Veel üks lugu

Ahhoiiii, Kaie, Sa oled loosirattaga mmmmmm….magusat shveitsi shokolaadi võitnud. Ole pai ja jäta mulle näiteks instasse sõnum oma aadressiga, et postikana tahvlid kohale saaks toimetada!

IMG_5725.jpg

Kõigile teistele kommitädidele ütlen suur aitähh. Meil on nüüd mitmeks aastaks külmkapiuks täidetud 🙂 Muideks, hetkel, mil ma siin terrassil klõbistan, istub mäemees köögilaua taga ja kordab eesti keele CD-lt sõnu järgi. Kuulen, kuidas sõnad ‘öö’ ja ‘õpetaja’ ja ‘raudteeülesõidukoht’ teda naerma ajavad.

Aga mis muidu. No ma tahaks teiega veel üht lugu jagada. Vahepeal oli korraks üks projekt käsil, mis küll esialgsel kujul realiseerimata jäi. Mitte et sealt mitte kunagi midagi ei tuleks, aga nii nagu ma seda vilja ette kujutasin, selliseks ta ei kasvanud. Aga üks lugu jäi sealt vedelema ja ma otsustasin ta siia talletada. Olgu see esimeseks peatükiks ühest teosest, mis sellisel kujul ilmavalgust ei näe.

***

Andke mulle tööd!

Mul on kõhus auk.  Ja ma tean, et kui suu lahti teen, siis hääl, mis sealt tuleb, väriseb. Kas õpilased kuulevad seda värinat? Kas nad näevad ärevust mu silmis? Kas nad märkavad, et kriit, mis mööda tahvlit jookseb, rappub tasakesi mu näppude vahel?

Täna on minu esimene tööpäev kohalikus kutsekoolis inglise keele õpetajana. Hingan mitu korda sügavalt sisse-välja, tuletan endale meelde, et ka õudsaim hetk elus saab ühel hetkel möödunuks, palun mõttes abi oma emalt, onult ja vanaisalt, kes kõik õpetaja ametit on pidanud ning alustan.

‘Good morning!’ ehk ‘Bonjour!’ ehk ‘Tere hommikust.’

Siin ma olen, eestlanna Shveitsi prantsusekeelses kantonis inglise keelt õpetamas. Kohe alguses hakati mulle korrutama, et siin ei ole võimalik tööd õpetajana leida. Erakoolides vahest veel, aga riigioolid, unusta kohe! See on soe koht, see riigikooli õpetaja oma. Palk on hea, puhkust palju ja risk, et sind minema aetakse sama hea kui olematu. Mulle tegi esimese selgitustöö juuksur, kui kuulis, et too heledapäine ida eurooplane, kes just tema tooli potsatas tööd õpetajana otsib. ‘Ooo, ei! Teate, mul on mitu head sõpra, kes kõik õpetajaks pürgivad, aga siin pole see suvalisele saabujale võimalik. Tutvusi on tarvis. Ilma tutvusteta ei saa siin kantonis ühegi magusa koha peale.’

Istun tumeda tundega peegli ees, lasen jutukal neiul oma heledaid juukseid imetleda (‘Nii et te pole neid tõesti blondeerinud?!’) ja toibun esimesest laksust. Sähh Sulle Shveitsi riiki, samasugune onupojapoliitika siin nagu mujalgi. Hiljem mäemees, mu värske abikaasa, lohutab. ‘Ega see igas kantonis niiviisi ole. Aga meil siin Valais või saksakeeli Wallis’e kantonis küll. See on natuke nagu kohalik mafia. Soojad kohad lähevad tuttavatele.’

Otsustan seal samas, seal juuksuri kunstnahast, säärte külge kleepuvas toolis, et mina ei ole nõus, et ma veel näitan neile. Ma saan selle õpetaja töö, maksku mis maksab.

Algus on vaevaline. Saadan kõikidesse riigikoolidesse kirja ja CV tookord veel suht õhukese kogemuste pagasiga. Vaikus. Isegi mitte viisakat äraütlemist. Hea küll, mõtlen. Kui uksest ei saa, siis tuleb aknale koputada. Alustan erakoolidega. Nädal peale kirjade läkitamist saabub postkasti ilus suur ümbrik. Mu süda hakkab kiiremini põksuma, kui trepist üles meie pisikese korteri poole ronin. Juba näen end klassi ees, juba on mul koht ja positisioon, juba saan tasapisi siinse maa täieõiguslikuks liikmeks. Tuppa jõudes on mu ülikiire ja elav kujutlus uue elu valmis joonistanud, jääb vaid üle kiri avada ja loole tempel lisada. Aga ümbrikust tirin välja mu enda nädala eest saadetud kirja ja diplomite koopiad. Ja ühe tillukese sedeli, millel kirjas, et nad hoiavad mu kontaktandmed alles.

Jõudsin siia helveetide maale, otse Euroopa südamesse, Alpidesse kahe aasta eest ja ma ei igatse muud, kui jalga selle riigi ukse vahele saada. Ma olen valmis integreeruma, tahan sellesse ühiskonda sisse imbuda, tahan ometigi täiskohaga ja tõeliselt oma elu siin üles ehitada, aga tööta, lihtsalt kodus passides, näib see võimatu. Elan  mingis imelikus vaakumis. Iga päevaga saab üha selgemaks, et inimene, kellel puudub oma asi, oma mission, teda justkui polekski olemas. Ta hõljub kuskil ääremaa kandis januselt allikat piideldes. Mu mäemees on just ülikooli lõpetanud ja teenib meie verivärskele perele elatist, meil on oma pisike pesa ja viiekuune Saskia. Aga mina kihelen, olen rahutu. Tunnen, et seisan ikka veel kinnise ukse ees. Olen ootetoas. Olen siinsest ühiskonnast vallikraaviga eraldatud.

September on sel aastal palav. Terve suvi on Euroopat piitsutanud kuumalaine. Poole kaheksases uudistesaates on ilm juba mitmendat nädalat teema number üks. Prantsusmaal, Pariisis olla palju vanureid kuumusesse surnud. Elurongilt maha rappunud inimesed, kes peale pikka rännakut teepervele kustuma on jäetud. Kujutan neid kühmu vajunud tegelasi ette, betoonist ja asfaltist ümbritsetud majas õhu- ja veepudusesse kuivamas. Diktor jagab juhiseid, kuidas sellises ‘ahjus’ ellu jääda, kutsub kodanikke üles üksteise suhtes hoolivusele. Meie tilluke korter Martigny nimelises linnakeses on kolme kuuga kogu selle kuuma igasse prakku ja kapinurka kogunud ning kiirgab teist halastamatult pimedas öös, kui päevasest praadimisest korrakski hingetõmbeaega sooviks.

Jõuan Saskiaga hommikuselt poetiirult. Paar varajast tundi uues päevas on ainuke aeg, mil higist kleepumata asjatoimetusi teha saab. Lükkan tagumikuga raske paraadukse lahti ja tõmban vankri enda järel koridori. Avan postkasti ning tühjendan ta reklaamipahnast, arvetest ja ühest värvilisest flyer’ist. Flyer’il on USA ja ühenkuningriikide lipud ning tekst, mis kutsub suuri ja väikeseid inglise keele ringi mänguliselt keelt omandama. Tund hiljem olen saatnud meili uurimaks, kas neil juhuslikult üht õpetajat juurde pole vaja ning kaks tundi edasi on mul märkmikus lõpuks ometigi kirjas kuupäev ja kellaaeg minu esimese tööintervjuu tarvis Shveitsimaal.

The English Centre saab minu hüppelauaks, minu esimeseks trepiks ronimaks siinse maa tuuma poole. Tööd pole palju ja palk on niru, rääkimata lepingu ülimast frugaalsusest. Seadustega ta pahuksis pole, aga tilka rohkemat ka ei saa. Ent ma ei hooli sellest, vähemalt esimesed aastad mitte. Mul on lõpuks ometi koht, kuhu mind oodatakse. Ma olen saanud hapra raamistiku, mille najal siinset elu üles ehitama hakata. Annan endast kõik ning saan vastu palju tänulikke õpilasi ning esimesi päris omal käel sobitatud tutvusi. Et jalga veel rohkem ukse vahele saada liitun Shveitsi inglise keele õpetajate liiduga ning saan tillukese tööotsa lõpueksamite välisvaatlejana kohalikus ametikoolis. Peaasi on luua sidemeid, ennast nähtavaks teha, liikuda õigetes ringkondades, mõtlen ma ja siplen nii kuis oskan edasi. Alles palju aastaid hiljem jõuan kainestava selguseni, et mitmesaja liikmelises inglise keele õpetajate liidus pole pea ühtegi riikliku kooli õpetajat ning ma hakkan tõeliselt mõistma, mida siinne onupojapoliitika tegelikult tähendab.

Anders sünnib septembris. Kümme päeva peale sünnitust pean eratunde edasi andma, sest vastasel korral kaotaksin kalli tööposti. Nagu mainisin on leping karm ja ühtegi lisaboonust ette ei näe. Ma ei saa tegelikult siiani aru, kuidas nad siinsest neljakuisest emapuhkusest kõrvale suutsid hiilida, aga reaalsus on selge ja vastuvaidlemisele mitte kuuluv. Sõidan mööda kiirteed hilisõhtusesse eratundi. Ma pole sünnitusest alates pikemalt maganud, mul on kodus pooleteiseaastane plikatirts ning kogu aeg nuttev kümnepäevane poja, aga ma surun hambad kokku, hõõrun punased silmad suuremaks ning sisendan endale, et saan hakkama. Noor tüdruk seletab mulle pikalt-laialt, mida ta tundidest saada loodab, kus on tema kriisikolded, miks hinded koolis nii nigelad on. Istun ja noogutan kui taipan ühtäkki, et ma pole mitte millestki aru saanud. Ma ei suuda tema juttu jälgida ja pealegi on teda korraga minu ees mitu. Ma olen luuüdini väsinud.

Jään kooli veel kaheks aastaks, aga õhtused tunnid on räsivad ning mõjuvad kogu perele tülgastavalt. Jõuab mäemees vaevu pikalt tööpäevalt koju naasta, kui mina portfelli haaran, tited kaasa kaissu lükkan ja autole hääled sisse panen. On kuid, mil tunnid toimuvad nii kaugel, et bensiinile kulutatud summa ning tundide eest teenitud frangid enam-vähem kattuvad. Töö hind muutub üha soolasemaks, kinni jäänud uksed mu ees põrnitsevad aina mornimalt ning mul käivad pidevalt peal ‘kolime Eestimaale’ maaniad. Seal idüllilisel Eestimaal puhates saabub kauaoodatud telefonikõne. Olen otsustanud üks kord veel proovida ning kandideerinud kohaliku kutsekooli inglise keele õpetaja kohale. Sten on viiekuune, Anders kohe kolmene ja Saskia alustab augusti lõpus neljaastaselt Shveitsi kooliteed. Tol augustikuu päeval saadab mind kogu pere! Sten on alles rinnalaps ning saab enne minu intervjuule minekut autos süüa. Ja siis ma lähen. Kõik mu kallid mäeasukad jäävad mulle palavast kooliparklast järele lehvitama ning südame põksudes lootma, et seekord avaneb uks ja ma saan lõpuks ometi ‘normaalse’ töökoha.

Kolm nädalat hiljem on mul kõht õõnes, kui värisevatel jalgadel klassitäie noorte poole pöördun ning tundi alustan. Minu ees on tulevased graafilised disainerid. Ja tööd sain ma siin ainult tänu sellele, et tegu on pooleldi erakooliga, mille eesotsas kunstikuhingega boheem. Teda ei huvita kuuluvus ega tuttavad perekonnanimed, tema valib potentsiaali põhjal ning ma olen talle igavesti tänulik, et ta mulle võimaluse andis, et ta toda raudrasket ust poetas ning mind sisse lasi.

Sel aastal pärjati mind viiesaja frangise preemiaga kümneaastase teenistuse tasuks. Hiljuti proovisin korraks veel sinna mesimagusasse riigikooli saada. Saatsin oma paksu toimiku, mis nüüdseks sisaldab päris aukartustäratavaid tõendusi kaugele kõnnitud rännakust. Olen lõpetanud kohaliku õpetajate seminari, pidanud ettekandeid Shveitsi õpetajate liidu konverentsil, juhendanud kaks aastat üht uut õpetajat klassitöö tihnikus, koostanud programme ja lõpueksameid. Ent vaikus, mis peale kandideerimist valitses, oli sama sügav ja piiritu kui tookord, pea viisteist aastat tagasi.

Aitäh, Eesti Naine!

Eesti Naine on välja kuulutanud emade / tütarde lugude konkursi. Nüüd ma tean, sest nüüd on mul ka Eesti Naine 🙂 Eile sain ema paki kätte ja ega ma hetkel eriti muud tee, kui istun nina lehekülgede vahel ja ahmin Eestimaad sisse. 

Lugesin jutuvõistluse infot ja nagu te arvate võite hakkas südames mäslema ja peas tuhat mõtet karussellile hoogu lükkama. Mitte et ma osaleda oleksin tahtnud, aga konkursi read äratasid mu sees ühe loo, mis nii kaua omakeskis hingitsenud on. Ma parima heameelega jagan seda siin teiega!

***

Memme

Mõnikord me tulime viimase otsa jala. Kõndisime emaga piki Mai tänavat, keerasime vasakule ja sisenesime nelja ühesuguse paneelmaja moodustatud tuulisesse sisehoovi. Nägin sind kohe. Istusid meist kõige kaugemale jääva maja teise korruse ühel aknal, roosa pleed õlul, päikesprillid ees ja ootasid. Mäletan sind nende tumedate prillidega. Nad kaitsesid su haigeid silmi liiga intentsiivse valguse eest. Näen veel praegugi, kuidas sa neid kogu aeg kohendasid, justkui lootes, et uue prilliasendiga kaob kasvõi korraks kestev öö. Alguses olid su silmad terved. Sa kudusid, lugesid, rehkendasid. Olid raamatupidaja selle vahva puidust rehkendamislauaga. Ma õppisin koos sinuga neid siledaid puidust rõngaid vasakult paremale libistades arvutama. Mäletan siiani seda meeldivat klõbinat mida rõngad tegid, kui neid kiiresti edasi-tagai lükata.

Kudumas ma sind ei mäleta. On vaid ema jutustatud lood imelistest seelikutest ja kampsunites. Ühte neist näen must-valgel lasteaia nääripeo pildil ka. Seisan pika kuusepuu ees vesiste silmadega, näpud suus ja väge eksinud pilk silmis. Oli see pidu tõesti nii hirmus? Aga kampsun on ilus!

Kui su silmad tasapisi ent pöördumatult väsisid, kadusid su elust read. Mis tunne see oli, mitte suuta enam lugeda? Sina, kes sa raamatuid niiviisi armastasid. Ja luulet! Kohe näha, et Tartu neiu. Lemmikuks jäi sulle lõpuni August Sang. Mina leidisin läbi sinu tee Betti Alverini ja siiani tunnen su lähedust, kui koralle Emajõe põhjas ette kujutan.

Et su kirjandusjanu natukegi leevendada, luges taadu kõik viimased aastad, pea iga pärastlõuna, sulle raamatuid ette. Näen teid veel nii selgelt seal istumas, paneelmaja tillukeses korteris. Taat oli oma uhke töölaua ääres, prillid ninal ja raamat ees ning sina, järjest väiksem valgepäine kuju seal tugitoolis, õrnalt edasi tagai õõtsumas ja alati seda kätt, mis pead toetas. Või hoidis ta prille?

Sina olid minu memme, kes tegi saladusliku retseptiga maagilist õunamoosi, kes armastas kringlit oma sünnipäeval, kes …

Kui kiiresti kõik tuhmub. Kui sa olid, siis ma ei osanud märgata, mõista. Ma olin laps ja siis naiseohtu noor. Ma proovin sind mäletada, üritan midagigi silme ette manada, aga näen vaid üksikuid kilde.

Sa võtsid elus nii vähe ruumi. Mõned aastat tagasi ma pahandasin su peale. Mäletan toda trotsi, mis minus kui naises ja emas kasvas, kui su peale mõtlesin. Sa kustutasid end elupildil aina väiksemaks, et teised saaksid ruumi võtta. Sa vaigistasid oma soovid, keerasid selja tollele noorele särava naeratusega naisele, kes sinu sees elas. Ma tean küll! Mul on üks pilt, kallis memme. Sellele pildil te alles saite taaduga tuttavaks. Sa oled nii ilus, nii graatsiline. Hiljem emalt kuulsin, et sul oli olnud imeline ülikooliaeg, korporatuur, sõbrad, Tartu … ja sina nii kaunis ja särav noor naine. Aga sa keerasid kõigele selja. Jätsid iseenda maha, et teised saaksid suureks kasvada. Ma olin nördinud. Ma olin naisena pahur su peale. Ma riivasin neid samu tõkkeid elus, ma vist umbes aimasin, miks sa otsustasid mitu sammu tahapoole astuda, mida sa selle soolase hinnaga elult lootsid saada. Aga minus puhuvad teised tuuled. Minus on rohkem mässumeelt ja ma ei ole nõus.

Nüüd ma ei mõista sind enam hukka, sest mida mina ka tean! Ma armastan sind tohutult, aga mul on iga kord sinu peale mõeldes nii ääretumalt kurb. Ma näen liiga palju loobumist, hääletut kannatamist. Ma näen särava kalliskivi tuhmumist, sillerdava elurõõmu settimist ja siis haihtumist aina uute tihkete elukihtide alla.

Enne sisehoovist väljumist, pöörasime korraks veel ümber, et lehvitada. Sa istusid ikka oma aknal, pleed õlul ja tumedad prillid ees. Pisike habras kuju ühes sadadest akendest, kadunud suurte paneelmajade rägastikku, elu poolt nahhaalselt alla kugistatud. Aga mitte iialgi kannataja rollis. Lihtsalt lavalaudadest eemal, valgussõõrist väljas kõik teisi etlejaid püsti hoides.

Tulge shokolaadi pugima!

Et kuidas meie Eestita suvi läheb?

No natuke vildakalt, olgem ausad. Ma tõepoolest arvasin, et vajan Eestimaa suvest vaheldust, et vajan uusi paiku, lõhnu, maitseid, kogemusi. Ja eks ma vajan ju ka. Itaalia reis tõestas seda täiega. Ma jõin seda puhkust sisse suurte ahnete sõõmudega. Ja sain laks laksu järel uhiuut inspiratsiooni. Lisaks sai lastele midagi muud näidata. Sai nende tillukesi silmi avada, sai neile aimu anda, mis toimub teispool mäeahelikku.

Aga Eestimaa on meie küljes nagu puuk. Elba saarel ja Toskaanas ringi rännates võis meie suust pidevalt kuulda võrdlusi stiilis ‘Siin on täitsa Kabli männimetsa lõhn’, või ‘Oi, vaadake lapsed, samasugune punane päikeseloojang nagu Eestis!’ või veel, ‘Itaallased elavad nagu eestlasedki hilisesse suveöösse välja¨’

Esialgu tähelegi panemata oli Eestimaa pakkimise hetkel  kohvrisse lipsanud ja jälitas meid terve puhkuse aja.

Kolm päeva peale Itaaliast naasmist teatas mäemees resoluutselt, et HILJEMALT uuel suvel tahab tema Eestimaale saada ja lool punkt. Võin teile lausa saladuskatte all avaldada, et mäemees on viimased päevad lausa Eestimaa nostalgia all kannatanud ning nagu igal suvel on ta valmis taaskord (!!!!!) oma eesti keele õpikud välja kaevama, et selle ülemõistuse keerulise keelega kuidagigi sõprust luua. Täna hommikul palus ta mul uuesti kord proovitud süsteemi rakendada ning igal nädalal külmkapile üks eestikeelne lause kirjutada, mille ta siis viksilt ja viisakalt pähe õpib enne kui uus lause tuleb.

Istusime just äsja Saskiaga terrassil ja nuputasime võimalike lausete üle …  ‘Kuidas läheb’ – seda ta teab! ‘Palun üks suur õlu.’ – teab! ‘Söök, võrratu söök!’ – teab!

Ehk siis, mis on need laused, mida talle seekord õpetada?

Olge paid, tulge appi! Mis laused me mäemehele külmkapile kirjutame?

Ja teate mis, teeme ühe shoksituuri ka! Loosin iga lausesaatja vahel välja maailma parimat shokolaadi 🙂

(Ja kui ühtegi lauset ei tule, siis pugin end ise trullakaks ja kirjutan teile veel rohkem 😉

 

Tumedatest tunnetest

IMG_5229

Lugesin puhkuse ajal, vist seal mõnusa bassu ääres, ritsiku postitust üksindusest ja jäin väga väga pikalt selle peale mõtlema. Ütleme lausa nii, et tema sealsed read ja kõigi kommijate mõtted takkajärgi ronisid mulle sügavale naha alla ja jäid sinna seeduma.

See pole esimene kord, kui ritsik iseendale teadmata otse minu roostes naelapea pihta lööb. Olen talle seda eraviisiliselt maininud ka, kui miski eriti tugevasti minu hingeniite puudutab. Aga seekord ma ei kippunud kohe kaasa kajama, seekord oli mul vaja seda postitust peopesal hoida, et teda rahulikult uurida-puurida.

Mind aitasid eriti  kirjatükile kaasamõtlejad. Kui kosutav on lugeda, et teised ka, et lausa väga paljud teised ka, tunnevad end vaatamata kogu välisele kisale-kärale, vaatamata askeldustele ja inimestele endi ümber, vaatamata sellele, mis NäIB, ikkagi mõnikord nii kurvalt üksiku ja mahajäetuna.

Kusjuures siinkohal mu üleüldine sügav kummardus kõikidele neile blogijaile (Kuus Sidrunit, Eveliis, Mallukas jne jne), kes ei karda otse areenile astuda ja jagada asju, mis esmapilgul ehmatavalt siirad, alasti võivad näida, ent mis oma tooruses ja aususes tohututlt inimesi toetab.

Mina elan sageli ekstreemsustes. Ma elan kärtsus ja värvides ja ülevoolavas rõõmus. Ma võin elu ja inimesi nii intensiivselt armastada, et tahaks punnis rinnakorvist kogu väe välja kisada. Aga ma võin ka väga koledatesse aukudesse kukkuda ja istuda ööst pimedamas urkas. Siis ei saa mind mitte keegi kätte. Ei mu mees, mu lapsed ega need paar inimest, kes teavad natuke rohkem kui teised.

Ma tean ka seda, et minus pulsseeruvast rõõmuallikast tiba eemal on üks teine auk veel. See on kurbuse auk. See on hästi sügav. Eelmine kord terapeudi juures käies ta korraks riivas seda, kogemata. Ja ehmatas vist natuke. Ütles, et siin on natuke liiga palju kurbust ja see võib mingil hetkel üles mulksuma hakata. Eks ma umbes, uduselt aima, kuidas see auk sinna uuristus, aga las olla.

Eile, siis päev peale saabumist ja maha rahunemist ja pesude pesemist ja reaalsusega tõtt vaatamist, tekkis mul nii paks ja haisev kassiahastus, et oleksin parima meelega teki all tuhaks moondunud. Mõtlesin siis pikalt selle ritsiku loo peale ja nende mõtete peale, mida teised jagasid. Siplesin ja siplesin. Aga lõpuks lasin olla. Mis siis ikka. Kui on kurbus ja üksindus ja hinge kriimustav äng, siis tuleb lihtsalt olla ja lasta teisel kui lainel endast üle voolata. Ja kindlasti tuleb uskuda, et uus päev ON parem ja targem ja ilusam.

Hea on see, et lapsed kasvavad ja neist saavad omamoodi toed. Saskia tiris mu õhtu lõpus kinno ja tegi lausa pileti välja! Käisime Ocean’s 8 vaatamas ja no see on tõepoolest parim film ülikurvale pereemale 🙂

 

Toskaana hetked

IMG_5281

IMG_5304

IMG_5327

IMG_5340

IMG_5396

IMG_5502

IMG_5512

IMG_5550

IMG_5534

IMG_5547

IMG_5584

IMG_5572

IMG_5619

Enne uinumist jõudsin mõelda – aeg on nagu vesi. Voolab märkamatult, aga järeleandmatult ning saadab korda kõige võimsamaid imesid. Aeg parandab kõik haavad, aeg saadab kõik, absoluutselt kõik unustusse, aeg teeb imesid. Aja vastu ei saa maailmas mitte ainumaski jõud.

Aeg hakkab käigupealt toimima. Piisab, et miski saab läbi, kui juba hakkab aeg oma unustuste õrn-õrna niiti tema ümber ketrama. Esialgu meile täiesti märkmamatult, aga mida edasi, seda tihedamaks kangas kasvab, kuniks jääb vaid aimdus, arvamus, et oli vist nii, või äkki oli ikka naa. Kõik selged piirid kaovad aja kämbla taha peitu.

Kojusõites oli meil kiirteel üks hirmus ohtlik hetk, selline, kus süda kloppis kurgus ja kõhu asemel haigutas ööratu auk. See õuduse tunne tuli mulle kodus, enne ööd uuesti meelde. Sama intensiivselt. Aga eile, siis kakskümmend neli tundi hiljem, proovisin talle uuesti mõelda ja avastasin, kuidas need zhilett-teravad, piinavad hirmutunded olid taandunud. Oli hirmus ikka, aga see päris reaalne õudustunne oli tuhmuma hakanud, oli tömbistunud, tuimemaks kulunud. Juba, mõtlesin. Kui kiiresti kõik käib. Eriti tänapäeval. Elu kappab kuuendal käigul, kiskudes käest hetked enne, kui neid tõeliselt märgatagi jõuame.

Siin ma nüüd olen, oma argisema elu keerises tagasi, juba uute askelduste ja mõtetega. Toskaana, mis alles paar hingetõmmet tagasi oli ülekere olemas, triivib koos kõigi teiste elatud hetkedega ajavoos tasapisi kaugemale. Eemaldub nagu puuoks vees. Nagu leht. Ja siis jääb mälestus. Et vist oli nii. Aga äkki oli hoopis naa.

Suvine Shveitsimaa murrab uksest ja aknast sisse, ent enne, kui ma oma tähelepanu siinsele kulgemisele pööran, jäädvustan veel mõned hetked meie puhkusest. Püüan nad võrku kinni enne, kui aeg endaga allavoolu kisub.

Capoliveri on tilluke linn Elbe saare idaosas, mäe otsas. Kitsad, üles- ja allamäge hargnevad tänavad, tihedasti kokkusurutud majad, kuulsad pesunöörid täis kirevaid särke-kleite-linikuid ja aeg-ajalt väike või suur piazza, mõnikord kaevuga keskel, mõnikord ilma, aga alati ühe korraliku gelateriaja paari kohvikuga.

Jõuame tiba peale lõunat, nii et meie esimene eesmärk on leida söögikoht. Mul on nende paikade osas juba omamoodi vaist tekkinud. Mitte liiga shikk, sest seal on hinda palju, aga toredasti taldriku keskele paigutatud toitu vähe. Mitte liiga keskväljaku äärseid, sest seal on sageli hulgiladudest kohale tarnitud ja köögis ülessoojendatud toit. Tuleb leida siuke omamoodi, natuke kiiksuga, hea kui kuskil kõrvaltänavas pesitsev paik.

Ja seal ta ongi. Muhklik ja mitmetasandiline tagahoov. Kõik lauad ja toolid, mis vähegi oma nime välja kannavad, on kokku toodud ning tekitavad muhedalt vildaka suveterrassi. Pooled laudadest on ikka ja alati jutukaid itaallasi täis, taldrikutelt paistavad spagetti ja saiakuhilad ning igal laual on karahvin punase veiniga. Siia me jääme ning õigesti teeme. Sten sööb siin tagahoovis, naabritädi rippuva pesu all elu esimese kalamaari ning meie maitseme puhkuse ainukest õigel temperatuuril serveeritud majaveini (muidu on ta alati liiga soe!). Ma ütlen teile, mida veidrama kiiksuga paik, seda lahedam!

Mida sa oled joogas õppinud? Tuleta meelde! Nüüd otsemaid! Tuleta meelde ja hinga rahulikult. Ma seisan oma kahe vanema lapsega puuris, keset taevalaotust, tühjuse kohal. Mägedest puhub jahe tuul, nii et äsja all orus higist leemendanud ihu on kattunud kananahaga. Mul on jube. Ehk teretulemast Marciana mägedesse. Otsustasime hommikul Elbe saare kõrgeima tipu otsa sõita, aga uneski ei osanud me karta, et see sõit saab teoks tillukeses kollases puuris. Aga seal kaablite otsas kõikudes, siis kui org on kadunud sügavikku ja mäetipp on alles kaugel, siis kui seal niiviisi kõõluda, siis on muidugi hilja midagi muud ette võtta, ku sügavat sisse-välja hingata. Lõpuks tirib kaabel meid õnnelikult kohale, uhhhh, terra ferma, aga vaatamata võimsale vaatele, saare peaaegu peopesal hoidmisele, siia puurisõidule ma uuesti tagasi ei taha. Järgmine kord võtame matkasaapad kaasa ja ronime ise üles!

Peale kuut päeva ‘Napoleoni’ saarel, viib praam meid Portoferraiost tagasi mandrile, Piombino linna ning sealt edasi kihutame otse Toskaana südamesse, Chianti’sse. Meie uus pesapaik on paksude kiviseintega Toskaana maamaja keset kuumusest tukslevat loodust. Nagu paljud siinsed elumajad istub ka meie peatuspaik künka otsas, et päeval oleks vaadet ning õhtul jahedamat õhku. Ümberringi laiuvad viinamarjaistandused ja lõputud rivid oliivipuid. Hommikust õhtuni kostub tsikaadide laul. Üritan terve kohalviibimise aja seda sirinat defineerida. Saagimine? Põristamine? Tiristamine?

Majast natuke eemal, pruuniks kõrbenud rohu keskel on suur ja imelist pääsemist pakkuv bassein. Veedan selle sees ja ääres mitu mõnusat hommikut. Maja ja basseini ümber lendlevad tuhanded liblikad, enamus valged. Kui ma vee ääres üksinda viibin ja hästi vaikselt pikutan, lendavad ligi paar lindu, kes hoogu võtavad ja nagu maanduvad lennukid basseinile lähenevad, et siis õrnalt vett riivates nokatäis juua. Aeg-ajalt lööb kauge küla krikukell ja annab aimu tasapisi mööda triivivast ajast.

Elamise kunst. Katame vana, tumedast puidust laua jahedas köögis. Mäemees toob kapist siniste motiividega serviisi. See sobib siia Toskaana maamajja imeliselt. Sel ajal kui vein hingab, lõikan küpseid tomateid ja peidan iga uue rõnga rammusa mozzarellaviilu taha. Peale mõnuga oliiviõli.

Mäemees laotab vaagnale singi ja salaamiviilud. Kõrvale kauss oliividega, üks juustualus ja korvitäis saiatükke.

Laud saab ilus ja isuäratav. Akna taga tuksub keskpäeva kuumus aga köögis on mõnusalt lahe. Võtame perega istet ja palume lastel süüa rahulikult, iga uut suutäit, iga kohalikku maitset märgates ja nautides.

Mõtlen elust kui kunstist. Kas elada passiivselt, välja kannatades või ise luues. Luues ilu enda ümber. Piisab saiast ja tomatist. Okei, Toskaana maamaja on plussiks. Aga ilma selleta saab ka!

Linnades on kleepuv kuumus. Kivid imevad päikest endasse ja kütavad siis ööni nagu hiiglaslikud ahjud. Terrasside ääred on täis tillukesi veepritse , aga kuum õhk neelab piisad nagu näljane draakon enne, kui nad tulitavatel käsivartel maanduda jõuavad. Firenze, Siena, San Gimignano –  me oleme kõik hiljaks jäänud. Massiturism on maailma alla neelanud. On vaja süveneda ja väga-väga tahta, on vaja silmad odava rämpsu ees kinni pigistada, tuleb tihkest ja moonutatud värvidega klantskihist läbi suruda, et eheduseni jõuda. Midagi ei ole teha! Globaalsel maailmal on soolane hind.

See kõik ei tähenda, et ma neid paiku nautinud ei oleks. Ma armusin suht kiiresti. Ja tahan kindlasti tagasi. Näiteks oktoobris, siis kui õhk linnadesse naaseb. Aga mu südames on ikkagi kurbus, et nii palju on jäädavalt kadunud. Ja mina ise olen tükike sellest toksilisest massist, mis maailma ära õgib.

Aga et lõpp oleks magusam …

Toskaana hommik

Surun veel rasked silmalaud lahti ja jään seinale joonistunud aknaruudu varju vaatama. Hommikune päike mängib omi mänge. Aknast puhub tuppa õrn, veel veidi värske tuul. Tunnen teda oma paljastel, iga päevaga aina päikesepruunimatel säärtel.

Majas on vaikne. Lapsed magavad, pead raskelt patja surutud. Ainult tsikaadid põristavad kooris, akende taga, kõrgete puude okstel peidus.

Kõnnin kööki ja keedan esimese kohvi. Seisan kivipõranda ainukeses päikeselaigus ja ootan, kuni kohv gaasipliidil tillukeses kannus mulksub.

Viimane tund aega vaikust on minu ja kohvi ja raamatu päralt. Ja tsikaadide. Ja aina harvema tuuleiili. Ja üha kõrgemale kerkiva Toskaana päikese päralt.

Viimane õhtu Toskaanas

Ettekandja poiss, too noorim, lippab veinikeldri kõrvale pingile ja teeb kähku ühe suitsu. Viimane kopsutäis mahvi saab vaevalt lõpuni tõmmatud, kui juba hõikab omanik tüübi tagasi. Just tühjaks jäänud lauale heidetakse uus valge-punase ruuduline linik, tuuakse klaasid ja taldrikud,juhatatakse uus laudkond istuma, kallatakse veinid ja õhtu jätkub.

Eemalt hakkab kostuma puhkpillimuusika. Tänava otsast marsib meie suunas kohalik bänd, kes annab otse tratorria kõrval hilisõhtuse kontserti. Aga nende muusika mattub restorani üldise sumina sisse. Mida valjemaks saab trompet ja tromboon, seda jutukamaks meie kõrvallaudkond.

Kogu tänav on täis inimesi. Naised zhestikuleerivad ühes grupis, mehed teises ja kõikide vahel ja ümber ja läbisegi jooksevad lapsed.

Tüdrukud vastaslauas räägivad korraga ja kuulavad korraga ja joovad nii ohtralt veine, et kelner muud ei teegi, kui jookseb üle tee veinikeldrisse uusi pudeleid hankima.

Me sattusime siia kogemata. Eelmisel õhtul, kui üheski teises paigas vabu laudu enam polnud. Teendindus ja toit olid nii vaimustavad, et otsustasime oma lahkumisõhtu siinsamas korraldada. Ainult et … kui me kell üheksa oma viieliikmelise kambaga saabume, on trattooria terrass rahvast pungil täis ning ainut totud turistid tulevad ilma ette reserveerimata. Mäemees teeb igaks juhuks ühe tiiru lõbusate laudkondade vahel, kui omanik, too tüüp, kes eelmisel õhtul oma mersu ja liibuva triiksärgiga saabudes puhtaverelise itaalia stereotüübi mõõdu täis andis, teda märkab, õlale patsutab ja meid baari juhatab.

Subito, subito!’ lubab ta laua organiseerida ning kallab mulle ja mäemehele ootamise ajaks külma proseccot.

Ettekandjad, kes  meid eelmisel õhtul teenindasid, tulevad ja tervitavad ja tekib tunne, et me kuulume siia, oleme selle suure perekonna liikmed.

Viis minutit hiljem on laud valmis, antipasto,prima, secondo  – kõigil on juba oma lemmikud tekkinud. Anders jumaldab salaami ja singilõike kohalike juustudega, mäemees metssea kastmega pastat, Sten ei väsi pizzast ja Saskia lasagnest. Ja ikka need kaks liitrit aqua naturale’t ja frizzante’tning meile jumalate nektarit otse Toskaana südamest.

Elu on ilus ja aina ilusamaks läheb. Õhtu kogub tuure ja rahvast aina voorib ja hääled muutuvad lõbusamaks ja valjemaks ja omanik muudkui käib ja patsutab meid õlale ja kelnerid teevad silma ning küsivad aina ‘Va bene?’

Aga põhiroad, vot nemad ei taha tulla, sest köök on tilluke ja rahvast palju ja vein saab otsa ja toitu ikka pole ja omanik vaatab silmanurgast meie poole ja teeb seda, mida ma kuskil varem näinud pole. Lippab kööki ja toob lauale uue pudeli imelist veini, kallab me klaasid punast täis ja ütleb vabanduseks, ‘see on meie poolt, sest ‘la cucina è troppo piccola!’ ja andke andeks ja jumala eest, armsad inimesed, nautige!

Sten saab ettekandjapoisiga sõbraks. Ja Anders palub et me kindlasti tagasi tuleks ja mäemees arvab, et siia võiks isegi kolida ning ta liituks hea meelega selle kohaliku puhkpilliorkestriga, sest ta ju oskab trompetit mängida. Ning minul on lihtsalt nii hea olla, et südames hakkab pitsitama.

Oleme üks viimastest laudkondadest. Kell on natuke üle südaöö ja tänav näitab esimesi maharahunemise märke. Too noorim ettekandja saab terve suitsu rahulikult lõpuni tõmmata ja kelner ei jookse enam vaid astub täitsa rahulikult ja omanik sööb viilu pizzat.

Enne minekut kutsuvad nad meid kööki, valavad tilluksed pitsid limoncello’ t täis, omanik teeb kõigile põsemusid ja me saame suurimateks sõpradeks.

Mäemees on nii elu ja väge täis, et jutustab terve tee parklasse maailma kõige tobedamaid nalju, mis mind niiviisi naerma ajavad, et mul ei jää lihtsalt muud üle, kui parklas, suvalise auto taha pissile minna.

Ja siis on vaikus ja vaimustus, mis tasapisi settib ja öö ja lõpuks ometi jahedus, mis laseb magada, et uuel päeval kümme tundi kodu poole reisida.

Kodus!

IMG_5641

No küll see kojujõudmine on ikka vaimustav!

Meil oli absoluutselt imeline puhkus, imelises kohas, imeliste maitsete ja vaadetega, aga umbes kaks päeva tagasi ma tundsin, et puhkuse patarei hakkas täis saama ja mõte kojunaasmisest ei tekitanud mitte ärevust vaid hoopis rõõmu. Eile hiilis lausa igatsus ligi, nii et täna teele asudes oli südames selline kerge tunne. See kergus kadus kahjuks päris kiiresti, sest need pikad autotretid on ikka tohutult närvesöövad. Kõigepealt olime me auto pagasi nii täis tuupinud ja ukse halvasti kinni löönud, et esimese rappumise järel lendas pagasnikuuks lahti ja pooled asjad lendasid välja. Õnneks polnud me siis veel kuskil kiirteel vaid meie Toskaana pesa tolmusel kõrvaltänaval. Aga see esimene äpardus suutis minusugust ärevus-inimest ikka korralikult raputada, sest ma suutsin kohe välja mõelda, et tegelikult on too tagumine uks natuke katki ja kiirteel lendab uuesti valla ning noh, edasi mõelge ise.

Aga mis kiirteedesse puutub, siis palun öelge mulle, kas teist keegi suudab nendel megamaanteedel, lõputute rekkade ja ülihelikiirusel kihutavate hullude vahel rahulikult reisi nautida? Mina isiklikult tänan universumit, et me oma perega elusalt ja tervelt koju jõudsime. Sest no andke andeks, ma arvasin, et Eesti liiklus on üks eluohtlikumaid, aga nüüd mul on küll tunne, et ega need itaallased alla jää. Kiiruspiirangutest ei pea seal, vabandage väga, just enamus kinni. Rääkimata manöövritest, mida kui tsirkusepiruette sooritatakse. Kes hulljulgem, see vapram. Mäemees tõi ikka päris mitmel korral kogu oma repertuaari koledaid sõnu kuuldele ja seda ei saanud talle absoluutselt mitte pahaks panna.

Aga okei, koju me jõudsime, koduhoovi maltsast läbi murdsime ja nüüd ma siin naudin oma arvutit ja klaviatuuriklõbinat ja seda imelist veini, mille me eile kingituseks saime. Aga see on uus lugu!