Ma ei taha enam neid telefone!

Tegelikult sai kõik alguse distsipliinist.

Kui ma mitmes tunnis järgemööda märkasin õpilasi õndsal ilmel oma süli uurimas,  selle asemel et ükskord ometigi KUULATA, mida järgmised kümme minutit neilt oodatakse, olin ma otsuse langetanud.

Uuel nädalal tundi saabudes, palusin neil kõigepealt kasti juurde minna, oma telefon sinna poetada ja siis istet võtta. Minu imestuseks,

  1. ei osutanud mitte ainumaski õpilane vastupanu.
  2. pooled neist unustasid tunni lõpus telefoni kasti, nii et ma olin sunnitud neile koridoris järele jooksma.

Nüüdseks on kasti poetamisest saanud rutiin ja minu sõnum õpilastele, ‘saate poolteist tundi rahulikult olla ja hingata.’

Sest just seda ma tahaksin neile rohkem pakkuda. Seda vabadust ja unistamise ruumi, mille annab ekraanita olemine. Otse loomulikult on osadel õpilastel aeg-ajalt igav (mõnel kindlasti kogu aeg), aga ma pigem näen neid õpikukaanel naeratavale mehele vuntse joonistamas, kui väsimatult telefoni näppimas, sest too esimene on iga kell loomingulisem tegevus.

Ma ise väsisin telefonist nii ära, et olen hakanud teist köögisahtlisse ja kotipõhja unustama. Märk missugune! Kui me nädal tagasi mäemehega Bohemian Rhapsody’t vaatamas käsime (mis meile mõlemale NII MEELETULT meeldis, et nüüd kodus väsimatult Queen’i kuulame), tabas mind hilises öös koju sõites mõte,

‘Tead, mis mulle meeldis? Seal filmis polnud mobiile. Panid tähele? Olid analoogid. Ja kõik.’

Ma päris hästi ei oskagi öelda, miks see seik mind nii tugevasti puudutas, aga ju kajab siit vastu miski, mis mu enda sees hetkel toimub.

Sellele südamest tulnud õhkele järgnes muidugi pikem dialoog teemal, appi, ma mäletan, kui meie koju telefoni saime ja vot kui polnud kodus, siis polnud ja tuli uuesti helistada ja inimesed olid ja elasid ja meil polnud õrna aimugi, et mida ja kus ja see oli täiesti okei.

Eks neid mobiilidest ajendatud uurimusi ja artikleid on nüüdseks tuhandeid ning vaevalt, et ma midagi uut või värsket siin korraga esile suudan tuua, aga ma tean, mdia ma tunnen, kui on või kui ei ole telefone.

Kui üks siinse perekonna liikmeist meile külla tuleb ja terve õhtu telefoni näpib (mida ta oste loomulikult hetkekski silme alt ei lase), siis ma loobun temaga suhtlemisest ja tegelen muude asjadega. Sest, mäletate … kuulamise kunst 😉

Kui me mäemehega mäkke rühime ja ma ilust ahhetan ning seda otsemaid jagada tahan, ent ei saa, sest telefon jäi köögisahtlisse, siis tegelikult see ei ärrita mind. Vastupidi, mu peale ja sisse langeb rahu. Ja vaikus. Ja imeline vabadus lihtsalt olla.

Just see, mida ma soovin oma õpilastel mekkida.

Järelmärkus.

Teoorias olin ma otsustanud see nädal mitte blogida, aga siis lugesin oma lemmikblogija verivärsket artiklit ja meelerahu huvides klõbistasin end tühjaks.

Saatke mulle kirju (ma vastan kindlasti)!

Oh seda rõõmu!

DSC_5536

Need tuhandete tuledega palistatud sügisõhtud on kerratõmbumiseks loodud.

Ja õunakookideks. Või õunteks üldse. Milline puuvili sobiks põhja poolkera sügisesse paremini kui üks punapõskne õun? Ma söön hiiglaslikes kogustes õunu, krõmpsutan teisi tundide vahepeal, lugemise kõrvale, tööd nokitsedes, enne ööd unemaale moonaks kaasa. Kuna meil endil õunapuid pole, siis käin korra nädalas paar küla eemal ökomöko poes ja kannan sealt võrkkottide viisi maiust koju. Kallan need ümarad, sileda koorega kaunitarid sügavasse puukaussi ja jätan köögilauale, astrite kõrvale, maja õdusamaks muutma.

Maja on meil muidugi õdus, aga peab nentima, et koledasti sassis ja tolmune. Kui tüütu ja tulutu on see kasimine. Tunnid lähevad tolmulapi ja imeja seltsis raisku. Ja saad sa ülemise korruse lõpuks puhtaks, kui juba piilub tolmurull alumise korruse kapi tagant. On see neil mingi õel mäng?! Ma ei viitsi enam koristada! Minust saab rõõmus ja virgas vanatädi. Aga oi kui kasimata.

Nühkisin vannitoa kraanikaussi ja proovisin olla hetkes. Et oleks kergem, talutavam. Ent mõte uitas ikka lapi juurest mujale, ilusamatele jahimaadele. Uitas vannitoast välja, aknast õuele ja ma ahhetasin. Milline vaade meil siin on! Lapp lapiks ja tolmurull las olla, sest kui on selline vaade! Hoovipõrand on kollaseks tikitud ja vana lobudik kuur kuldses pärastlõunavalguses imekaunis! Ja kas te teadsite, et otse aknast paistab kätte lahmakas mägi – säravpuhta lumega tipus ja värvilise metsavöötmega keskkohas. Ja taevas, kas keegi on kuskil seletanud, miks see taevas sügisel nii sinine on? Kes ta uuesti üle võõpas?

Uksekell helises just siis, kui ma musta põrandapesuvee vetsupotti olin kallanud. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka … pakk raamatutega! Kuna mul siin Rahva Raamatut pole, siis käib meil aeg-ajalt Amazoni poiss hingetoitu toomas. Ja mida on ühele hingele rohkemat vaja, öelge mulle!?

Sest kui on kauss õuntega ja kuldne sügis akna taga ja raamatuvirn tolmurullide vahel kutsumas, siis kuidas seda novembrikuud kerratõmbunult diivaninurgas mitte armastada?!

Kogu see rõõm paneb mind teid kallistama!

Häbist ja kuulamise kunstist

Ma andsin eile piinlikult halva tunni.

Jah, suure tõenäosusega oli see üks mu halvimaid tunde üldse. Ja seda pean ma tõdema oma respektaabli vanuse juures ning rohkem kui viieteist aastase kogemusega taskus. Ma ei hakka seda tundi siin üksipulgi lahti harutama, sest mul on ikka veel tohutult piinlik. Pelgalt tunni peale tagasi mõtlemine paneb mind õlgu väristama, hambaid krigistama ja kõhus krunne keerama.

Lisaks on vaja aega. Aega, et see mäss, mis mu sees kõrvetusi tekitab, rahuneks. On vaja kasvatada distantsi, mille pealt hiljem selgusega silmis uurimistööd teha ja tükk tüki haaval katastroof lahti harutada.

Kui ma klassist välja jalutasin ja lõunapausile suundusin, tagus peas üks mõte, ‘Häbi tahab jagamist, sest kui häbi enda sees hoida, kui teda nurka suruda, siis ta ainult paisub. Häbile meeldib saladus. Häbi saab sellest jõudu. Aga proovi teda päevavalgele tirida ja juba ta kahvatub.’

Mind enam ei üllata, kuidas elukees pärlid reas on. Miski ei ole ju täiesti juhuslik. Ja nii polnud ka juhus, et see appppiiiii-ma-tahan-maa-alla-vajuda tund juhtus täpselt päev peale seda, kui ma Brene Browni raamatust julgemise ja häbi lõike uuesti lugesin. Ju mul on siin tööd teha.

Häbi all kannatavat eriti tugevalt inimesed, kes punnitavad kogu jõust kõike võimalikult hästi teha, kõigile meeldida, kõige eest vastutada. Need väsitavalt TUBLID inimesed. Ma uskusin, et olen siin teekonnal korralikult edasi astunud, aga säh sulle, elu haarab aeg-ajalt kratist ja võtab hoo maha.

Kohvikus kolleegide kõrval istet võttes oli mulle selge, et just toimunust ma rääkida ei kavatse. Kuigi mu sisemus oigas ja väänles aina ägedamalt, kuigi mu hing vajas lohutust, kuigi ma janunesin ühe toetava õla järele, oli mus ometigi väga selge ja kindel mõistmine, et selliseid lugusid ei saa niisama ükstapuha kellega jagada. Häbi vajab valgust ja kuulajat, aga mitte suvalist.

Ma olen viimasel ajal jätkuvalt kuulamise kunstist vaimustuses. Aga mida enam ma sellega tegelen, seda valivamaks muutun. Võimalik muidugi, et see on ka vanus ja küpsemine. Mu lood, need päris hingest tulevad lood, ei kipu end enam jagama. Nüüd ma ootan hetke ja inimest, kes on selle loo kuulajaks valitud. Sest kui ma räägin, kui ausalt ära räägin, siis ma ootan vastu päris kuulamist. Sellist, kus pole hinnagute andmist. Sellist, kus kuulaja minu lugu ei kaaperda, selleks et enda asjadest rääkida. Sellist, kus ei ole riburada pidi soovitusi. Sest ma ei otsi vastuseid. Ma otsin lihtsalt tõelist kuulamist.

Ma kandsin seda kriipivat piina enda sees hilisõhtuni välja. Kergendasin vaeva korraks päevikusse, peaaegu unustasin teise joogatundi andes ja siis, kui õues oli kottpime hingede öö, istusin mäemehega diivanile ja rääksin ära. Ja täna ma arvan, et aeg on tasapisi püsti tõusta, olnust järeldusi teha ja uus tund ette valmistada.

Ning hoopis teisest teemast …

Mul on tunne, et sel aastal ma armun novembrikuusse. Tema pimedusse ja tuultesse ja vihma ja vaikusesse.

Küll elu on kummaline.

Milaanost, korraks.

Ma ei saanud maali eest minema. Seisin ja tundsin, kuidas kogu sisemus keeras, kuidas hirm ja jälestus ja valu, mis poisi ilmest vastu kiirgasid, ka minu sisse imbusid.

Sisalikuhammustusega poiss (Ragazzo morso da un ramarro, 1596-97) on Caravaggio, itaallasest maalikunstniku, üks paljudest teostest.

Baroki üks eesmärke oli tugevate emotsioonide tekitamine, vali hingepilliga mängimine, tillukeses inimeses vaimustuse ja hirmu tekitamine. Eile sai minust see tilluke inimene, kes täiega õnge läks. Käisime nimelt kolleegidega Milaanos ühel vägeval näitusel, kus omavahel pandi kõnelema teosed nii baroki ajastust, siis 17 sajandist, kui ka tänapäevast. Lummavast ent kõhedust tekitavast videoinstallatsioonist paremal rippusid seinal kuulsate vanameistrite maalid, mille ette omakorda oli püstitatud suur ja jube makett nimega ‘Põrgu’ kus piinlesid tuhanded moonutatud plastkujukesed. Korrus allpool, kohe Ruben’i maali vastas lebasid jalad taeva poole hobusetopised. Saal eemal kostus kümnest arvutist barokihõngulist flöödimuusikat. Nurga taga korrutas teleekraanil ameeriklannast diktor ‘You are happy, we are happy, this is happiness.’

Kui me tund hiljem läbi kullakarva pargi trattoria poole jalutasime, lausus hea kolleeg napisõnaliselt, ‘rõõmustavat just palju polnud.’ Võib-olla polnud tõesti. Aga suhteliselt vaimustavat siiski. Minu õnneks jalutasid eksponaatide vahel ringi mu kunstnikest koolleegid, kes mulle aeg-ajalt kunsti ‘tõlkisid’. See oli kui nägijaks saamine, või kuulajaks, või üldse päriselt tunnetavaks inimeseks. Mitte et erinevad teosed mus emotsioone poleks tekitanud, mitte et ma mõnd neist eelistanud või hoopis maha põlanud poleks. Aga kui sulle antakse ‘tähestik’, kui sulle seletatakse, kuidas midagi vaadata, kuidas tõlgendada, kuidas seoseid leida, siis muutub maailm nii kangesti avaraks.

Trattorias pastat pugides ja veini mekkides mõtlesin, kuidas uudishimu lööb uksed ja aknad valla. Sest igal pool on tegelikult juhtnöörid, on oma ‘tähestikud’, on võimalus ‘nägijaks’ saada. Kirjanduses, muusikas, maalikunstis, videokunstis, kokakunstis, matkakunstis … mida rohkem uurida ja puurida, sest põnevamaks kõik muutub. Iga uus teadmine muudab vundamenti tugevamaks, iga uus detail aitab luua seoseid, iga lahti pusitud müsteerium kaevab sügavust.

Enne kojusõitu jäin Milaano pearongijaama ette seisma (ilus rongijaam neil, ma ütlen!) ja vaatasin kogu seda hullumist, mis ühel argipäeva õhtul ühe suurlinna suure rongijaama ees toimub. Jalatu kerjus, hambuni relvastatud sõdurid, plastmassist suveniiridega smuugeldavad migrandid, läbi rahvamassi teed tõukavad kojuruttajad, lapsi järel tiriv väga väsinud pereema – kus lõpeb näitus ja algab elu, kus lõpeb elu ja algab näitus. Kõik on üks sasipuntrast emotsioonide rägastik.

Otsi ja leia, mis rõõmustab … seep ja vesi 🙂

IMG_5972

Sigri-migri mõtteid

Või siis ikkagi – UNENäOD.

Kust, kuhu, miks? Ma olen terve nädala vaatanud oma unesid nagu kõige jaburamaid sürrfilme ja  mõelnud hommikukohvi rüübates – oleksin uneterapeutidele praegu hea saak. Kuigi ma ei arva,  et tahaksin kõike mõista, kõigest aru saada. Sest no ausõna, liiga sürr, et sealt midagi positiivset välja lugeda.

Meil on jätkuvalt imeline sügis. Isegi LIIGA imeline. Ma ei taha uskuda, et loodus seda tegelikult naudib, sest kõik on nii sassis ja teistmoodi. Praegu peaks juba toas tuli praksuma ja õues olema korralik kampsun kurguni nööbitud. Selle asemel kastab mäemees jätkuvalt muru, et teine kollaseks ei kõrbeks ja mägedes ronindes kisume end poolpaljaks. Rääkimata öödest, mil palavus mind regulaarselt nendest sürrfilmidest üles äratab. Ma olen hakanud kliimasoojenemisest kõnelevaid artikleid vältima. Sest … ma tean ju. Aga edasi? Ma olen loomult optimist, läbi ja lõhki. Aga meie pere prügisorteerimisest üksi ei piisa. Mu kolleeg, meie kooli keskkonnateaduse õpetaja, on mu truu vestluskaaslane, ent isegi tema jääb sageli mu küsimustele nõutult otsa vaikima. Sest liiga palju on mugavust ja harjumusi ja tahet rikkaks saada ja teemasid, millest rääkida ei saa, sest nad kütavad inimesed liiga kuumaks ja mõtlematuks.

Teine teema – kas teie teate peast oma veregruppi? Mulle on igal sünnitusel uus vereproov tehtud ja iga kord olen suutnud unustada. Aga nüüd ma tuupisin ta pähe. Sest ma kordan siin ikka oma anatoomiat ja tundus kohane teada. Mu oma mäemees, kes töötab verekeskuses, ei tea enda grupist midagi. Vot sulle.

Järgmine teema – ootasin, oi, kuidas ootasin seriaali ‘Pank’. Lugesin tunde. Ja siis lõi ekraani tumedaks ja tuli kiri, et vot ei saa, et väljaspool Eestit ei saa. Olen üritanud aru saada. Et miks siis. Et mis juhtub, kui saaks. Et millises suuruses kahjusid kes kannaks. Aga vot välja pole mõelnud.  Sest no ausõna, KES peale väliseestlaste vaatab väljaspool Eestit ETV-d? Kes?

Ja siis vaatasin hoopis autoportree saadet näitlejanna Toomperest, mis algab kaadriga, kus ta end autoroolis meigib … autoroolis! Vahet ju pole, et ta sõitis võib-olla kuskil muust maailmast ära lõigatud metsateel. Sest seda me ei tea. Seda keegi seal kaadris ei täpsusta. On hoopis naine, kes sõidab ja vaatab peeglisse ning meigib end. ???

Ma suundun nüüd südant uurima. Mida edasi, seda põnevamaks kõik muutub. Kui alguses ma õppisin seda anatoomiat, sest, noh, pidi õppima, siis nüüd ma uurin uudishimuga. And what a difference that makes 😉

Aga kas teie teate?

Mul läks liumäel kõht lahti. Või mis liumäel?! See oli püstloodis veetoru, millest väikesed poisid mind alla laskma meelitasid. Ma puiklesin muidugi viimase hetkeni vastu, aga siis marssis mööda veekeskuse töötaja, kes kinnitas, et see pole üldse hull laskumine. Et viuhti ja läbi, pole aega kartagi. See märkus oleks pidanud mind ettevaatlikuks tegema. Aga torusse ma ronisin ja pärast Sten ütles, et hästi palju kisa oli kuulda. Ehk et nii kähkukas see langemine ikka ei olnud – häälel oli kenasti aega kõrist välja saada.

Pool tundi enne olin ma pikutanud rannatoolil ning nautinud sisebassudele nii omast niisket soojust. Mu põlvedel lebas anatoomia konspekt, mida ma laisalt lõpueksamiks õppimise eesmärgil lehitsesin. Suurtest akendest voolas ruumi päikesevalgust, igal pool vulises vesi, kostsid laste siiralt õnnelikud kilked ja vanemate natuke hoiatavad hõiked. Mõnus oli olla.

Ja siis tulid Sten ja tädipoeg ja anusid, et ma nendega seiklema läheksin. Mugavam oleks olnud keelduda. Aga miski surkis mind takka ja nii ma kahe üheteistaastasega mööda veekeskust silkasingi. Ronisin muudkui treppe mööda kõrgete liumägede otsa, juubeldasin kurvides, kui vesi näkku pritsis ja joovastusin poiste õnnest.

Mugavus. Mida vanemaks me saame, seda ohtikumaks see lõks muutub. Kas mu elu oleks palju, palju värvilisem, emotsioonide küllam ja põnevam, kui kaoks mugavus? Kas ma teeksin hoopis teistmoodi asju? Kas ma suhtleksin hoopis teistmoodi inimestega? Mis oleks, kui mugavus ühel hetkel õhku haihtuks ja mind vabaks laseks?

Mugavuse kaksik on harjumus. Harjumus teha nii, mõelda naa ja langetada selliseid otsuseid. Ajju on sisse küntud just sellised vaod ja neid mööda me siis veereme.

See jube veetoru tekitas mus täna riburada küsimusi. No näiteks:

Kuidas mõista, et mootoriks pole muu, kui vana harjumus?

Kuidas aru saada, et teatud vaod, mis on kangesti sügavaks küntud, meid enam õigesse kohta ei vii?

Kuidas ära tunda see hetk, mil mugavuselõks peibutab ning sellest siis targalt (mitte rapsides!) mööda minna?

Kas teie teate?

 

Hõiked sügisest

‘Kuule, me sosistame ju.’

Raskeim osa mäkketõusust oli selleks hetkeks selja taha jäänud. Oli pühapäeva keskhommik ja me turnisime väsimatute mägikitsedena uuel nõlval. Mis ora see küll on, mis meid iga seitsme päeva tagant uuesti üles kihutab? Mida me sealt otsime? Mille järele saapaid kulutades ronime?

Vaikus. Tühjus. See on lühike, konsentreeritud ning sammudega ühes taktis hingamine, mis ei jäta ruumi mõtterisule peas. See on puhastumine ja toitumine.

Jäime mäemehega samal hetkel seisma ja kuulatasime. Tunk-tunk-tunk … tagusid südamed rinnus. Olid teised kangesti valjud selles metsa vatises vaikuses. Tunk – tunk – tunk … ootasime, kuni torm rinnakorvis vaibus ja hingasime hästi ettevaatlikult, justkui kartes, et liiga rohmakas liigutus või sügav sissehingamine rebiks vaikusesse koleda augu. Lehispuude okaste vahelt tungisid metsa alla sügispäikese pehmed kiired. Putukad lendlesid kambas päikeselaigus ja ämblikuvõrk muutus selles kuldses helgis Karoliine hõbelõngaks. Me oleme kirikus, tundus mulle ühtäkki. Puuokstetst vitraazhiga kirikus ja sellepärast me sositamegi.

 Ma olen viimastel kuudel hästi palju vaikuse ja müra peale mõelnud. Suve teisel poolel hakkas mulle ühtäkki tunduma, et meid ümbritseb täiesti talumatu lärm. Mitte ainult helis väljenduv lärm, vaid ka pildis ja kirjaridades ja videodes sündiv müra. Lärm on kõik see, mis meie meeltesse nagu laviin sisse tormab andmata meile alati võimalust enda kaitseks mõnd müüri valmis laduda. Ja nii ta tuleb, aknast ja uksest ja instagrammist ja FB-st ja blogidest ja youtube’i videodest ja aina uutest ja uutest raamatutest ja podcast’idest ja saadetest ja inspireerivatest intervjuudest ja vaimustavatest artiklitest ja … kuni isu saab oksendamiseni täis.

Ma olin endaga lepingu sõlminud. Instagrammi login end sisse kord päevas, ei rohkem. See on olnud ainuke app, mis mind niiviisi enda peibutavasse haardesse püüdis, et mul iseenda pärast piinlik hakkas. Käperdasin pidevalt telefoni ette ja taha. Aga siis tuli leping. Pidasin teisest vapralt kinni, kuni jõudsin täiesti ootamatu avastuseni. Kord päevas piltide manu minnes tabas mind ühel hetkel täielik iiveldustunne. Kui iga natukese aja tagant näppida, siis jõuad iga pilti nautida, aga kui korra päevas uudistama minna, siis ootab ees absoluutne pildiorgia. Skrollisin neid pilte ja mõistsin ühel hetkel, et ma enam ei jaksa vaadata-seedida. Et seda kõike oli ülemõistuse palju.  See polnud enam nauding vaid vägisi sisse murdev pildikisa. Ja nii juhtuski, et mina, aastatepikkune insta-austaja, pakkisin oma kodinad kokku ja tulin sealt tulema. Ma ei ütle, et pole hetki, mil ma mingist refleksist ei mõtleks ‘ohh, vaataks mis nemad teevad …’ ja siis meenub, et mul pole enam seda võimalust ja samuti pole välistatud, et ma mingil ajendil kunagi instasse või tema järeltulijasse uut pesa ei punuks, aga hetkel toibun veel pohmellist.

Alustan oma joogatunde alati KOHALE JÕUDMISEGA. Aitan õpilstel hingamise juurde tulla ning kiiresse ellu ühed sulud joonistada, mille vahel üks tund taastuda. Viimasel ajal on mind eriti kõnetanud kujund argielu ‘kisast’ kui merekoletise kombitsaist, mida enda küljest lahti raputada. Sisse hingates saan teadlikuks, toon endasse energia ning väljahingates lasen kombitsail enda küljest maha pudeneda. Need kombitsad on kohustused, mured, plaanid, väsimatult sissetungiv informatsioon, muljed, hirmud, ootused, ärevus – kõik, mis tuleb meelte kaudu meitesse ja hakkab siis usinasti pähe ja hinge oma vildakat onni ehitama.

Ma olen oma infokombitsaid korralikult harvendanud. Kuna olen põhiolemuselt hästi kergesti süttiv ning vaimustun kiiresti, siis on mul kerge libedale teele sattuda. Ahmin end aina uutest ja uutest asjadest täis ja jään siis hingeldama ja oigama. Eriti kerge on mind igasugu blogidest ja kodulehekülgedest uimastusse viia. Ikka klikk siin ja klikk seal ja juba olen end hunnikutesse kohtadesse kirja pannud ning postkasti sajab sada uudiskirja nädalas.

Tegin augustikuus korraliku puhastuse ning nüüd loen ja jälgin suht valitud ja haldatavat kooslust. No näiteks olen ma ustav Plekktrummi vaataja, Neeme Raua saate ‘Siin’ kuulaja ning vaid umbes kümne blogi regulaarne lugeja.

Eelmisel nädalavahetusel juhtus üks ilus lugu. Mul oli nimelt võimalus kokku saada ja natuke omaette suhelda ühe kirjanikuhärraga, kelle raamatud mul sageli öölaual seisavad, et neisse uuesti ja uuesti sisse põigata. Kell oli väga vara hommikul, kui ma teda rongijaama sõidutasin. Ümberringi olid mäed ja valgus, mis päikese peatset saabumist ette kuulutas. Ja me rääkisime matkamisest ja loodusest ja inimeste lugudest. Ja siis ütles Mikita, et temale sobib sõna ‘ambivert’, sest mõnikord on nii väga tarvis suhelda, aga siis tuleb hetk, mil mitte hingegi näha ei taha. Ja ma haarasin sellest sõnast vaimustusega kinni. Just! Ambivert. Mina olen ka ambivert. Ma vajan suhtlemist ja inimesi enda ümber ja jagamist. Aga ilma vaikust täis vahepaladeta ma ei jaksaks. Ja et suhtlemise, jagamise hetked eriti kirkad ja sügavad saaksid, on tarvis seda vaikust ja ruumi enda ümber harida.

 

Kaunist sügist ja loodetavasti peatse kohtumiseni!