Lahkujad äratavad elule

Käisime matustel. Ei, ei, mitte midagi traagilist. Vastupidi. Üks ilus, loomulik ja südamlik ärasaatmise hetk.

Suur kirik oli rahvast täis. Keset kiiret töönädalat leidsid nii paljud inimesed aega, et tulla ja korraks koos olla. Et öelda head aega inimesele, kes neid kõiki oma eluga puudutanud ja kõnetanud oli.

Kuulasin laste ja lastelaste järelehõikeid oma emale – vanaemale, pigistasin mäemehe kätt aina kõvemini ja lasin tänutundel endasse voolata. Elada elu kui imet. Mõnikord on vaja katsuda lõppu, vaadata talle otsa, et argirassimisest üles ärgata.

Kirikust ookean kaugemal heitis samal hetkel hinge üks mu lemmikluuletajaid, Mary Oliver. Ja tema juba teadis ühte koma teist elust ja imest ja hetkedest.

Tänasesse reedesse Mary Oliveri.

The Summer Day

Who made the world? Who made the swan, and the black bear?

Who made the grasshopper?

This grasshopper, I mean –

the one who has flung herself out of the grass,

the one who is eating sugar out of my hand,

who is moving her jaws back and forth instead of up and down –

who is gazing around with her enormous and complicated eyes.

Now she lifts her pale forearms and thoroughly washes her face.

Now she snaps her wings open, and floats away.

I don’t know what a prayer is.

I do know how to pay attention, how to fall down

into the grass, how to kneel down in the grass,

how to be idle and blessed, how to stroll through the fields,

which is what I have been doing all day.

Tell me, what else should I have done?

Doesn’t everything die at last, and too soon?

Tell me, what is it you plan to do

with your one wild and precious life?

Raamat, mis peitis end

Meil saab sel aastal mäemehega 18 aastat rõngastatud kooselu. Nagu saanisõit. Üles-alla, siuhti-sauhti, ühe kurvi tagant saad sahmaka lund vastu vahtimist, järgmise kurvi taga paneb päike silmi kissitama ja südame ilust rõkkama. Ent kui kõigele vaatamata saani teki all tihedasti kõrvuti istuda, siis ei hiili külm kontidesse. Südamed hakkavad hoopis samas rütmis tuksuma ja hea, kodune on olla.

Paar päeva enne suvist pulmapidu korraldasid sõbranjed mulle hingelise koosolemise. Ei mingeid kostüüme, ei helikopterit, ei striptiisi, unustusse joomisest rääkimata. Minu armsad tüdrikud tõid mulle astroloogi, massööri ja nõia kohale, kes kõik omal moel mind uue eluetapi juurde juhatasid. Nõiast jäi maha üks raamat, mis aga kadus. Kadus noore naise elutempo keerisesse. Kadus täiesti mälust  minema.

Kuni ujus umbes nädala eest uuesti pinnale. Oli teine oma aega ootanud. Paksemate vendade vahel riiulis kannatlikult seisnud, teades, et ühel hetkel haarab mu uitav käsi ta niikuinii.

Mõnulesin puhkuselõpu uimas, polnud plaani ega kohustust. Oli täpselt see vaba hetk ja ruum, kuhu tilluke teos ära mahtus. Esimesel hetkel ei mõistnud ma üldse, et kust selline kummaline raamat siia saanud on. Aga siis nägin esimesel leheküljel enda tehtud sissekannet, Nõialt, august 2001, ning hakkasin mõnuvärin hinges lugema ja naeratus venis muudkui laiemaks.

 

Almustafa on prohvet, kellelt külarahvas elutarkust otsib. Iga uus peatükk algab palvega, Kõnele meile …

küll armastusest, abielust, lastest ja aina edasi.

Armastuse lugu pani mind suurest äratundmisest lausa oigama. Eriti teades, et peale pulmapidu kolisin kohe Shveitsi. Lugege ise:

 

Siis ütles Almitra: Kõnele meile Armastusest.

Ja ta tõstsi pea ja vaatas inimestele otsa ning tekkis sügav vaikus. Ja kõlaval häälel lausus ta:

Kui armastus viipab, järgnete talle,

Olgugi tema rajad rängad ja järsud.

Ja kui tema tiivad teid embavad, alistute,

Kuigi tema hoosulgedes varjuv mõõk võib teid vigastada.

 

Või hoopis see:

 

Siis palus üks naine, kes hoidis lapsukest oma rinna vastas: Räägi meile Lastest.

Ja ta lausus:

Teie lapsed pole mitte teie lapsed.

Nad on Elu enese igatsuse pojad ning tütred.

Nad sünnivad läbi teie, aga mitte teist,

Ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile.

Hea, et see raamat end ära peitis. Ju ta tundis, et tol suvel, siis kui elukarussell veel liiga kiiresti tiirles, polnud minus ärganud see mõtiskleja ja mõistja, kes neid ridu kuulda tahaks ja oskaks. Sügavam mõistmine saab tekkida siiski paksult pinnalt, sest kust muidu see sügavus, või mis.

Lõpetuseks panen peatüki õpetamisest. Loen seda ja mõtlen, et kui kunagi arvasin, et ainult noored õpsid on kihvtid ja õpilastele vajalikud, siis nüüd olen kasvanud pikemaks ja laiemaks ning näen asju, mis varem kätte ei paistnud.

 

Siis ütles õpetaja: Kõnele meile Õpetamisest.

Ning ta vastas:

Mitte keegi ei või teile ilmutada midagi peale selle, mis juba on aegamisi virgumas teie teadmise aovalges hämaras.

Õpetaja, kes templi varjus oma järgijate keskel kõnnib, ei jaga mitte oma tarkust, vaid oma usku ja armastavust.

Kui ta on tõepoolest tark, ei palu ta teil siseneda mitte tarkuse majja, vaid talutab teid pigem teie enese meele lävele.

Astronoom võib teile kõnelda maailmaruumi mõistmisest, aga oma mõistmist ei saa ta teile mitte anda.

Muusik võib teile laulda rütmist, mis valitseb kogu universumis, kuid ta ei saa anda teile ei kõrva, mis selle kinni püüaks, ega ka häält, mis seda kajana kordaks.

Ja see, kes on kodus arvudeteaduses, võib teile rääkida raskuste ja mõõtude maailmust, aga sinna juhtida ta teid siiski ei saa.

Sest ühe inimese nägemus ei laena teisele oma tiibu.

(Allikas: Kahlil Gibran, PROHVET. Kirjastus Huma, 2000. Tõlkinud Doris Kareva)

Elame edasi!

img_6142

Seekord oli meil hea mõte kõlar õue tirida, nii et uhiuus aasta tuli The Pogues’i saatel lõkke ümber tantsu lüües. Ja kui ma tund hiljem soojas köögis veiniklaasi mitmekümneks killuks pillasin (kogemata!), siis oli klaar – õnn jääb meie õuele!

Mitte et ma jaksaksin end hingetuks ponnistada uskudes, et õnnelik olemine on meie sünnijärgne õigus või inimeseks olemise alustala. Väsitav on too erinevatest ilmakaartest sissesõitev happy-clappy kampaania, et ‘ole õnnelik, sest sul on ainult üks elu!’

Mind isiklikult on pidev püüdlus too vaimustav õnn kinni püüda ikka tohutult ära väsitanud. Ehk siis viimasest postitusest inspireerituna – vähem ootusi ja rohkem elamist! Lisaks soovin ma iseendale teha ühe kingituse. On teine selline ilusas paberis ja kauni paelaga kinni seotud pakige. Paki sees on küpsis. See, kes küpsist ampsab, oskab hetkes ülekere kohal olla. Vot selline maiuspala mulle, väsimatult sahmivale ja miljon mõtet minutis mäemammale. Ja teie? Mis on teie kingitus iseendale selleks uueks aastaks?

Iseennast peab teatavasti aidata oskama ja õnneks on küpsise kõrval ka muid elemente, mis mu pidevalt kärssavat peanupukest rahustada suudavad. Mägedes uitamine, joogatamine, kirjutamine ja lugemine. Eelmisel aastal, hetkeil, mil tumedad pilved pea kohal natuke liiga rusuvaiks muutusid, tajusin esimest korda, mida tähendab raamatutesse põgenemine. See diivaninurgas teki all teise maailma reisimine, kus iseenda tuhat torget hoopis ununevad. Rääkimata sellest, kuidas lugemine pilla-palla mõtteid tuuma tagasi toob. Kui ikka tahad tekstist aru saada, siis tuleb üleliigne sähvimine välja lülitada, tuleb tunnelisse tulla ja ühes suunas edasi liikuda.

Eelmise aasta viimastel nädalatel sattusin justnimelt sellise loo otsa, milles edasi liikumine sai võimalikuks ainult kogu muu kära hääletuks keeramisel. Ja isegi siis, jah, isegi siis, sumpasin pimedas paigas ning kaotasin pidevalt pea.

Ma räägin Ene Mihkelsoni raamatust ‘ Ahasveeruse Uni’.

Esimesel lugemisel (jah, nüüd on mul käsil teine lugemine) oli tõesti tunne, et sumpan mingis kummalises hämaruses. Tahaks näha ja aru saada, aga ei saa. Tahaks vaevast lahti saada, aga ei saa. Tahaks selgust, aga ei saa. Nüüd, kui ma seda lugu uuesti loen, on mul ühtäkki tunne, et selle raamatu lugemine on nagu kangelanna enda sumpamine oma loos. Tema tahab ka näha ja aru saada ja lõpuks ometigi A ja B kokku siduda, ent ei saa.

Ja samas, jah, samas on see pimedus kuidagi hüpnotiseeriv. Isegi kui ma loost kohe aru ei saanud, ei suutnud ma end raamatust lahti kiskuda vaid lugesin end kummalisse transi. Mind paelus see õhustik (ja ometigi pole see õhustik ilus!), see lugu hoidis mind kinni.

Tegelikult see ei üllatanud mind. Ma tahtsin selles loos viibida, sest Mihkelsoni raamat kandis mind Eestimaale. Mul on Eestimaa minevikuga mingi kummaline side. Osad teosed (olgu need raamatud, filmid, muusikapalad või mis kõik veel) löövad mus lainetama imelikud mineviku kolded. Ma ei arva, et need on minu enda läbielatud seigad. Jah, mõnikord on mul tõepoolest tunne, et ma mäletan asju, mida ma ise kogenud ei ole, et ma võtan osa mingist suuremast mälust, tollest kuulsast kollektiivmälust.

Ent tagasi selle (minu arust) keerulise raamatu juurde. Peale esimest lugemist jätsin ühe nädala settimisaega, käärisin siis uuesti käised ja hakkasin lugu igast küljest ründama. Et aitab küll, lase ligi, näita ennast mulle. Ja eks ta nüüd näitab ka. Seekord on paksude kardinate sees augud, kust valgus läbi tungib ning järjest suuremaid laike nähtavale toob.

Selle raamatu ja selle kirjaniku avastamise eest võlgnen tänu Aija Sakovale. Lugu ise on siis selline, et mõni aeg tagasi oli Plekktrummi saates just see kirjandusteadlane külas ning mind lummas ta vist esimesest minutist. Mõni inimene lihtsalt kõnetab otsemaid. Peale saate lõppu istusin tunde Aija veebilehel ning lugesin tema mõtteid ning oi, kui mitmel korral hüüatasin ‘haaa, just!’ või ‘ma tean!’ või ‘ah et see siis seletabki, et…’

Nii et aitäh, 2018, et sa mu teele nii inspireeriva inimese saatsid!

Ja veel. Eile oli reede, luuletuste päev. Mul tagus muidugi terve päev peas mõte, et ma PEAN kirjutama, PEAN oma sõna hoidma. Aga siis meenus see TUBLI olemise taak, mis mind nii sageli rusub ja räbalateks rapsib ja ma võtsin iseendale õiguse lihtsalt olla.

Täna ma panen kaks luuletust. Keerulised mõlemad. Või nagu kuskilt lugesin, et Ene Mihkelsoni luuletused avanevad siis, kui sa nende võtmed tema proosateostest üles leiad. Vot sellised pähklid teile!

 

Näen sind tulevat tagurpidi

selg ees silmad teekonnas

mis jääbki haavana lahti

 

***

 

Kaduviku tagant vaatab mind kujutlus, mitte see, ke oli,

vaatan mina ise, ei tohi unustada, et seal pole kedagi peale

minu.

Kui näen väljastpoolt, siis näen ennast kui teist, miks siis teine

ei võiks mina olla seal taga, mille seinad on kinni kasvanud.

Kui põrkun vastu õhku, võin õhu kord läbida, kõrgele kasvab

igatsuse puu.

Enne uut …

Ei pääse ma mööda aastalõpu postitusest. Ei tahakski. See on põnev aeg. Üks uks hakkab sulguma ja teine lubab hetkel …no kõike lubab. Sest kellele meist on keelatud unistada, planeerida, uskuda ja loota, et eemalt terendava kurvi taga hakkab päike veel eredamalt särama ja astumine läheb lennukamaks.

Ma ei anna endale ainsamatki uusaasta lubadust. Seekord ma vaatan. Vaatan tagasi, et pista taskusse peatselt lahkuval aastal üles nopitud õppetunnid. Vaatan enda sisse, et meelde tuletada tundeid, mida ma uuesti ja uuesti tunda tahaksin.

Kõik õppetunnid on kannatuse väetisel valmis saanud. Ikka on nii, et kukud põlved marraskile, näo kriimuliseks ja hinge haigeks, aga siis tuleb tõusta ja edasi astuda. Rühkida ja ronida, et jõuda punkti, kust avaneb hoopis uus vaade ja tuleb uus hingamine. Seda ei saa jonnakalt edasi rassimata.

Ja vead. Oh, teid armsaid vigasid küll. Ma astusin ikka mitu head korda korralikult ämbrisse. Aga õnneks meenub piinlikul hetkel alati, et vead on selleks et õppida ja aru saada. Uskusid, et nii on hea, aga ei! Vale suund, vale otsus. Tõmbame selle nimekirjast maha ja liigume edasi.

Ma olen sel aastal teinud mitmeid selliseid käike, mida hiljem … tahaks kirjutada kahetsesin, aga see on paha sõna. Kahetsus on kangesti pärssiv ja kuidagi ennast süüdistav tunne. Kahetsus unustab tõsiasja, et hetkel, mil mingi otsus tehti, mingi samm astuti, oli see võib olla tollel hetkel parim variant üldse. Siis ei olnud veel seda teadmist ja mõistmist, mis nüüd kahetsejana varnast võtta. Nii et jah, kahetseda ma enam ei taha mitte kui midagi.

Proovin uuesti. Olen sel aastal teinud mitmeid selliseid käike, mis on ummikusse või valele otsale juhatanud. Olen arvanud asju, mida ajakulg aina teravamaks ei lihvi vaid otse vastupidi, üha õhemaks ja ainetumaks kulutab, kuni jõuab kätte hetk, mil ma seda arvamist kaugeltki enam enda omaks pidada ei saa. Mis see on? On see suutmatus iseendale kindlaks jääda või paindlikus kasvada ja edasi areneda? Ma usun pigem viimast.

Aga kui nüüd veidi konkreetsemaks minna, siis jäägu sellised mõtte- ja mälestustekillud:

 

  1. Kuulamise kunst. Kuulata kogu kehaga. Kuulata vastust vormimata, emotsioonide pinnal kihelemata, kohut mõistmata. Kuulata iga rakuga selleks, et teisest inimesest aru saada.
  2. Mälu on kaval. Olen küll ja küll vaimustunud ning uskunud siiralt, et sellist tunnet, sellist seika küll unustada ei saa. Aga siis läheb mööda nädal, läheb kuu ja ma ei mäleta enam ei raamatu pealkirja, ei loo esitajat, ei paiga nime ega toda eksootilist rooga. Ehk siis, kirja panna!
  3. Ootused. Ha-haaaa, mu nägu on naerul. Ootused elule ja teistele inimestele. Parim retsept pettumusteks. Mitte ootama ei pea vaid elule vastu minema. Võtma seda, mis on, sellisena nagu on ja ikka omal käel ja tasapisi edasi meisterdama. Oh meid oma elu õnneseppasid!

Mind on sel aastal inspireerinud:

Väga paljud blogid ja blogijad.

Väga paljud inimesed. Kes oma imelise tarkuse, kes vaimustava ELUtarkuse, kes rõõmsameelsuse, kes hoolivusega.

Väga paljud raamatud. Olgu siin neist mõned.

James Baldwin & Margaret Mead ‘A Rap on Race’

Salman Rushdie ‘The Golden House’

Nora Ikstena ‘Emapiim’

Eva Koff ‘Sinine mägi’

Beth Kempton ‘Wabi Sabi’

Dalai Lama, Desmond Tutu, Douglas Carlton Abrams ‘The Book of Joy’

Need kaks saadet:

Plekktrumm

The Rubin Report

Las tulla uus, 2019, just NII LENNUKAS JA NII SäRAVA TAEVALAOTUSEGA!

IMG_6100

Mäemamma karukallistused Teile ja tulge teed jooma ja juttu puhuma!

Kummalised jõulud

IMG_6068

Jõulud tulidki sellised siiru-viirulised nagu see pilt siin. All orus on nukralt kevadine. Just, ilus kevad võib nukker olla, kui ta kontekstist välja rebida. üleval mägedes, päris kõrgel, pilve piiri kanti, saab aga särava lumega talve mekkida.

Istusin jõuluööl üksinda köögipõrandal ja peas tagus vaid üks mõte, sellist jõuluõhtut ma enam ei taha. Ehk siis, ka kõige vildakamast eluhetkest saab miskit kasulikku kaasa noppida. Näiteks teadmise sellest, kuidas ei taha. kus teistmoodi teha. Muidugi oleks esimene kiusatus niuksuda ja iseendale kaasa tunda ja elu karmust siunata, aga sellest ei sünni edasiviivat pungapoegagi.

Selle hädise õhtu ümber on aga palju ilusaid hetki olnud. Neist saaks ühe parajalt priske kimbu, ausõna. On olnud kosutust koosolemisest, filmist (‘My Lady’), saadetest (Doris Kareva ‘Plekktrummis’ ja onu Vello saade :-), ridadest, loodusest, lastest, soojadest soovidest kallitelt, hääst maitsest.

Olen viimastel päevadel enda jaoks Heiti Talviku luulet avastanud. Rõõm pole see, mis nende salmide manu peibutab. Sest rõõmu seal pole. Kui mitte arvesse võtta võllanalju, mis oma lennukuse, uljapäisuse ja irvega lugeja kaasa kisuvad. Tänase reede luuletus ongi sedasorti hullutav karussellisõit.

Nautige!

DON RAMON

Torm kui puudelatvu murrab vastu katust,

vennad roimarid, siis peame meie matust.

Don Ramoni mäletame, juhti julma,

tema matust pühitseme koos kui pulma.

 

Don Ramon, ta kõnges kõrgel võllas,

säält ta tõime mustas pidutõllas.

Piksevalgel matsime ta maha

kivimurdu, linnamüüri taha.

 

Don Ramon, kui elas, too vast oli mees!

Sulaväävlina ta veri soontes kees.

Tema vihakrambes väänlev näomask

aina rohetas kui roostest puret vask.

 

Tema ninakühm kui surnud juudi küür,

tema rind kui range linnamüür,

linnamüür, mis püstitet on paest.

Kui kord kärkis, lupja kukkus laest.

 

Jah, sel mehel püsti kurat oli sees,

ei ta kohkunud ka kõrge kohtu ees.

Kirves käes, ta maanteel luuras saaki,

kuigi mõte juba kompas kaaki.

 

Kui tal’ timuk nööri viskas kaela,

kraaksus ta veel, takerdudes paela:

‘Vennad, hüvasti! Ma kärvamast ei tõrgu.

Põmmdi veel üks peer – ja viuhti alla põrgu!’

 

Vaevalt ütles, kinni kukkus ling,

tõmmust kerest välja lendas hing.

Võimsalt saluteeris talle kõu,

lahti põrus põrgu leekiv õu.

 

Sinu matust koos me peame nüüd kui pulma,

kordap meilgi jagada su saatust julma.

Sinu laiba tõime mustas pidutõllas.

Don Ramon, ka meie lõpp on võllas.

Lumehelbeke

Lapsepõlv on pildialbum, millest aeg-ajalt suvalised fotod välja libisevad tuues korraks tagasi tundeid, lõhnu, valu ja ilu. Tuues mingi loo.

Tilluke tuba. Mis siis, et lapsena tundus teine nii ilmatuma suur. Sinna mahtus tõepoolest kõik ära. Mahtusid kuusk ja kingid ja suur ahi. Mahtusid laud ja suur pruun sektsioonkapp. Ja diivan. Oli teine nii madal, et meie, lapsed, istusime padjakuhilate otsas. Ning sõime end peaaegu oimetuks. Süldist ja salatist, kartulist ja kapsast, piparkoogist ja napoleoni koogist. Ja lõpuks see liiter kleepuvat kisselli. Enne päkapiku saabumist oigasime kui silgud rivis vanaema suurel voodil ja nööpisime pükse valla, et punnis kõht natukegi leevendust saaks.

Kingitused tulid laulu ja luuletuste saatel. Nagu kombeks. Ning igal aastal, eranditult IGAL AASTAL, lugesid ja laulsid suured täpselt samu salme. ALATI!

Selle tooks ma tagasi. Nüüd, mil toda tillukest tuba enam pole, nüüd, mil pea pooled toolid selle laua ümber seisaksid tühjana. Nüüd, mil ma olen ise suur ja tajun, et aeg ei seisa iialgi paigal.

Mu papa luges alati neid ridu …

Lumehelbeke

tasa, tasa

liugleb aknale,

tasa … tasa …

 

Nagu viibiks ta

tasa, tasa,

mõtles tulles ka:

tasa, tasa!

 

Miks nii tuksud, rind?

Tasa, tasa!

Rahu otsib sind –

tasa, tasa …

DSC_5566

Beth Kempton’i ‘Wabi Sabi’ räägib aja kulgemisest ja sellest, kuidas kõik siin ilmas on hetkeks ja ajutine.

Reede on luuletuste päev!

Mõnikord ma istun ikka kaua-kaua ühe tillukese luuletuse raske ukse taga, aga sisse ei saa. Loen ja ootan. Hoian raamatut kaugemal, lootes, et distants toob selgust. Hingan sügavalt sisse-välja ja proovin uuesti. Aga ikka on tegelasi, kes endale ligi ei lase. Kuni korraga käib õrn prõks ja sisse jooksevad praod, millest hakkab tunnetamine läbi tungima. Jah, mõndade luuletustega on nii.

Ma loen luuletusi hooti. Võib minna kuu, kaks ilma, et nad meeltesse eksiksid. Aga varem või hiljem ma komistan ikka nende otsa. Olen luuleraamatuid meelega sinna-tänna ‘unustanud’, et kui tarvis, vaja vaid käsi välja sirutada, et sõnadest kootud salli pugeda.

Ma kirjutan muidugi ise ka. Sest milleks need sahtlid ikka loodud on, kui mitte salmide kirjutamiseks!?

Tänahommikune joogasaal oli oma talvevalguses kuidagi eriti helge. Õpilased hingasid nii vaikselt ja uinutavalt ning rohi akna taga oli ööga saanud imeõrna valge rüü. Kõik oli kuidagi püha ja helge.

Ja siis ma mõtlesingi (salaja, harjutuste vahepeal), et teeks reedest luuletuste päeva. Mõnikord mu enda, aga sagedamini veel mind õhkama pannud teiste looming. Rituaalid on ju toitvad!

Las olla alustuseks kaks mäemamma mõtisklust argipäevast.

Enne hommikut

Tuba on tardunud

hetkesse

enne kui öö sadas maha

peites pimedusse

sinu siin viibimise jäljed ja

tassi

mis parketi külge on kuivanud

pooleldi peatüki

manu

pähklikoor

diivanipraos

***

Kuula lehtede kahinat puudes

Kui oled end väsinuks mõtelnud.

Kirjutab kirjanik

Et ma jätaksin pliiatsi

Paberimäed

Peidaksin sülle libisend

Salli käed

Ja kuulaksin

Teevee kasvavat kohinat keedukannus

Leekide kaissu kadunud

Puuhalu praksumist

Naabrimehe uusima

kutsika klähvimist

Vanaemast maha jäänud seinakella

Tiksumist

Vaikuse vatises õhtupoolikus

Enne

Samme ja trampimist

Ukseesisel matil

Enne elu kallist kära.

 

(Ene Mihkelsoni lugedes)