Metsikusse

Jätame auto laia kurvi, jõesängi veerele. Mida suurem vahemaa kivise mäeseinaga, seda parem. Praegusel aastaajal kukub teedele kiviklibu ja sekka suuremaidki kamakaid iga päev ning parem on mitte riskida. Autost väljudes ajame kibekiiresti mitu head kihti sooje riideid selga. Siia kitsasse mäekurusse päike end ei pressi. Õhk on karge ja üldse mitte kutsuv. Mäele pole meid vaja. Tema ei pinguta, et külalislahke näida. Ikka inimene on see tüütu sipelgas, kes talle väsimatult turjale ronib.

Seekord oleme neljakesi. Minu ja mäemehega oleme kaasa veennud tüdrukud, Saskia ja vahtusõpilase Lena. Kihid üll hakkame räätsesid jalga sättima. Saapad tuleb võimalikult tihkesti raamide sisse kinnitada, et hiljem, paksu lume peal uut tüütut sättimist ja sõrmekülmetamist ei tuleks.

Räätsematkad on Alpides ülipopulaarsed. Muud pole tarvis, kui spordipoest ostetud plastmassist raame jala alla, mis paksul lumel ilma üdini sisse vajumata edasi ukerdada lubaksid. Siis vali enda füüsilisele vormile vastav rada ja hakka astuma. Kes algaja, leiab suht tasaseid metsaradu, kes kõvemat pingutust soovib, võib enam-vähem vertikaalis mäetippu tõusta. Spetsiaalseid, räätsematka tarvis valmistatud kõnniringe on kõikides suusakuurortites, aga seekord oleme ostustanud metsikusse loodusesse ise oma raja ajada. Meil on nimelt igatsus. Igatsus vaikuse ja inimtühjuse järele. Veebruarikuu on Alpides ülerahvastatuse kuu. Erinevate kantonite koolivaheajad ja lisaks juurde korralik käputäis turiste ning suusanõlvad muutuvad inimestest mustaks. Aasta aastalt suudan seda massi järjest vähem taluda. Mul on tekkinud liiga kaua mägedes elanud metsikuse sümptomeid. Luksuslike suusarestoranide asemel kutsub onn metsa serval, kuhu talvel peale metsaloomade keegi muu ei eksi.

Lena hakkab vapralt ees astuma ja teeb päris korraliku tempo. Huvitav, kui kaua ta niiviisi jaksab? Tõus on siin järsk ja metsik ning mingist eelsoojendusest ei ole juttugi.  Aga las ta minna! Las ta õpib. Varem või hiljem lööb selline kiirus algaja hinge kinni ning kopsud jäävad kui kuival siplevad kalad hapniku järele ahmima.

Astume kitsast orgu pidi ülespoole. Paremale jääb Rechy’ nimeline mägijõgi, mille metsikut ja hetkekski lakkamatut kohinat olen suvest saati taga igatsenud. See on kogu minu Shvetisis elamise ajal teine kord, mil siia metsikusse, loodukaitsealaks nimetatud orgu talvel tulen. Suvel on siin elu, inimeste toodud sehkendused ja mägionnidest kostuvad hõiked. Ent talvel võtab mägi oma valduse tagasi ning org uinub vaikuses ja tühjuses.

Jõuan Lenale järgi ning kuulen ta kiiret, ahnet hingamist. Aga põsed on tüdrukul punased ja pilgus see õndsus, mis tuleb looduserüppe tagasi kukkunud inimesel, kes oli vahepeal unustanud, kuhu ta tegelikult kuulub. Astume mõne aja kõrvuti. Lund on vähe. Hirmuäratavalt vähe. Siin orus peaks loodus lumme mattuma. Aga sel aastal on vaid naljanumbrist valge kiht, mis äsja mäenuki tagant paistma hakanud päikeses lausa dramaatilise kiirusega sulama hakkab. Mida kõrgemale jõuame, seda laiemaks org avaneb, päikest on korraga kogu maailm täis, ent lumi seda raskem. Iga uue sammuga kasvab kiht räätse all raskemaks, kuni lõpuks, just siis kui tahan teist suusakepiga lahti toksida, kukub rajale ja laseb mõni aeg kergemalt edasi sammuda.

Oleme kitsast tõusust laia orgu jõudnud. Siin on nõlv mägimaju täis tipitud, üks neist meie pere armas onn. Viimane kord, kui siia talvel tulin, olime koos sõpradega, et metsikus öös uut aastat vastu võtta. Olin noor ning enda suvist pulmapidu ettevalmistav naine. Aasta, mis onnis hõigete ja kallistuste saatel saabus tundus nii põnev, nii ihaldusvääne. Kissitan päikesesse silmi, hingan kopsud värsket mägiõhku täis ja mõtlen, mida kõike sellele noorele naisele ütleksin, kui teda ime läbi siin orus kohtama peaksin. Millisest rumalusest, hingevalust, hirmust teda võib-olla säästa suudaksin. Või kas suudaksin? Tarkust ei saa nagu külakosti anda. Ise peab teise üles noppima ja mida valusamalt kõrvetab, seda paremini selgeks saab.

Mägijõgi on meist kõvasti paremale jäänud, nii et tema kohinat enam ei kostu. On vaid lumel sahisevad räätsed ja aeg-ajalt kostuvad hõiked ‘oodake mind ka!’ Tüdrukud hakkavad vaikselt väsima, ütlevad et jalad ei allu enam tahtele. Aga meil on mäemehega siht silme ees, teame seda ilu, mis meid veel kõrgemal ees ootab. Õhutame plikasid takka, laseme neil aeg-ajalt hingamispause teha ning rühime tasapisi edasi. Mäenõlvale segamini pillatud onnid tukuvad talveunes. Katused ähivad triibulise lumekihi all. Siin võib peaaegu kokku lugeda, mitu korda lumi sadanud ja jonnakalt sulanud on. Iga uut lumevahetust märgistab õrn triip nagu aastaringid kännul.

Neljasest grupist on saanud neli omaette rühkivat matkajat. Igaüks astub oma rütmiga ja omi mõtteisse mässituna. Veel viimane tõus. Mägimajad on selja taha jäänud. Edasi vaid kivid, kuused ja taevasse tõusev mäeselg. Lumel on siin-seal enne meid seigelnud astujate jälgi ja ühelt nõlvalt liuglevad alla kaheksaid joonistavad suusajäljed. Kust see hull küll tulnud on? Mis nipiga ta sinna tippu sai? Ja miks ta nii lumevaesel talvel kividerohket külge pidi alla on liuelnud?

Jõuan esimesena. Oru vasakul küljel, kuuskedega seljakuti seisab vana hütt, aknaluugid kinni ja lauad-pingid seina äärde kuhjatud. Lumi on siin tuulte taltsutada olnud. Terrassi osadesse nurkadesse on kerkinud hiiglama suured vallid. Kujutan ette seda metsikut ulgu noil öödel, mil tuul siin üksi peremeest mängib. Kui mõnus võiks siis olla selles onnis tuld teha ja raamatuga küünla veerel istuda! Aga täna on soe ja päike ja sinine taevas ning mäe ja ilma metsikus kavalalt varjus.

See hütt on suviti söögikoht. Siin saab peale matka juustufondüüd süüa ja kõrvale kohalikku valget veini juua. Suvistel nädalavahetustel on terrass inimesi täis ja uusi väsinud matkajaid tuleb katkematu vooluna aina juurde. Ent täna oleme siin vaid meie.

Üles jõudes tuleb kõigepealt märjaks higistatud särk ja sokid kuivade vastu vahetada ning siis võib päikeselaigus sooja teed juua ning kuivatatud fiigimarju ampsata. Mäemees unustas suures mäkkeminekuõhinas päikesekreemi sootuks  ja nüüd on nina ja põsed punased kui granaatõunad. Istume neljakesi ja kuulame vaikust. Mõelda vaid, selle sama mäe teisel küljel on kuulus suusakuurort, kus hetkel tuhanded turistid sabas seisavad, läbisegi nõlvadest alla liuglevad ja ülerahvastatud restoranides kohti otsivad. Aga meie siin uneleme tühjuses ja metsikuses ja lihtuses. Taevas tiirutab kollane deltaplaan. Kas ta näeb meid? Kas ta muigab ja mõtleb nagu meiege, et neil seal veab!?

fullsizeoutput_1354

fullsizeoutput_1353

6PksWEa1TbyoZ1YqasSjdQ

fullsizeoutput_1350

fullsizeoutput_134f

 

Kuhu pilgu pöörame?

Kõigepealt ma kukkusin kõhuli. Jube valus oli.

Siis läks terve igavik, enne kui uuesti püsti sain. Teate ju küll – libe, peegelsile liuväli, ei ühtki tuge ja siis need uisud all. No ei saa püsti. Kurinael.

Edasi masendas mind see mass inimesi, kes kõik uue aasta teisel päeval liuglema olid tulnud. Üks paljudest asjast, mida ma Eestimaast taga igatsen, on RUUM. Ruum, mis ei täitu avamise hetkel otsemaid mustmiljon inimesega. Vahet pole, millega tegu – liuväli, bassein, seikluspark, lõbustuspark, rulapark, no mida iganes, siin kesk Euroopas on kõik kohad inimesi paksult täis. Ja mulle, tühjas Pärnu rannapargis kasvanud tüdrukule on see soolane hind.

Niisiis, kõht ja puus valutasid, inimesed litsusid ligi ja uisutuju oli absoluutselt saapa sisse vajunud. Ha-ha-ha, SAAPA sisse. Kui ma garderoobi kooberdasin, et uiske saabaste vastu välja vahetada, leidsin eest kõike muud kui saapad. No boots, nowhere. Steni botased olid kenasti ootel, aga minu saabaste asemel oli ainult märg laik. Ilus aasta algus, oli esimene sarkastiline mõte. Teisena tuli enesehaletsus kerge klombiga kurgus (kindlasti puusa- ja kõhuvalust tingituna). Kolmandaks tõdemus, et autoni pean sokkis minema. Päris pikk tee oli muideks minna.

Aga ei läinud sokkis. Garderoobis viibis nimelt üks meie küla naika, kes mulle lahkesti oma saapaid laenas, et ma Steniga autoni kõnniksin, seal poja hiigelbotased jalga paneksin ja tädi jalanõud uuesti garderoobi tooksin.

Liuvälja kassapidaja oli kah kangesti kaastundlik ja kena ning lubas helistada kohe, kui saapapaar imekombel välja peaks ilmuma. Mida ma sel hetkel veel ei uskunud. Sest siis ma ligunesin veel oma haletsuse ja kibeduse mullis. Et kole-kole maailm, pealegi inimestest ja vargapoistest pungil.

Minu lemmikblogija David kirjutas kunagi, et tasub treenida seda musklit, mis aitab tunda tänutunnet isegi siis, kui asjad päris pahasti on. Kui pahasti, seda ta skaalal märkima ei hakanud, aga ma ei räägi sõjast ja näljahädast, eksju. Ma räägin meie argistest asjatamistest, mis on täis puntraid ja pusasid ning triljoneid hetki, mil tahaks … no tahaks huulde hammustada ja ahastusest nutma puhkeda. Liuväljalt võõraste saabastega auto poole lonkides sööstis too mõte viuhti mu ajukurdide vahele.

Okei, mäemamma, no kadusid saapad ära, noh?! Vanad saapad ju. Aukus ja puha. Kukkusid kõhuli. So what? No oli meeletu mass jääl. Ja siis? Aga mõelda vaid, et on inimesi, kes elavad sellist elu, et tulevadki liuvälja garderoobi vanu saapaid näppama. Kui kurb. Kui masendav. Ja see kukkumine, kõik jäi ju terveks. Kondid, liigesed, kõik. Ja see mass seal jää peal. Kui palju on maamunal inimesi, kes ei saa kunagi massi seest irduda. Nad elavadki KOGU AEG mustmiljon teise inimesega kõrvuti. Aga sina võid põgeneda mäkke Ei! Veel parem, sa võid suvel Kabli randa minna! Ja mis peamine, külanaika oli kui tellitult kohal.  Nii armas ja lahke pealekauba!

Kuhu me oma pilgu keerame? Mida otsustame vaadata? Teel koju seletasin Stenile, et see ‘saapalugu’ on tegelikult hea trenn, oma mõtlemise ja suhtumise trenn ja mulle tundus, et poja noogutas päris agaralt kaasa. Olen hakanud seda pilgu mujale pööramist päris palju kasutama. Niimoodi teadlikult, iseennast kõrvalt jälgides. Need negatiivsed tunded ja tuiked tulevad lihtsasti, ilma pingutuseta. Kui tahad kraavist välja ronida ja uut rada astuda, vot siis peab ennast kokku võtma. Aga nagu iga harjutamine, teeb ka see meistriks või no vähemalt saab kraavist rutem välja.

Saapad, muideks, leiti üles. Aga aukus endiselt. Ja vanad. Ega nendega mujale kui liuväljale enam minna saa!

Uue aasta lävel …

Täitsa lõpp! Tead, millega ma viimased päevad oma pead olen vaevanud? Küsimusega, et mis on elu mõte.’

Mäemees rebis pilgu raamatust ja jäi mulle otsa jõllitama.

‘Olen sageli kuulnud, kuidas juba lapsena iseendale selliseid küsimusi esitatatakse. Et miks ma siin olen? Milleks mind loodi? Mina ei juurelnud kunagi selliste asjade üle. Ausõna. Mul ei tekkinud ealeski vajadust oma olemist mõtestada. Ja nüüd siis. Neljakümne kolmeselt, eksole. Korraga selline pähkel.’

Mäemees pani raamatu lauale ja hakkas kaasa mõtlema.

‘Nüüd ma vajan vastust. Tunnen füüsiliselt, et pean leidma rahuldava selgituse, sest vastasel juhul muutub kogu see kulgemine liiga absurdseks, absoluutselt mõttetuks rööprähklemiseks.’

Tol õhtul jäime mäemehega väga pikalt istuma ja arutlema. Tema on kaks jalga maas bioloog, kes näeb maailma evolutsiooni vaatevinklist. On sündimine, kasvamine, järelpõlve muretsemine, nende eest hoolitsemin ja suremine. Aga mina janunen millegi müstilisema järele. Mul on tarvis uskuda, et midagi on veel. Mul on vaja motivatsiooni, kui soovite. On tarvis mõtestada seda kulgemist, mis on elu.

Paar kuud tagasi kirjutas üks hea tuttav blogipostituse vastukajas nii, ‘Minu arust on meil isegi nagu kohustus olla mina ise, sest siis ja ainult siis saab läbi meie voolata info, mis on mõeldud jagamiseks.’ See mõte käis sähvakana mu vereringest läbi. Sobis ideaalselt mõttemaastikule, kus ma ise sel ajal hulkusin.

Mis siis, kui meie elu mõte on saada võimalikult täiuslikuks variandiks iseendast, et see potentsiaal, mis meisse peidetud, päevavalgust näeks ning selle läbi nii meile kui ka meid ümbritsevaile kasu võiks tuua? See potentsiaal on aare. Ja elu – aardejaht.

Iseenda parimaks versiooniks kasvamine on pikk ja vaevarikas töö. Ta kestab terve elu. See on kivikamaka aeglane ja metoodiline lihvimine. See on kalliskivi puhastamine, mis on peidus paksude sopakihtide all.

Iseendaks kasvamise teel on lõputult tõkkeid ja lõkse. On kärsitus. Kärsitus jõuda kohale kiiremini kui ette nähtud. Näha ja katsuda tulemusi enne kui nad tõeliselt küpseks on saanud. On segadus. Segadus, mis tuleb võrdlemisest, teiste inimeste mõõdupuuga mõõtmisest. On pimedus. Pimedus, milles kaob siht ja siis ka motivatsioon. On ahastus. Ahastus kartusest, et ma teen äkki hoopis valet asja, kõnnin võõral rajal. Need deemonid käivad loo juurde. Nii nagu igas suures loos on raskused, millega kangelane esiti silmitsi peab seisma ning seejärel nad allutama, nii on ka iseendaks kasvamise loos.

Ma vist tean. Või noh, mul on tunne, et see võiks see mõte olla. Meie elu mõte on kasvamine ja targaks küpsemine. Alustada igat uut hommikut teadmisega, et ees ootab järjekordne õppimise päev. Shakespeare ütles, et elu on näitemäng. Aga ta on kool ka. Lõputu, väsimatu õppimine. Minna uuele päevale vastu mitte usuga, et mina tean vaid siira sooviga teada saada. Ja tead, niiviisi kasvades, õppides, niiviisi paremaks inimeseks muutudes saame olla toeks meid ümbritsevaile inimestele. Kas pole? Keegi, kes on iseendaga pahuksis, on pimeduses eksinud, ei saa muutuda toeks teistele. Ent need, kes on iseendaga rahu sõlminud, need, kes liiguvad selle kalliskivi poole, mis on peidus elusopa all, saavad siiralt ja targalt panustada elu helgemasse poolde.’

 Mingil hetkel me väsisime, jätsime jutu ja piisatumaks joodud teekruusid ning tõmbasime tekid kurgu alla. Aga mõtted jäid tühja kööki ja meisse endisse vaikselt värelema ja selles võnkes olen ma siin aasta viimasel perioodil loksunud. Mõte kasvamisest meeldib mulle, annab lootust ja tahet edasi astuda. See, kuidas tuleme siia maamunale, igaüks oma erilise potentsiaaliga. Unikaalsed olevused. Ja siis sammume kasvamise rajal, et see väärtuslik miski, mis meisse kõigisse peidetud, päevavalgust näeks ning niiviisi maailma helgemaks ja valgemaks muudaks. Üks inimene korraga. Üks pingutus korraga. Väsimatult suuremaks ja targemaks.

Imelist kasvamist meile kõigile uude aastasse.

Imelist aardejahti!

fullsizeoutput_12bd

 

Koos lumega tulevad igasugu mõtted.

Käisime mäemehega ära. Mägedes. Meditatsioonis ja vaikuses. Päevik sai seal üleval, vara saabunud talves, kritseldustest ja sinna-tänna sõnadest kirjuks. Siit üks mõte , mis sadas koos helvestega krae vahele …

Lumeportsud katustel, sirged, põlveni ulatuvad vallid, mis ääristavad kitsaid jalgradu suurelt teelt koduukseni. Lumi pimestab. Ja teeb hardaks. Iga kord.

Istun söögisaali diivanil, nina vastu akent ning vaatan lummatult lumehelveste langemist. Vahepeal liuglevad nad aeglaselt. Mõtlikult isegi. Vahepeal kogub sadu tuure juurde ja üksikutest helvestest saab valge kardin. Ja aeg-ajalt, siis kui sadu veidi vesisemaks muutub, tiirlevad osad helbed kambakesi koos maa poole. Lumerätsakate grupilaskumine.

Vee maailmaruumis tiirlemise seadust arvesse võttes, on täitsa võimalik, et see lumi, mis siin hetkel mind hardaks teeb, on sama, mis sadanud juba kümnetel, sadadel, tuhandetel eelmistel kordadel. See on võib-olla too sama helves, mis langes tookord, kui ma väikese plikana Munamäelt kelguga alla vuhisesin. Aga võib-olla hoopis too lumi, mis sadas siis, kui Pärnu jõel, kuum tee seljakotis ja põsed kui punased ubinad, teismelisena suuskadel libisesin. Ja miks mitte uskuda, et need samad lumelärtsakad siin akna taga matsid kogu Pärnu jõululume alla õhtul, mil perega kalmistult saabusime, koridoris saapaid trampisime ja köögist vanaema kutset lauda kuulsime. Minu vana kelku pole enam. Suuski ka mitte. Vanavanemad ning isa on samuti lahkunud. Ent lumi tuleb tagasi. Ja võib olla sellepärast ta teebki mind iga uus tali nii hardaks. Sest ta tuleb sõnumitega mälestustemaalt.

IMG_8082(Meditatsioonipesa üleval mägede kaisus)

Unustamisest

Tere Sulle novembrikuusse!

Täna öösel said mäetipud valgeks. Muinasjutuliselt puhas ja särav sall kaljuhiiglaste pead katmas. Pakun et kevadeni. Paiguti lausa suvekuusse välja.

IMG_8048

(Viimane matk enne lund)

Aga mu mõtted pole veel suusanõlvadel vaid hoopis mälukoridorides uitamas.

Leidsin umbes kuu aja eest Lausanne’i raamatupoest ilusa luuleraamatu. On teine paks ja roosade kaantega ning sisaldab ühte luuletust aasta igasse päeva. Olen seda raskekaalulist kogu kangesti armastama hakanud ning hommikurutiini on koha leidnud uus tilluke rituaal, luuletus. Pime hoov, kuum kohv, veel vaikne maja ja põnevusega uute värsiridade avastamine. Täna hommikune luuletus oli Guy Fawkes’ist, sest täna on lihtsalt too kuulus päev, mil Inglismaal lõkkeid tehakse ja heintest mehikesi põletatakse. Inglise filoloogina ma ju tean seda lugu, olen noist sündmusist lugenud, mine tea, võib olla isegi ettekannet teinud, aga avastasin oma meelehärmiks, et suurem osa õpitust on peas kaduma läinud. Mäemees küsis nimelt, et mis neil siis tolle kuninga vastu oli, et nad ta tükkideks tahtsid õhata, aga tee, mis tahad, meelde ei tulnud.

See seik pani mind taaskord mäletamise ja unustamise peale mõtlema. Kõik need tuhanded tunnid tuupimist ja lõpuks ikka tume maa. Jah, ma umbes tean, mingi õrn mäletamiseloor hõljub pea kohal, aga samas nii masendavalt lünklik on see kõik. Sarnane tunne tuli eile õhtul, kui lugesin Bill Brysoni uhiuut megateost ‘The Body’. Bill Bryson, kes on oma ala (loe: keeruliste asjade lihtsasse keelde tõlkimine) tõeline meister, jutustab oma värskeimas teoses inimese kehast ja selle funktsioonidest. Talle omaselt on teksti põimitud ohtralt põnevaid ja kulmukergitavaid seiku teadusest ja ajaloost. Muret tegi mulle lugemise ajal aga see, et pidin taaskord tõdema, kui kiiresti õpitu mälukoridoride tagumistesse nurkadesse libseb. Kaks aastat tagasi tegin joogakoolis anatoomia eksami, mis sisaldas paljusid samu detaile ja teemasid. Aga kui sa arvad, et ma loen ja muudkui noogutan, siis kaugel sellest. Hirmutavalt palju on juba kaugele, kaugele unustusse triivinud.

Ja veel samasse teemasse. Laupäeval linnas käies sattusin pealt nägema, kui üks vana naine komistas ja kukkus. Olin seal samas kõrval ning tahtsin kohe appi tormata, ent naise abikaasa palus prouat mitte puudutada ning hoopis kiirabi kutsuda, sest naine olla südamehaige. Ega ma polekski teda kohe üles tirinud, nii palju on esmaabi kursusest meeles. Aga need muud zhestid? Ma ju õppisin neid! Et mida öelda, mida kontrollida ja mille suhtes eriti tähelepanelik olla. Ent taas. Kaks aastat tagasi korraks õpitu oli nagu viuhti käega pühitud. Miks? Sest vahepeal pole mitte ühtegi kordamist olnud. (Mitte et ma tahaksin. Neid õnnetusi siis.)

Ehk siis, kui ei kasuta, siis läheb rooste. Ikka aktiivselt peab materjaliga tegelema. Kordama, mõtisklema, rääkima, näiteid tooma. Sest vastasel juhul kaob kogu see hunnitu kogus tarkust mälu pimekambrisse tukkuma. Mis on muidugi aju seisukohalt mõistetav. Kes meist suudaks kogu seda massi pidevalt aktuaalsena hoida?! Mulle kui õpetajale on see oluline mõtlemisaine. Ja mulle kui uudishimulikule ja kärsitule inimesele ka. Kõike ei saagi teada. Kõik pole kogu aeg käeulatuses. Mida aga saab, on õppida strateegiaid, viimistleda juurdlemisoskust, harjutada regulaarselt RAHU … et probleemi ja lahenduse vahel oleks varnast võtta kaine vaatlemisoskus ning küsimus, ‘Kuidas …?’

Ehk siis, aeg hommikumeditatsioon teha 😉

Kõrvitsate aegu

Ahhoi, armas!

On Sul kõrvits tühjaks kühveldatud ja paari hambaga irvel suu sisse lõigatud? Meil on! Seekord puhtalt Steni pealehakkamisel. Läks poodi, tõi kõrvitsa, kühveldas ja nokitses ja nüüd on oranzh kummitus, küünal pealuus, kamina peal istumas. Ma olen muideks kõrvitsafänniks kasvanud. Supid ja muffinid ja keeksid ja nüüd siis veel see elukas seal kamina otsas.

Eelmisel nädalal käisime poistega Saksamaal, ilmatuma suures lõbustuspargis, Europapark. Ma ei julge isegi pakkuda, kui mitu tonni kõrvitsaid sinna kaunistuseks kohale oli veetud. Panen arvudega raudselt puusse, humanitaar nagu ma olen. Aga ütleme siis nii, et neid oranzhe palle oli absoluutselt iga nurga peal. Pluss uhked draakonid ja muud kujud, mis kõrvitsatest kokku olid meisterdatud. Aga et siis lõbustuspark. Tead, ma käisin kõikide atraktsioonide peal. Pea tagurpidi, soolikad sassis, häälepaelad kisast kähedad. Ei uskunud end julgevat. Mõtlesin, et võtan häid raamatuid kotiga kaasa ja istun sel ajal, kui poikad hulluvad, kuskil kohvikus. Aga see melu seal oli nakkav, äratas mu sees tukkuva seikleja ning pani põsed õhetamas kaasa karglema. Esimesed korrad ameerika mägedel istusin silmad kinni ja küünarnukid valged. Inisesin omaette ‘ihiiiiiiii …. ihiiiiiiiii ….’ ning tänasin elu, et ühes tükis maandusin. Kui pojad sellest kuulsid, sain pragada, et see pole kellegi sõit ja nii jääb põhiosa mõnust üldse saamata ning sõrmed, kallis ema, sõrmed, tuleb üldse torust lahti lasta ning käed pikalt üles sirutada. No viimase sõidu tegin täitsa prohvilt juba. Silmad lahti ja krampi vähem ja inisemise asemel oli pigem joovastav ‘woaaaaaaaa…’

 

fullsizeoutput_128b

Kaks päeva trallitasime. Hullusime adrenaliinis, plastmassis, tümpsus ja rämpstoidus. Ning ma võtsin tõesti täiega. Aga … Teise päeva keskel tundsin, kuidas tahaks juba minema hakata. Korraga muutus see vilkuv ja võnkuv maailm agressiivseks. Olin lõbupatarei ääreni täis laadinud ning igatsesin tagasi oma mägedesse, kus on piisavalt ruumi ja vaikust, et iseennast tükk-tüki haaval uuesti kokku klopsida. Olen mõelnud selle vaikuse peale. Et kas ma alati olen seda armastanud. Kas polnud varem teisiti, siis kui olin veel noor ja energia ajas niiviisi üle ääre, et osad inimesed väsisid minu seltskonnast. Samas oli teismeliseeas ja ülikooliajalgi neid erilisi äratundmisi. Mitte et ma tol ajal looduses hingatavat rahu oleksin otsinud, aga kui ta otsa sattusin, siis oli hea olla. Tookord ma ei mõtestanud seda kõike, ei sõnastanud, aga nüüd, tagasi vaadates saan aru, et juba siis tundis hing, kus on allikas.

Mis ei tähenda omakorda, et melu vaja poleks. Vastupidi. Ma tunnen need januhetked ära, kui peab end teele sättima. Mõnikord ihkab süda linna, mõnikord kultuuri tarbima, mõnikord peab inimkärast joobuma, aga peale teatud aega, pean tagasi vaikusesse saama. Sest ainult niiviisi on mul võimalik saadud laenguga midagi peale hakata. Kui ma kogu aeg rähkleks, siis killustuksin ning lõpuks lahustuksin sootuks. Vaikus ja aeg omaette olemiseks on settimine ja vaikselt edasi kasvamine.

Kuule, kas mitte sina ei rääkinud mulle sellest kuulsast ‘Ohakalinnu’ raamatust?! Loen seda hetkel. Mitte et ma ostmise hetkel teadnud oleksin. ‘Goldfinch’ on ta inglise keeles. Alles koju jõudes panin a ja b omavahel kokku. Algus oli kuidagi rõhuv. Sattus valel hetkel kätte ka. Siis kui sügiskurbus korraks peal oli. Aga õnneks sain august enne raamatu käestpanekut välja ja nüüd on mõnus minek.

Ja veel. Eile oleks Marju Lepajõe, religiooniteadlane, filoloog ja tõlkija, saanud 57 aastaseks. Paar päeva tagasi lugesin üht tema artiklit, mis algab nii,

Ei juhtu õnneks sageli, et satud lugema päevalehest või ajakirjast mõnd kirjutist ja hetkega tabab sind selgus, et juba homsest tuleb elada teisiti.

(https://kultuur.err.ee/994699/marju-lepajoe-inimolu-viletsust-tolkimas)

Minu puhul oli Marju Lepajõe esimene kuulamine ja lugemine see hetk, mil tuli tahtmine paremini elama hakata.

Aga nüüd lippan. Õues on nii hall ja sombune, et kamin lausab anub praksuva tule järele!

Aidaaaaaaaa!

Tänutundest

fullsizeoutput_1271

Hää sõber,

Kohe näha, et mul on puhkus käsil, kas pole?! Need sagedased kirjutamised on selgeim märk ajast, mida ma hingepiinadeta kirjutamisele pühendan. Rääkimata ruumist, kuhu mõtted mahuvad. Kooli ajal on pea vahetpidamata rakkeis otsides ideid, lahendusi, uusi vaatenurki. Mul tuleb kooli ajal ajukramp peale. Saad aru? On selline haigus üldse olemas? See paaniline ühele asjale pühendumine, mis tõukab kõik muud mõtted pikali. Vastik türann võib see töö olla.

Mäletad, kunagi sa heitsid nalja mu lubaduse üle mitte ealeski enam kirjutada. Ütlesid, et oota-oota, kuni vaheaeg tuleb, küll siis saab sulg hoo sisse. Punkt sulle. Taaskord.

Mina siin mõnulen, aga mäemehel on töö juures järjekordne tulekahju kustutada. Mis siis et nädalavahetus, tema peab kõledas büroos passima ja tüütuid protokolle prantsuse keelest saksa keelde tõlkima. Sest korraga oli ühel tegelasel kõrgemal positsioonil tunne, et tuleb kiirustada. Tuleb just selliseks tähtajaks tempel paberile saada. Mitte et see midagi tõeliselt muudaks. Mis vahet seal on, mis kuupäevaks klade riiulile saab?! Mis vahet sellel kõigel on, rumal inimeseloom? Aga leib tuleb lauale tuua ja mäemees on ükskord kange tüüp. Ega ma ausalt öeldes palju selliseid vastupidavaid tegelasi tunne. Mis tormides tema püsti on jäänud! Mis survete all sirgena püsinud! Olen ma talle seda piisavalt öelnud? Olen ma ikka osanud oma tänutunnet näidata? Või äkki olen kukkunud sellesse kurikuulsasse auku, kus näen ja tunnen ainult enda hambad-ristis pingutusi? Nagu ühe hea tuttava isa ütles, ‘teise pingutus ei tundu kunagi sama suur kui enda oma’.

Ma annan endale lubaduse rohkem märgata ja sagedamini oma tänutunnet väljendada. Anda oma kallile mäemehele teada, et ma näen, ma mõistan temapoolseid jõupingutusi. Sest lõppude lõpuks oleme me üks tiim ja kui me iseendid ei toeta, siis kes seda meie eest teeb?

Eile õhtul rääkis mäemees ühest kolleegist, ühest naisest, kes kohvipauside ajal pidevalt oma meest kritiseerib. Kuidas see naine kõik lastega seonduva üksi ära peab tegema. Kuidas kogu administratiivne pool nende peres just naise õlul olla. Hiljem lisandus loole info, et mees töötavat suure koormusega, samal ajal kui naine on neli päeva nädalas kodune. Eks seda lugu (nagu enamus teisi) saa väga erinevate nurkade alt analüüsida, aga mulle turgatas eile pähe just see tänutunde detail. Ühest küljest laste ja naise tänutunne mehe ees, kes perele leiva teenimise nimel rassib. Aga teisalt ka selle mehe tänutunne. Kas tal tuleb mõnikord meelde oma laste emale, oma kaasale öelda aitähh kõige selle eest, mida too nende kodu ja pere hoidmise nimel teeb? Ja kui ta südamest, siiralt seda teeks, kas siis see naine näeks asju teise nurga alt? Võib-olla siis ta enam ei toriseks, ei näeks ainult enda pingutusi, vaid oleks rahul, sest teda on tunnustatud, et tema osa on ka nähtud?

Ja siit jookseb sujuvalt sisse tänutunde teema üleüldse. Me oleme sinuga sellest varemgi rääkinud. Mäletad, kui ma sulle meie pere õhtusest tänutunde rituaalist jutustasin?! Aga täna ma mõtlen just seda tänutunnet, mida meid ümbritsevatele inimestele väljendada. Et me ei unustaks märgata kõike seda, mida ümbristevad meie heaks teevad. Ma ei tea, kuidas sina, aga omal nahal olen tundud, et kipun kergemini märkama puudujääke. Kõigepealt tahab silma karata ikka see miski, mida pole. Sest see häirib. Ent kõik see, mis on! Kõik need pisikesed ja suured zhestid, mida inimesed teevad, et meil kergem oleks. Ükski inimene pole saar! Või nagu on öelnud Abby Wambach, kuulus ameeriklannast jalgpallur ja olümpiavõitja,

I’ve never scored a goal in my life without getting a pass from someone else.

Niisiis, rohkem sedakarva märkamist. Ja tänutunde väljendamist. Sest mõnikord piisab tõepoolest ühest tunnustavast märkusest, et jaksaks edasi rapsida. Et tekiks tunne, et minu osa on väärtuslik ja nähtav ja mõttega.

Pai Sulle!