mis mind kogu loo juures kõige enam raputab. Julgus olla aus ümbritseva kära kiuste. Ja kui ma kirjutan, et too julgus tuleb iseenda arvelt, siis tajun ma just seda ohtu olla haavatavam kui uskusime või mitte vastu panna intensiivsusele, mis sellest kuuendal käigul elamisest tuleb.

Aga ometigi on kihk proovida suurem kui hirm põletada saada. Ja nii ma küsingi endalt … mida ma teeksin, kui teiste vildakad pilgud või salvavad sõnad mu kaitsekihist läbi ei tungiks? Mis teed pidi astuksin? Millisesse ilmakaarde oma sihid seaksin? Ja viimane ning eriti põletav küsimus – kuidas ma kirjutaksin?

Niiviisi mõtlen siin, kuldse sügise embuses, vaimustudes potsensiaalsetest vastustest juba ette …

Julgeme siis kõik!

DSC_0213

DSC_0113

DSC_0144

fullsizeoutput_124f

DSC_0168

 

Hetki septembrikuust

fullsizeoutput_1210

Küpsetame kastaneid. Kui nädal saab peaaegu punkti, toome poest kotitäie pruune munasid, lõikame kasukasse kiilud ja paneme siis kuumale grillile susisema. Aeg-ajalt tõstan kaant, et järjest küpsemaid kuulikesi segada ning siis tõuseb potist imeline saunalõhn. Just! Minu arust on see täitsa leiliruumi lõhn, mis sealt küpsekojast lae poole hõljub. Kas ma sellepärast neid kastaneid niiviisi armastangi? Selle saunahõngu tõttu? Või äkki on rituaal see, mis köidab? Et on õhtu, õues kisub jahedaks, aga toas on hubased valgus ja soojus. Töönädala asjatamised võib paariks päevaks vaiba alla pühkida. Mäemees avab muheda plonksti’ga punase veini. Kes sätib juustuvaagnat, kes peseb viinamarju, kes otsib õhtusöögi kõrvale paslikku muusikat. Ja kiiret pole mitte kuhugi. Isegi mitte magama, sest järgmiseks hommikuks ei pea äratuskella sättima. Pelgalt see teadmine teeb olemise ülevoolavalt mõnusaks.

Ronime mäemehega mäkke. Kangesti raske on. Eriti sel hommikul. Jäsemed ei taha üldse kuulekalt käituda ja süda taob vastu ribisid hädakella. Veel sada meetrit ja veel ja siis tõmbame korraks hinge, võtame lonksu vett ja rühime edasi tipu suunas. Enne minekut küsis pühapäevahommikuselt unine Sten siira imetlusega näol … või ei, see ei olnud imetlus, see oli mõistmatus … ta küsis ‘Emme-issi, kas teile tõepoolest MEELDIB see üles ronimine?’ Meeldib jah. Mulle vähemalt. Mulle on alati meeldinud end natuke tagant piitsutada. Tunda, et treenin oma keha, et surun end pingutusest läbi, saan hakkama. Ja siis see kohalejõudmine. See hetk, mil teengi viimase sammu vertikaalis ja maandun tasasel pinnal. Süda perutab edasi, hingamine on kiire ja ahne, põsed õhetavad, aga meeled joobuvad. Sest organism sai jälle korraliku laksu mõnuainet endorfiini. Veidi hiljem istume mäemehega mäe serval, kõlgutame jalgu, krõbistame pähklit süüa ja tõdeme taas, et õnn on tõepoolest oma õuel. Või siis oma kodu mäe otsas.

Hüüan õpilastele ‘aidaa!’ ja kaon klassist. Pea on püsti ja naeratus näol, aga süda on lontis. Oli jälle selline tund siis. Selline, kus kõik valesse suunda kisub, viltu veab, kui rütmi pole ja vaimustusega valmistatu lörtsi klassipõrandale kukub. Teel koju, autoroolis, uuristan peas käike ja kanaleid, et leida vastus küsimusele, miks ma end nii äraütlemata sandisti tunnen. Kust küll selline ahastus? See oli ju ainult üks tund. Ei midagi enamat. Pealegi on õpilased selle juba unustanud. Nemad ei juurdle, ei istu nagu pahurad kanad munade otsas, et neist tark vastus välja haududa. Ja siis mul laksatab. Korraga ma tean, miks ma end alati sandisti tunnen, kui tund rappa jookseb. Ma olen oma õpilasi alt vedanud – tuikab peas. Ohh, sind mäemammat. Jätkusuutlik selline lähenemine kohe kindlasti ei ole. See on pigem iseenda piitsutamine. See on üks koostisosa sellest väsimatust ‘tubli’ olemisest. Ja mäletad, mida sa iseendale lubasid?! Mäletad? Sa lubasid selle tubliduse taaga kaugele metsa saata. Tubli ei tee õnnelikuks. Tubli ei ole üldsegi edasiviiv jõud. Tubli sünnitab ainult kahetsusi ja süümepiinu ja pingutusi, mis tulevad hapust allikast. Ja juba hakkab natuke parem. Juba hakkab lausa nii hea, et kirjutan mõttes iseendale lööklause – Tubli on totaalselt has-been!

Annan grupile täiskasvanutele üllatus eesti keele tunni. Need on kolmteist vabatahtlikku, kes tahavad tulevikus prantsuse keelt õpetama hakata. Idee on muidugi lihtne – panna nad olukorda, kust nende tulevased õpilased end leiavad. Ehk siis puhas keelekümblus, hard-core intensive course boot camp.  Nad tulevad pahaaimamatult kohvipausilt, istuvad mugavalt oma kohtadele, lobisevad veel rõõmsalt vasaku ja parema naabriga, kui äkki kõlab saalis ‘Tere! Tere hommikust! Kuidas teil läheb?’ Ja need ilmed, ohh, need näoilmed, mis mulle ehmunult otsa jõllitavad, need on kulda väärt. Tund ise kestab vaevalt viisteist minutit, ühtegi prantsusekeelset sõna ei kosta, on puhas ja ilus eesti keel, nii minu kui nende suus ja kui ma lõpuks neilt küsin, ‘Kas te räägite eesti keelt?’, siis nad naeravad ja vastavad ‘Jah, natukene!’

On laupäev. Läheme mäemehega kohalikku budismikeskusesse, sest kohale on tulnud munk otse Indiast. Istub meie ees, jalad krussis nagu oleks teised kummist. Oranzhi karva hõlst üll. Siilisoeng peas. Ja näos imeline rõõm, mis sealt hetkekski ei kao. See rõõm, mis sünnib, kasvab ja juurdub neis, kes kaua ja püsivalt iidse õpetuse radu on astunud. Munk räägib tarkusest, sisetunde kuulamisest, usust, et meil kõigil on oma õpetajad meie kõrval, kui vaid vähegi uskuda tahta , räägib ida ja lääne erinevustest ning hetkel, mil kasutab inglise keelset sõna ‘mind’, katsub oma südant. Vaatan mäemehe suunas, et näha, kas ta tabas selle vaimustavalt kõneka hetke. Ta vastab mulle noogutades ja silma tehes.

Loen ahnelt. On perioode, mil ma paaniliselt raamatute seltskonda otsin. Justkui kardaks, et varsti saab otsa. Loen ilukirjandust ja filosoofiat ja ilmatarkusi läbisegi. Lausa kummalise järjepidevusega jookseb erinevatesse tekstidesse sisse potensiaali teema. See, kuidas meis kõigis on peidus just meile mõeldud seemned, millest püsiva hoole ja pingutusega saaks kasvada meie looming. Looming siis laias mõttes. Hakka või uskuma, et pean siin miskit ridade vahelt välja lugema. Ja ma loengi. Loen seda, et püsivust on vaja. Sest loomiseks, ükstapuha mille arvestatavaks loomiseks, on tarvis paigal püsimist, et oleks aega uuristada. See mõistmine on minuni jõudnud hilja! Olen natuurilt hüpiknukk, kes välgukiirusel uutele stiimulitele reageerib. Ent sellises elektrivoolus elamine ei jäta mingit ruumi tõeliselt väärtuslikule pühendumisele. See tekitab särtsu ja leegina lahvatamist. Ega ta nüüd üdini halb ka pole. Sel sillerdaval kulgemisel on joovastavaid, elurõõmsaid külgi küll ja küll. Aga ühel kohal püsimist ta ei toeta ning siit johtuvalt haihtub juba eos võimalus loomise eestkojast edasi tagatuppa teed teha. Aga ma olen otsustanud vastu panna. Mis siis, et tänapäeva neoontuledes vilkuv maailma tõelist süvenemist ei toeta. Ent selle kiuste, oma natuuri kiuste, olen otsustanud kasvõi hambad ristis sügavuti kaevata, mitte laialt sonkida.

Oktoobris kaevan ühte põnevat auku. Novembris jutustan!

Oota nüüd, armas inimene!

Uks paukus kurjakuulutavalt, kui vanem poeg koolist koju saabus. Me emad teame neid välisukse erinevaid hääli, kas pole? Teame, mis tujus keegi jõuab, mis näoga tegelane koridorist kööki marsib. Eile oli siis pahase pauguga uks. Anders viskas koti nurka ja möönis mokaotsast, et keeled pole tema teema. Nüüd on see selgemast selgem. Tema lausa vihkab keeli. Olgu see saksa, itaalia või lausa inglise keel. Tema pole lihtsalt keeleinimeseks sündinud. Lasin tal natuke auru välja lasta, koorisin sibulat ja lõpuks küsisin, kust selline kindel veendumus. Koolis oli esimene itaalia keele hääldamise kontroll olnud ja poeg põrus kui muiste. Kohe nii, et keeled pühiti kindlameelselt prügikasti. Veidi hiljem, siis kui tusa tuju pilved eemale olid triivinud, küsisin poisilt, et kas ma võin oma tagasihoidlikku arvamust avaldada? Et kas ta on valmis natuke kriitikat taluma?

‘Kui sa käpuli käid, kas jäädki maha nutma ja kiruma või ajad end uuesti püsti ja küsid endalt, kuidas edaspidi auku vältida?’

Tundub, et üritab edasi rassida, sest enne õhtusööki kostus toast ainult õppimise nohinat.

 Õppimise teema on mulle südamelähedane. Ja ma ei räägi siin pelgalt koolis õppimisest. See on üks imetilluke osa kogu kasvamisest. Ma mõtlen elu kui klassiruumi. Ma umbes mäletan seda hetke, kui otsustasin võtta kogu kulgemist kui vaimustavat kasvamist. Tookord langes ikka tohutu koorem õlult. Korraga said apsakad ja möödapanekud minu elu täieõiguslikeks liikmeteks. Punastamise ja hambakrigina kõrvale nügisid end küsimused nagu ‘Mida ma sellest nüüd järeldama pean?’, ‘Kuidas selle piina läbi kasvada?’, ‘Miks see ämber kasulik on?’

Viimastel nädalatel olen ma paar korda samast juurest võrsunud roigaste otsa komistanud. Ja mõlemal juhul ikka nii, et kõhus hakkab keerama ja piinlikkus paneb vaikselt oigama. Esimene apsakas juhtus koolis ja kasvas enne kui ma jaole sain päris koledaks kolliks. Õpilased ostsid minu suvise lohakuse tõttu valed (ja väga kallid) raamatud, mida raamatupoed hiljem tagasi ei olnud nõus võtma. Ehk siis, paras ports raha lendas lärtsti vastu tuult. Mina vastasin pahade õpilaste, nende vanemate ja kõige tipuks müüjate torisevatele meilidele ja telefonikõnedele ning panin mängu kogu oma sarmi, et õhustikku kergust ja leppimist tuua.

Teine möödalaskmine tuli sotsiaalmeediast. Ei ühtegi solvangut, ei ühtegi kurja sõna. Lihtsalt minu rapsiv ja ülientusiastlik käitumine, mis kohati ehmatav võib tunduda. Mõlemal juhul sain esimesel hetkel korralikult kõrvetada, aga nagu ma Andersilegi ütlesin, käpuli võib käia, aga üles peab ka end ajama.

Jooga filosoofia üks alustalasid on õpetus kolmest põhiomadusest: sattva, rajas ja tamas. Need on natuke nagu loomused, millest kõik maailmas eksisteeriv koosneb, sealhulgas ka inimesed. Meis kõigis on need kolm omadust olemas, lihtsalt erinevates kogustes. Need, kel on ülekaalus sattva on vaimsemad, rahulikumad, targemad. Rajas mässab neis, kes on rahutud ja pidevas liikumises. Ning Tamas’i peetakse pigem stabiilsuse, aga ka loiduse ja veidi liiga suure rahu põhjustajaks. Regulaarsed jooga ja meditatsiooniga tegelemised aitavad selgust ja mõistmist tuua ning märgata, missugune kolmest omadusest meis näiteks probleeme tekitab. Ja eks siis vastavalt sellele saab nii öelda tuunida, üht valjemaks ja teist tasasemaks keerata.

Mina olen ülekere rajas inimene ja siit suurem osa mu apsakid ja rumalusi. Ma lihtsalt torman pea ees tegudesse ning alles pärast vaatan ärvusega tagasi ning loen kollid kokku.

Minu õppetund, minu elu väljakutse on … hinga sisse ja välja … veelkord … ja veel … ja nüüd oota natuke. Ühelegi meilile ei pea minutipealt vastama, ühelegi helistajale pole tarvis ülepeakaela tagasi tirrata, ühelegi tähtsale küsimusele ei tohiks otsemaid vastata ja mis peamine – kõik, mis on oluline, vajab natuke aega, vaikust, pühendumist. Parem veidi hilja, kui liiga toorelt.

Kui Anders oma pahura sõnavõtuga lagedale tuli, mässas mus otsemaid vajadus vastata. Kohe, ilma sekunditki ootamata, talle öelda, mis ma asjast arvan. Aga minu jutt oleks tol hetkel tummade kõrvadetrummide vastu põrganud. Kipitusi on kangesti keeruline vaikima suruda, aga no jummel küll, see tasub end tuhande kordselt ära!

fullsizeoutput_1200

 Mõtleme siis rahulikult …

Kiri augustikuust

Ahhoii, armas sõber!

Ja ongi see aeg. Täna hommikul leidsin terrassilt poolniisked pleedid, mis enne und pimedusse ja väsimusse ununesid. Mummuline vakstu laual oli lausa märg ja päike, tead, päike enam nii uljalt ja nii kõrgele ei karga. Ei pressi enam läbi meie koduse metsasalu kohvilauda kuumaks kütma vaid kumab kuidagi vaguramalt, küpsenumalt läbi veel roheliste lehtede.

Istusin sallidesse ja kampsunisse mässitult, kohv kuumakehaks ja kompasin enda sisemuses loksuvaid tundeid. Need on uue kooliaasta alguses kangesti siiruviirulised, väsitavad, hingepitsitavad. Mitte et see üllatusena tuleks. Tead ju küll, kui rabe see astumine uue lehekülje alguses olla võib. Aga üht ma sulle ütlen, hää sõber. Kunagi varem pole mu oma tunnetepeegel mulle nii selgepiiriliselt ja kirkalt otsa passinud. See jooga ja meditasioon teevad oma töö. Selle eest pääsu pole. Istud ja vaatad iseendaga tõtt. Mõnikord on see hirmutav, aga enamuse ajast pigem klaariv. Saad aru, mis ja miks. Ei kompa kogu aeg pimeduses nagu mutt.

Sel aastal on mul kolm uut klassi. Enne esimest tundi seisatasin klassiukse taga ja hingasin sügavalt sisse-välja, hoidsin silmad kinni ja kujutasin ette jämedaid juuri, mis mind emakese maaga toetavas ühenduses hoiavad.  Aga ikka oli veidike kõhe. Sest ma ei teadnud. Ma ei teadnud neist mitte kui midagi. Ma ei teadnud, mis pingireast võib tuge oodata, kus on piiridega pusija, kes on lihtsalt kooli ja õpetajate suhtes äraootaval seisukohal. No ja seda tüdrukut seal tagareast, seda, kes mind poolteist tundi altkulmu jõllitas, no teda ei osanud ma uneski ette aimata. Vot sulle sisemise rahu ja kindlameelsuse treeningut!

Juba kaheteistkümnes aasta selle kooli õpilaste nimel. Vaatan mõnikord algusaastaisse tagasi ja muigan. Aga piinlik ei ole. Mis kasu on piinlikkusest?! Ma ei saanudki tol korral, rohelise ja energiast ülekeevana teada kõike seda, mis elu vahepeal A ja B-na selgeks on teinud. Tookord üritasin anda endast parimat just nende vahendite ja teadmistega, mis sel hetkel taskus olid. Ja eks nad olid toored ja nurgelised, kantud mingist kes-teab-kust üles nopitud aatelisusest ja usust, et suudan kõike. Eks see idealismist kantud usk tegi lõpuks oma töö. Ajas juhtmed krussi ja röövis tegutsemistahte. Hea veel, et päris paadilt maha, kuristikku ei lükanud. Ma usun, et olen siiski vahepealsete aastatega targemaks küpsenud ning suudan iseennast läbi põletamata noortele mingit teeotsa näidata. Olla tulukeseks ilma, et ise tuhaks leegitseks.

Ilmad on kah siiruviirulised. Mõni päev kütab päike turja nii kuumaks, et küla purskkaevust kukkunud piisk lausa susiseb nahal. Ent siis tuleb uus vihma ja tohutu tuule mäss. Sel aastal on aina kasvavad tormid mägede piirkonnas korralikku laastamistööd teinud. Lausa nii, et meie oma külas oli kohutav mudalaviin, mis haaras endasse teepervel seisnud isa ja lapse. Nüüd on üle nädala otsimistöid tehtud, aga perele üleandmiseks pole midagi leitud. On peale sellist kivide-puutüvede-muda miksrit üldse miskit enam leida? Sõitsin paar päeva tagasi, päikest priiskavas päevas, õnnetuspaigast mööda. Nii vaikne, nii süütu näis kõik. Justkui polekski miskit kohutavat äsja sündinud …

… Oota! Lippan korraks…

Tagasi! Käisime just neljakesi vastasoru nõlvadel mitmetunnisel matkal. Kõndiv meditatsioon, mis muud. Astud aga pauna kergemaks ja mõttekoridorid vabamaks. Risu jääb nõgeste ja ohakate puhmastesse lipendama. Mägi oli tegelikult mitmes kohas kuidagi katki. Paaril korral tuli kiiresti kiviklibudest ja murdunud kuusejurakatest üle komberdada. Ühes kohas oli lausa kohaliku omavalitsuse silt üleval, et palun ärge järgmised kolmsada meetrit viivitage, võimalik kivide kukkumise tsoon. Andsime siis jalgadele tuld ja ronisime kivikitsedena südame puperdades (natuke vist hirmust) ruttu varjulisemasse paika. Ise veel mõtlesin, et õnnetus ei ole mäes kunagi kaugemal, kui … no siinsamas tegelikult. Ta on sul kuklal tasakesi hingamas. Mäge omavalitsuse hoiatavad sildid ei koti. Aga ikka kipume tagasi. Ikka ronime vaikust ja rahu otsima. Ja tajumist, et tegelikult oleme ühed imetillukesed tegelased, kelle peas haigeks mõeldud elukesed pole millimeetritgi nii hullud, kui argirüseluses tunduda võiks. Seda tunnet saab seal üleval, kivide ja sinise taeva maailmas oimetuseni sisse ahmida.

Aga et siis neljakesi jah. Tuksume juba teist nädalat siin Alpide süles uues koosluses. Vanem laps lendaski pesast. Küll aastaks ja vahepausidega, ent ikkagi. Esimesed ööd olid uneta. Minul …  aga võib-olla tal ka. Seda ta esimestel päevadel telefonitorru ei nuuksunud. Ent imeliselt ruttu sai vapper neiu pea püsti löödud ja tuule tiibadesse. Nüüd pole muud, kui et kannaks! Jah, olgu tuulesuund õige ja lend lahe. Minu kui ema õrn igatsuseloor jääb minu hinge lehvima ning ei kuulu ei talle ega kellelegi teisele. See lahtirebimise valu jookseb uut värvi niidina minu selle aasta mustri sisse.

Nii nagu varsti saabuva sügise õunaoogid, kampsuniõhtud ja praksuva tulega pühapäevahommikud.

Aidaaa!

 

Luugid ellu

Aga kust alustada peale pikka pausi? Kas elu pisiasjadest? Sellest, kuidas üks laps lõpetas põhikooli ja teine läheb aastaks kodust eemale keelt õppima? Sellest, kuidas kuumus peletab rahva tuppa kinniste luukide taha jättes maha apokalüptiliselt lagedad uulitsad? Sellest, kuidas ma peale meeletut pikka pausi uuesti saksakeelse raamatu kätte võtsin, lõpuni lugesin ja sellest germaanide keelest taaskord vaimustusin? Sellest, et joogakool on kohe läbi ja ma naudin jätkuvalt seda rännakut, mis neli aastat tagasi alguse sai?

Või äkki oleks kohane ette võtta üks suur ja filosoofiline teema ning tsitaate vasakule paremale tikkides end öösse ja tähistaeva alla unustada? Mõtiskleda mulle selliste oluliste teemade üle nagu kuulamisekunst, üle kere kohalolek, mõistmine hukkamõistu asemel, kannatlikkus ja jätkuvalt elu ja saatuse usaldamine lahti laskmise läbi.

Kui ma instagrammis uusi inimesi avastan, siis naudin seda esimest kontakti, mil iga järgnev pilt nagu advendikalendri luuk järjekordse üllatuse kingib ja loo jutustab. Las siis olla seekord luugikesed siit ja sealt…

  1. Berliin. Hommik. Ruttan hommikusöögile, aga korrused lähevad sassi ja krõmpsu peekoni ja mahlase omleti asemel jõllitan avarat fuajeed. Oohh, hüüatan ja keeran viuhti tagasi lifti poole. Härra ärimees, kes just saabunud, vaatab mind üllatunult ja küsib: ‘Habt ihr etwas vergessen?’ – ‘Jaaa, früstuck!’ – ‘Oooo, so etwas passiert mir nie!’
  2. Berliin. Hotelli saun, kuhu ma pikalt mõtlemata sisse kiman ja enda üllatuseks (kuidas ma selle ometi unustanud olin?!) kaks porgandpaljast vanahärrat leian. Hehehe, hallo! – Hallo. Ja siis on vaikus ja mina alla ei anna. Istun kuumuses ja ootan, et papid essana jahedasse bassu kaoksid. Aga siis hakkame juttu ajama ja selgub, et too eriti punane on sellesamuse hotelli arhitekt ja jutt läheb Berliinile üldse ja sellele, kuidas see on maailma rohelisim pealinn ja siis ma korraks segan vahele ja pakun, et äkki on siiski Tallinn. Aga onu pole nõus ja tegelikult on hästi põnev jutuajamine. Ning ma pole eales nii püüdlikult oma vestluspartnerile SILMA vaatanud.
  3. Pariis. Montmartre’i avalik tualett. Ootan kaasat. Igav hakkab. Ja kuna vetsutädi on kohe seal samas, otsustan temaga natuke juttu ajada. ‘Palju teil siin siis inimesi päeval ka käib?’ … ja jälle järgnes huvitav keskustelu.
  4. Rongis teel Pariisi. Vaatan inimesi. Natuke kuulan nende jutuajamisi ka. Ja korraga mõtlen – ma tahaks olla lugude koguja. Istuda suvalise inimesega pargipingile ja paluda, et ta jutustaks viisteist minutit sellest, mis kõige olulisem tundub. Natuke nagu too kuulus fotograaf Brandon, kes New Yorgis inimesi pildistab ja lugusid juurde lisab.
  5. Plug into the universal energy. Vist järjekordsest podcast’ist. Jäi kuidagi kõlama.
  6. Saskia ja Anders on hiiglasuured Marveli fännid. Kui tütar viimaselt filmilt ‘The End Game’ punaseks nutetud silmadega koju saabus, otsustasime kogu perega sellesse maailma sukelduda. Lahe on see pead-jalad sassis pere filmiõhtu 🙂
  7. Võtsime lapsed ühel heal päeval kohalikku budismi keskusesse meditatsiooni algõppele kaasa. Suured jäi magama. Sten pole ammu enam nii palju koomiksed järgemööda lugenud 😀
  8. Mägijärve kaldal. Peale tundi vesiratastel, otsustame järvele ka jalgsi ringi peale teha. Ilm on imeline. Mägiaasad lilledest kirjud. Kaljused hiiglased turritavad valged mütsid peas sinisesse taevasse. Puhkus on just alanud. Mu rõõm tahab rinnakorvist välja. Aga mäemees on kuidagi norus. ‘Kuule, meil oleks vaja siukest aparaati, et minu rinnus laeb rõõmupatarei end täis ja siis kõik, mis üle jääb, kandub automaatselt sulle üle’ – ‘Oh jaa, siis ma oleks küll kogu aeg rõõmus!’
  9. Sioni rongijaam. Mul on üks pikk ja keeruline küsimus luugi taga istuvale piletionule. Aga selgub, et see onu on siuke kiiksuga. Siuke mees, vanemat sorti, kes näib otsustavat, et ma olen rumal blondiin naika, kellele tuleb asjad puust ja punaseks ette teha. Mingil hetkel jääb ta mulle sõna otseses mõttes otsa jõllitama ja küsib,’Kas te saate aru, proua?’ Ma olen … olen … mis ma olen? hämmingus vist kõige pealt ja siis saan vaikselt vihaseks. Rongijaamast marsin välja mäss hinges. Aga siis istun hambaarsti ooteruumis last oodates ja võtan appi ‘mindfulness’ tehnika ning pool tundi hiljem on kõik hästi ja mul on sellest mehest isegi kahju.
  10. Kool. Õpetajate tuba. Vara on veel. Istun üksinda ja lonksan kohvi kui sisse astub nooremapoolne meeskolleeg. ‘Salut! ça va?’ – Vaikus. Ja siis ta hakkab nutma. Niiviisi lahinal. Ning vajub mu kõrvale toolile kössi. Mida sa teed sellises olukorras? No mida muud, kui lihtsalt oled olemas. Kuulad ja oled iga rakuga olemas. Ja siis ta räägib, kuidas tüdruksõber, kellesse ta nii ülemõistuse armunud oli, ta maha jättis. Mingi tüübiga ühel peol magas ja tema kui kaltsu nurka viskas. Kõik nende uhked plaanid … läinud! üleöö. Viuhti. Peale rahunemist, räägib ta edasi, et samas on üks hea uudis ka. Ta sai siis lõpuks selle õpetaja koha, mida mitu aastat taga oli ajanud. See oli olnud esimene telefonikõne peale tüdruksõbra shokki. Tolle uhke kooli direktor teises otsas teatamas, et palun väga, see koht on teie! Ja ta silma tuleb korraks elurõõm tagasi. Ning mina mõtlen, kuidas elu on ikka vinks-vonks täringuveeretaja ja sellest täiuslikust õnnest jääb alati midagi puudu …
  11. Pariis. Õepere juures. Haldjalik õetütar astub kuninglikul ent tasasel sammul tuppa. Valge sokk sahiseb parkettpõrandal ja õlgadel on keebiks tudutekk. ‘Küsi mult, kes ma olen?’ – Küsin – ‘Ma olen Elsa.’ ‘Küsi, miks ma nii kurb olen!’ – Küsin – Ta vaatab mulle sügava ja kurva pilguga otsa ja teatab ‘Mind aeti külast minema.’ … Mu süda tahab hellusest kildudeks kukkuda.
  12. Klass. Tund on just lõppenud. Paar õpilast on veel jäänud ja jutt läheb mul nendega paarile interneti asjale. Uurin, et kuidas siis ikkagi seda või toda või hoopis kolmandat seal veebis teha, kui üks tüdruk, too tedretähniline ja hästi arg küsib, ‘Õpetaja, kas teil lapsi on?’  – ‘On.’ – ‘Kui vanad?’ – ‘No teismelised juba.’ – ‘Siis küsige neilt!’ 🙂 Ja nii ongi. Nüüd ongi see aeg, kus lapsed näitavad ja aitavad. Neil on uhke ja mul on tore.
  13. Kooli – kodu vaheline kiirtee. Sõidame kolleegiga peale pikka eksamipäeva kodukülla ja tema jutustab oma Inglismaa naabritest, vanapaarist, kes seitsekümmend aastat koos elasid. ‘Naine suri eelmisel novembril. Kuna ma just siis seal viibisin, tundus viisakas matustele minna. Jõudsin matusetalitusele ja tead, meid oli kolm, abikaasa, kadunukese väga vana õde ja mina. Mitte kedagi rohkemat. Ja kuidagi kiiresti käis kõik.’ Edasi sõidame mingi aeg vaikides. Võimalik, et mu kolleegi mõtted uitasid samadel radadel, mis minulgi – et pere ja lapsed ja sõbrad ja läheks meil siiski teisiti.
  14. Soe suveõhtu meie kodu terrassil. Saskia paneb Spotify’s oma playlisti mängima ja Anders toob UNO kaardid. Alguses ma ei viitsi. Ma pole just suurem asi mängur. Aga lapsed anuvad kooris ja vaheaeg on alanud ning mõistus utsitab, et kuule, quality time ja puha. Ja sellest saab meie pikim kaardiõhtu ja lapsed on ülilahedad ning ajavad mind kogu aeg naerma, omavahel kah ei kakle ja siis ütleb süda, et suuremat vaimustust ma tundnud ei ole.

Kallid!

Raamatut kinkida on keeruline

Raamatu kinkimine on keeruline. Sest raamatud on keerulised. Ette aimata raamatu suhet tulevase lugejaga on aga lausa täppisteadus!

Ma saan päris sageli raamatuid kingiks, ent need on mul endal ette välja valitud ja jõuvad siia Alpidesse kellegi reisikohvris.

See, kui keegi kingib mulle raamatu kompamisi, on tegelikult suht harv nähtus ning eeldab sügavamat tunnetust. Selline kingitus tähendab, et sind on kuulatud ja kuulda võetud, et sinu peale on mõeldud natuka pikemalt kui viuhti kaduv viiv. Oskus valida järgmist lugemist on märk sellest, et sinu mõttemaa on natuke tuttav, sinu eelistusi, aga ka vajadusi osatakse ette aimata, sinusse on süüvitud.

Kaks nädalat tagasi tuli hea sõber ja tõi kingiks Veronika Kivisilla ‘Kuni armastus peale tuleb’. Kuidas ta oskas? Kust tuli tal see tundmine, et just neid ridu on mul hetkel kõige enam vaja?! Ma loen Veronika raamatut ja tahaksin suurest õnnest pisara poetada. Tahaksin talle kolmetuhande kilomeetri tagant ‘ahhoiii’ hüüda ja tänada, et inspiratsioon mind iga uue looga oimetuks lööb. Aga kõige suurem tänu kuulub sõbrale, kes hoomas midagi nii õrna ja olulist ja võttis aja, et aru saada.

Me loeme mäemehega enam-vähem absoluutselt erinevaid raamatuid. Tema pigem geopoliitikast, biloogiast, astronoomiast ja muudest üliasjadest, mina (no vaadake mu goodreads’i riba!). Täna hommikul kinkis mäemees mulle raamatu, teise meie kooselu jooksul ja ma tean, et südame alla sai uus sügav ja kustutamatu tätoveering. Ma õhetan veel praegugi. Ja raamat on varsti läbi.

See oli täpselt see raamat, mida mu hing hetkel ihkas.

Missugune armastusavaldus.

Lase lahti volume 2

Ega enne lahti ei lase, kui usaldust pole. Usaldama peab näiteks teisi inimesi enda ümber. Mulle meenub selle teemaga alati mäemehe kunagine ülemus, kes end hullumise ääremaile rassis, sest temas polnud mitte kübekestki usku teda ümbritsevatesse inimestesse. Ja nii ta siis rahmis ja rapsis ja kisas aeg-ajalt hääle kähedaks, sest tema suutmatus kolleege usaldada moondus kurjaks veendumuseks, et keegi teine pole lihtsalt võimeline asjadega hakkama saama. Ehk siis, tuleb anda ülesandeid, tuleb kogu aeg jälgida, et need ära tehtaks ja tegelikult peaks ikka ise kah õla alla panema. Kõigele, kogu aeg, võimalikult palju.

Laste usaldamine on hiiglaslik teema omaette. Kondab ju lausa ringi mingi ütlus, et laisal emal tublid lapsed või miskit sinnakanti. Ehk siis, lapsed on just nii võimekad, kui neil olla lastakse. Ja nii saamatud, kui kartusega kultiveerida. Kartus, hirm ning vastukaaluks usk ja usaldamine.

Mäeplika Saskia on terve tänase päeva otsinud ja ette bronninud meie sellesuvise reisi majutuspaiku. Ta teeb seda meisterlikult. Naudinguga. Ta oleks seda eelmiselgi suvel teinud, kui ma lahti oleks lasknud!