Milaanost, korraks.

Ma ei saanud maali eest minema. Seisin ja tundsin, kuidas kogu sisemus keeras, kuidas hirm ja jälestus ja valu, mis poisi ilmest vastu kiirgasid, ka minu sisse imbusid.

Sisalikuhammustusega poiss (Ragazzo morso da un ramarro, 1596-97) on Caravaggio, itaallasest maalikunstniku, üks paljudest teostest.

Baroki üks eesmärke oli tugevate emotsioonide tekitamine, vali hingepilliga mängimine, tillukeses inimeses vaimustuse ja hirmu tekitamine. Eile sai minust see tilluke inimene, kes täiega õnge läks. Käisime nimelt kolleegidega Milaanos ühel vägeval näitusel, kus omavahel pandi kõnelema teosed nii baroki ajastust, siis 17 sajandist, kui ka tänapäevast. Lummavast ent kõhedust tekitavast videoinstallatsioonist paremal rippusid seinal kuulsate vanameistrite maalid, mille ette omakorda oli püstitatud suur ja jube makett nimega ‘Põrgu’ kus piinlesid tuhanded moonutatud plastkujukesed. Korrus allpool, kohe Ruben’i maali vastas lebasid jalad taeva poole hobusetopised. Saal eemal kostus kümnest arvutist barokihõngulist flöödimuusikat. Nurga taga korrutas teleekraanil ameeriklannast diktor ‘You are happy, we are happy, this is happiness.’

Kui me tund hiljem läbi kullakarva pargi trattoria poole jalutasime, lausus hea kolleeg napisõnaliselt, ‘rõõmustavat just palju polnud.’ Võib-olla polnud tõesti. Aga suhteliselt vaimustavat siiski. Minu õnneks jalutasid eksponaatide vahel ringi mu kunstnikest koolleegid, kes mulle aeg-ajalt kunsti ‘tõlkisid’. See oli kui nägijaks saamine, või kuulajaks, või üldse päriselt tunnetavaks inimeseks. Mitte et erinevad teosed mus emotsioone poleks tekitanud, mitte et ma mõnd neist eelistanud või hoopis maha põlanud poleks. Aga kui sulle antakse ‘tähestik’, kui sulle seletatakse, kuidas midagi vaadata, kuidas tõlgendada, kuidas seoseid leida, siis muutub maailm nii kangesti avaraks.

Trattorias pastat pugides ja veini mekkides mõtlesin, kuidas uudishimu lööb uksed ja aknad valla. Sest igal pool on tegelikult juhtnöörid, on oma ‘tähestikud’, on võimalus ‘nägijaks’ saada. Kirjanduses, muusikas, maalikunstis, videokunstis, kokakunstis, matkakunstis … mida rohkem uurida ja puurida, sest põnevamaks kõik muutub. Iga uus teadmine muudab vundamenti tugevamaks, iga uus detail aitab luua seoseid, iga lahti pusitud müsteerium kaevab sügavust.

Enne kojusõitu jäin Milaano pearongijaama ette seisma (ilus rongijaam neil, ma ütlen!) ja vaatasin kogu seda hullumist, mis ühel argipäeva õhtul ühe suurlinna suure rongijaama ees toimub. Jalatu kerjus, hambuni relvastatud sõdurid, plastmassist suveniiridega smuugeldavad migrandid, läbi rahvamassi teed tõukavad kojuruttajad, lapsi järel tiriv väga väsinud pereema – kus lõpeb näitus ja algab elu, kus lõpeb elu ja algab näitus. Kõik on üks sasipuntrast emotsioonide rägastik.

Otsi ja leia, mis rõõmustab … seep ja vesi 🙂

IMG_5972

Sigri-migri mõtteid

Või siis ikkagi – UNENäOD.

Kust, kuhu, miks? Ma olen terve nädala vaatanud oma unesid nagu kõige jaburamaid sürrfilme ja  mõelnud hommikukohvi rüübates – oleksin uneterapeutidele praegu hea saak. Kuigi ma ei arva,  et tahaksin kõike mõista, kõigest aru saada. Sest no ausõna, liiga sürr, et sealt midagi positiivset välja lugeda.

Meil on jätkuvalt imeline sügis. Isegi LIIGA imeline. Ma ei taha uskuda, et loodus seda tegelikult naudib, sest kõik on nii sassis ja teistmoodi. Praegu peaks juba toas tuli praksuma ja õues olema korralik kampsun kurguni nööbitud. Selle asemel kastab mäemees jätkuvalt muru, et teine kollaseks ei kõrbeks ja mägedes ronindes kisume end poolpaljaks. Rääkimata öödest, mil palavus mind regulaarselt nendest sürrfilmidest üles äratab. Ma olen hakanud kliimasoojenemisest kõnelevaid artikleid vältima. Sest … ma tean ju. Aga edasi? Ma olen loomult optimist, läbi ja lõhki. Aga meie pere prügisorteerimisest üksi ei piisa. Mu kolleeg, meie kooli keskkonnateaduse õpetaja, on mu truu vestluskaaslane, ent isegi tema jääb sageli mu küsimustele nõutult otsa vaikima. Sest liiga palju on mugavust ja harjumusi ja tahet rikkaks saada ja teemasid, millest rääkida ei saa, sest nad kütavad inimesed liiga kuumaks ja mõtlematuks.

Teine teema – kas teie teate peast oma veregruppi? Mulle on igal sünnitusel uus vereproov tehtud ja iga kord olen suutnud unustada. Aga nüüd ma tuupisin ta pähe. Sest ma kordan siin ikka oma anatoomiat ja tundus kohane teada. Mu oma mäemees, kes töötab verekeskuses, ei tea enda grupist midagi. Vot sulle.

Järgmine teema – ootasin, oi, kuidas ootasin seriaali ‘Pank’. Lugesin tunde. Ja siis lõi ekraani tumedaks ja tuli kiri, et vot ei saa, et väljaspool Eestit ei saa. Olen üritanud aru saada. Et miks siis. Et mis juhtub, kui saaks. Et millises suuruses kahjusid kes kannaks. Aga vot välja pole mõelnud.  Sest no ausõna, KES peale väliseestlaste vaatab väljaspool Eestit ETV-d? Kes?

Ja siis vaatasin hoopis autoportree saadet näitlejanna Toomperest, mis algab kaadriga, kus ta end autoroolis meigib … autoroolis! Vahet ju pole, et ta sõitis võib-olla kuskil muust maailmast ära lõigatud metsateel. Sest seda me ei tea. Seda keegi seal kaadris ei täpsusta. On hoopis naine, kes sõidab ja vaatab peeglisse ning meigib end. ???

Ma suundun nüüd südant uurima. Mida edasi, seda põnevamaks kõik muutub. Kui alguses ma õppisin seda anatoomiat, sest, noh, pidi õppima, siis nüüd ma uurin uudishimuga. And what a difference that makes 😉

Aga kas teie teate?

Mul läks liumäel kõht lahti. Või mis liumäel?! See oli püstloodis veetoru, millest väikesed poisid mind alla laskma meelitasid. Ma puiklesin muidugi viimase hetkeni vastu, aga siis marssis mööda veekeskuse töötaja, kes kinnitas, et see pole üldse hull laskumine. Et viuhti ja läbi, pole aega kartagi. See märkus oleks pidanud mind ettevaatlikuks tegema. Aga torusse ma ronisin ja pärast Sten ütles, et hästi palju kisa oli kuulda. Ehk et nii kähkukas see langemine ikka ei olnud – häälel oli kenasti aega kõrist välja saada.

Pool tundi enne olin ma pikutanud rannatoolil ning nautinud sisebassudele nii omast niisket soojust. Mu põlvedel lebas anatoomia konspekt, mida ma laisalt lõpueksamiks õppimise eesmärgil lehitsesin. Suurtest akendest voolas ruumi päikesevalgust, igal pool vulises vesi, kostsid laste siiralt õnnelikud kilked ja vanemate natuke hoiatavad hõiked. Mõnus oli olla.

Ja siis tulid Sten ja tädipoeg ja anusid, et ma nendega seiklema läheksin. Mugavam oleks olnud keelduda. Aga miski surkis mind takka ja nii ma kahe üheteistaastasega mööda veekeskust silkasingi. Ronisin muudkui treppe mööda kõrgete liumägede otsa, juubeldasin kurvides, kui vesi näkku pritsis ja joovastusin poiste õnnest.

Mugavus. Mida vanemaks me saame, seda ohtikumaks see lõks muutub. Kas mu elu oleks palju, palju värvilisem, emotsioonide küllam ja põnevam, kui kaoks mugavus? Kas ma teeksin hoopis teistmoodi asju? Kas ma suhtleksin hoopis teistmoodi inimestega? Mis oleks, kui mugavus ühel hetkel õhku haihtuks ja mind vabaks laseks?

Mugavuse kaksik on harjumus. Harjumus teha nii, mõelda naa ja langetada selliseid otsuseid. Ajju on sisse küntud just sellised vaod ja neid mööda me siis veereme.

See jube veetoru tekitas mus täna riburada küsimusi. No näiteks:

Kuidas mõista, et mootoriks pole muu, kui vana harjumus?

Kuidas aru saada, et teatud vaod, mis on kangesti sügavaks küntud, meid enam õigesse kohta ei vii?

Kuidas ära tunda see hetk, mil mugavuselõks peibutab ning sellest siis targalt (mitte rapsides!) mööda minna?

Kas teie teate?

 

Hõiked sügisest

‘Kuule, me sosistame ju.’

Raskeim osa mäkketõusust oli selleks hetkeks selja taha jäänud. Oli pühapäeva keskhommik ja me turnisime väsimatute mägikitsedena uuel nõlval. Mis ora see küll on, mis meid iga seitsme päeva tagant uuesti üles kihutab? Mida me sealt otsime? Mille järele saapaid kulutades ronime?

Vaikus. Tühjus. See on lühike, konsentreeritud ning sammudega ühes taktis hingamine, mis ei jäta ruumi mõtterisule peas. See on puhastumine ja toitumine.

Jäime mäemehega samal hetkel seisma ja kuulatasime. Tunk-tunk-tunk … tagusid südamed rinnus. Olid teised kangesti valjud selles metsa vatises vaikuses. Tunk – tunk – tunk … ootasime, kuni torm rinnakorvis vaibus ja hingasime hästi ettevaatlikult, justkui kartes, et liiga rohmakas liigutus või sügav sissehingamine rebiks vaikusesse koleda augu. Lehispuude okaste vahelt tungisid metsa alla sügispäikese pehmed kiired. Putukad lendlesid kambas päikeselaigus ja ämblikuvõrk muutus selles kuldses helgis Karoliine hõbelõngaks. Me oleme kirikus, tundus mulle ühtäkki. Puuokstetst vitraazhiga kirikus ja sellepärast me sositamegi.

 Ma olen viimastel kuudel hästi palju vaikuse ja müra peale mõelnud. Suve teisel poolel hakkas mulle ühtäkki tunduma, et meid ümbritseb täiesti talumatu lärm. Mitte ainult helis väljenduv lärm, vaid ka pildis ja kirjaridades ja videodes sündiv müra. Lärm on kõik see, mis meie meeltesse nagu laviin sisse tormab andmata meile alati võimalust enda kaitseks mõnd müüri valmis laduda. Ja nii ta tuleb, aknast ja uksest ja instagrammist ja FB-st ja blogidest ja youtube’i videodest ja aina uutest ja uutest raamatutest ja podcast’idest ja saadetest ja inspireerivatest intervjuudest ja vaimustavatest artiklitest ja … kuni isu saab oksendamiseni täis.

Ma olin endaga lepingu sõlminud. Instagrammi login end sisse kord päevas, ei rohkem. See on olnud ainuke app, mis mind niiviisi enda peibutavasse haardesse püüdis, et mul iseenda pärast piinlik hakkas. Käperdasin pidevalt telefoni ette ja taha. Aga siis tuli leping. Pidasin teisest vapralt kinni, kuni jõudsin täiesti ootamatu avastuseni. Kord päevas piltide manu minnes tabas mind ühel hetkel täielik iiveldustunne. Kui iga natukese aja tagant näppida, siis jõuad iga pilti nautida, aga kui korra päevas uudistama minna, siis ootab ees absoluutne pildiorgia. Skrollisin neid pilte ja mõistsin ühel hetkel, et ma enam ei jaksa vaadata-seedida. Et seda kõike oli ülemõistuse palju.  See polnud enam nauding vaid vägisi sisse murdev pildikisa. Ja nii juhtuski, et mina, aastatepikkune insta-austaja, pakkisin oma kodinad kokku ja tulin sealt tulema. Ma ei ütle, et pole hetki, mil ma mingist refleksist ei mõtleks ‘ohh, vaataks mis nemad teevad …’ ja siis meenub, et mul pole enam seda võimalust ja samuti pole välistatud, et ma mingil ajendil kunagi instasse või tema järeltulijasse uut pesa ei punuks, aga hetkel toibun veel pohmellist.

Alustan oma joogatunde alati KOHALE JÕUDMISEGA. Aitan õpilstel hingamise juurde tulla ning kiiresse ellu ühed sulud joonistada, mille vahel üks tund taastuda. Viimasel ajal on mind eriti kõnetanud kujund argielu ‘kisast’ kui merekoletise kombitsaist, mida enda küljest lahti raputada. Sisse hingates saan teadlikuks, toon endasse energia ning väljahingates lasen kombitsail enda küljest maha pudeneda. Need kombitsad on kohustused, mured, plaanid, väsimatult sissetungiv informatsioon, muljed, hirmud, ootused, ärevus – kõik, mis tuleb meelte kaudu meitesse ja hakkab siis usinasti pähe ja hinge oma vildakat onni ehitama.

Ma olen oma infokombitsaid korralikult harvendanud. Kuna olen põhiolemuselt hästi kergesti süttiv ning vaimustun kiiresti, siis on mul kerge libedale teele sattuda. Ahmin end aina uutest ja uutest asjadest täis ja jään siis hingeldama ja oigama. Eriti kerge on mind igasugu blogidest ja kodulehekülgedest uimastusse viia. Ikka klikk siin ja klikk seal ja juba olen end hunnikutesse kohtadesse kirja pannud ning postkasti sajab sada uudiskirja nädalas.

Tegin augustikuus korraliku puhastuse ning nüüd loen ja jälgin suht valitud ja haldatavat kooslust. No näiteks olen ma ustav Plekktrummi vaataja, Neeme Raua saate ‘Siin’ kuulaja ning vaid umbes kümne blogi regulaarne lugeja.

Eelmisel nädalavahetusel juhtus üks ilus lugu. Mul oli nimelt võimalus kokku saada ja natuke omaette suhelda ühe kirjanikuhärraga, kelle raamatud mul sageli öölaual seisavad, et neisse uuesti ja uuesti sisse põigata. Kell oli väga vara hommikul, kui ma teda rongijaama sõidutasin. Ümberringi olid mäed ja valgus, mis päikese peatset saabumist ette kuulutas. Ja me rääkisime matkamisest ja loodusest ja inimeste lugudest. Ja siis ütles Mikita, et temale sobib sõna ‘ambivert’, sest mõnikord on nii väga tarvis suhelda, aga siis tuleb hetk, mil mitte hingegi näha ei taha. Ja ma haarasin sellest sõnast vaimustusega kinni. Just! Ambivert. Mina olen ka ambivert. Ma vajan suhtlemist ja inimesi enda ümber ja jagamist. Aga ilma vaikust täis vahepaladeta ma ei jaksaks. Ja et suhtlemise, jagamise hetked eriti kirkad ja sügavad saaksid, on tarvis seda vaikust ja ruumi enda ümber harida.

 

Kaunist sügist ja loodetavasti peatse kohtumiseni!

Ai, kõrvetada sain!

Elagu! Täna on 1. august, Shveitsi rahvuspüha, ainus õhtu kahe nädala jooksul, mil kõrvetavale kuumale saabus hetkeline jahutus tumeda taeva ja vihma näol. Ehk siis, õhtul, mil linnavalitsused kulutavad soolase osa oma aastaeelarvest ilutulestikku investeerides, sajab vihma. Vot nii. Mul on kahju. Mitte enda pärast. Meie oleme totaalselt audis ja kuigi lubasime KINDLASTI võimsat tuletantsu kaema minna, lösutame kodus, kes diivanil, kes tugitoolis, kes laua taga klõbistades. Meie päev algas vara ja kestis ilmamuutuse saabumiseni mööda klomekümne viie kraadist Shveitsi ringi tiirutades ja püha pidades. See kuumus tapab, kas pole? Raadio DJ ütles hommikul ilmateadet ette lugedes nii tabavalt, et vähemalt nädal tuleb veel ahjus elada. Täpselt nii. Ahjus. Kui me kahe paiku pealelõunal järve äärest parklasse jalutasime, õhkus asfaltist lämmatavat, kõrvetavat kuuma, mis langes nagu kleepuv kilekate pealaele ja õlanukkidele ja päikesest tumepruunidele käsivartele. Astusime vaikuses. Lohistasime end läbi paksust palavusest. Autos näitas termomeeter 41 soojakraadi ja kui me turvavööd üle rinna libistasime, oigasime kõik omaette ‘autsh, autsh’.

Käisime taluhoovil brunchi’l. Olin seda patustamist kaua ootanud, aga kui keeks ja kook taldrikul kuumast lömmi vajuvad, kui su kõrval istuva tädi kints sinu omaga ühte sulab, kui päike isegi läbi katuse pealakke auku puurib, siis esimesest võileivast kaugemale ei jõuagi. Vett jõime küll. Vist viiskümmend liitrit viie peale.

Ja näpud said taaskord kõrvetada! Terve pika tee koju marineerusin enda apsakas ja üritasin piinavast piinlikustundest lahti saada. See, kui oled taas tollesse tobedasse mülkasse astunud, vana, hästi sissetallatud viga uuesti korranud ning on nii paha olla, et tahaks iseenda nahast välja pugeda ning õhku haihtuda.

Lõpuks ma sõlmisin endaga rahu. Peale umbes sellist monoloogi,

‘Nii, armas mäemamma, milleks sul nüüd seda jampsi vaja oli? Mis õppetund, mis treening siin peidus on? Jah, said hoobi vastu hella närvi ja reageerisid enne kui mõtlesid. Ründasid, sest sind rünnati. Ja nüüd. Nüüd on paha tunne, sest õhku sai loobitud sõnu, mida tagasi võtta ei saa. Enam pole sul nende üle võimu ja too teine teeb nendega mida tema tahab. Ja see miski ei pruugi sulle sugugi meeldida. See võib lausa paha teha. Aga sina, sina ei saa sinna enam miskit parata. Ja üleüldse, kas sa ei mäleta, et sellele tegelasele ei räägita jutte, mida sa hiljem teiste suust kuulda ei taha. Sest mõned inimesed ei saa teisiti. Nad ei ole lugude lõpp-jaamaks vormitud. Nad on jutustajad. Mida krõbedam seda mõnusam.

Ju siis oli vaja. Mõnda õppetundi peab ikka kangesti kaua tuupima!’

Aga järvevesi oli imeliselt pehme (ma ujusin!!!) ja Shveits on ikka äraütlemata ilus maa.

Söök, võrratu söök.

Lasnamäel oli pirukafestival! Mind puudutas see uudis sügavalt seedetraktini. Ma jumaldan pirukaid ja kooke ja torte. Ja mõelda vaid, neil on terve festival selle tarvis.

Mis tõi mulle meelde mu suure imestuse, kui sõbranna, ei, lausa kaks sõbrannat oma puhkustest muljetasid ja NII VäHE toidust ning jookidest rääkisid. üks naika käis oma perega Maltal. Uurisin muidugi otsemaid, et kas seal näiteks veine ka tehakse.

‘Ikka vist. Või ma ei tea, minu mäletamist mööda oli viinamarjapõlde näha küll.’

‘No aga maitsesite siis või?’

‘Ei, ei tulnud nagu pähe.’

Ja siis mul jooksis juhe kokku. Ja ma nägin nii selgesti, KUI toidu ja joogiteadlikud puhkajad me oleme. Me jumaldame uutes paikades kohalikku kööki avastada. See on ju hiiglaslik osa kultuurist ja maa tuksest.

See on ka üks asi, mis mulle mäemehe juures nii hirmsasti meeldib. Tema oskus vaimustuda heast ja paremast, mida üks uus paik või seltskond pakuvad. Ma usun, et tema Eestimaa algusaastail võlus ta nii mõnegi kokaonu ja -tädi just selle siira vaimustusega. Külalislahkus on imeline. Aga oskus seda vastu võtta pole sugugi vähem tähtis. Oskus öelda, et meeldib, välja näidata oma vaimustust, ma ei tea, see on ikka kangesti oluline.

Meil käisid hiljuti head tuttavad terrassil suveõhtut nautimas. Grill, salatid, erinevad veinid, kook ja muu. No tuli tõesti hästi välja. Ma kohe tundsin seda. Ning külalised, nemad olid nagu ‘kuidas-külas-käituda’ raamatust välja astunud. Nad mitte ainult ei puginud poole ööni silmad säramas, vaid näitasid oma vaimustust välja, kiitsid ning tekitasid sellega täiesti imetabase olemise. Ehk siis, ma armastan kostitada, aga eriti vahva on kostitada inimesi, kes ei pea liigseks oma meeldimist siiralt välja näidata.

Mis muidugi viib sujuvalt uude teemasse – kiita, kui on kiitmist väärt. Aga see on uus lugu hoopistükkis ja meil on Saskiaga Mamma Mia õhtu ootamas!

Vette? Ei, tänan.

Ma vist ikka ei ole vee inimene. Mis siis, et kala. Aga vett ma armastan tingimisi. Vette ma lähen Pärnu rannas, siis kui kuumalaine on nii kaua kestnud, et veest saab supp. Või siis, kui me matkame rabas ja õhtu on soe ja võib rahumeeli porgand ujumist harrastada. Ongi vist kõik. Ülejäänud hetked on alati eneseületus. Ülejäänud korrad on mini vette sulpsamised, et mis iganes seltskond mu ümber vait jääks ja ei ohiks, et kuidas ikka nii, et sa ei lähe ja ilm nii kuum ja ise veel kala ja põhjast ka. Nii et kui me bassu äärest tuleme, siis mul on põhjust bikiinid ikka nöörile rippuma panna ja lool paks punkt.

Ma olen nüüdseks häääästi palju bassu ääres käinud. Mingi neli korda vähemalt! Ja nii nagu minust pole pikalt rannas peesitajat, nii ei viitsi ma ka tehis plääzhidel pikutada. Tunni-kaks pean vastu, aga siis hakkab kangesti kihelema, et tahaks juba edasi minna ja saaks siit kuumalt muruplatsilt kuhugi puude varju või veel parem, mäe otsa.

Viimased kaks korda olen sõbranna pere kaasa meelitanud, nii et on vähemalt lobisemist ja lastel ei saa ka isu liiga ruttu täis. Aga nii kui kodu poole hakkame sättima, siis on ikkagi eriline kergus ja õnnetunne, et oehh, selleks korraks tehtud ja lastel tore ja olen tubli ema küll!

Bassuvesi on siin lisaks kõigele jube külm (minu termomeetri kohaselt) ja mõnikord ronivad teised bassukülastajad enam-vähem sinu rannalinale. Nagu tänagi! Sättisime meie end sõbranjega sisse, laotasime rätid, surusime päikesevarjud mättasse, rivistasime botased ja sandaletid ja hakkasime lobisema. Ja siis korraga saabusid kaks naikat oma lastega. Plats oli suur ja lai, inimesi vähe, ruumi põhimõtteliselt IGAL POOL. Ja nemad, need naised, sättisid end otse meie kõrvale. Nagu tahaksid meiega liituda, meie jutuvadast osa võtta. Alguses ma ei reageerinud, sest noh, ‘maassa maan tavalla’ ja kuna see oli mul esimene kord just selles bassus olla, siis mine tea, äkki neil on seal niiviisi kombeks, et alustame keskelt ja siis kõik uued tulijad rivistavad end olijate kõrvale. Aga kui sõbranje ninasõõrid tasapisi laiemaks ja kulmud kõrgemaks kasvasid, siis ma julgesin talle sositada, et kuule, kas see on lahe või kas äkki teeks siit minekut. No tegime siis. Võtsime oma kodinad ja piknikukorvid ja laste botased ja sandaalid kõik kokku ja läksime eemale. Naised ei teinud teist nägugi. Saa nüüd sellest inimloomast aru?!

Nii et jah, pole must vee ega bassulooma. Andke üks korralik mägi ja laske mul ronida!