üks suvepäev

Ühes päevas võib olla nii palju erimaigulisi ampse.

Mäletan ammust blogipostitust vasaku jalaga voodist tõusmise teemal ja üht kommentaari, mis kõlas umbes nii, ‘Kohe hommikul otsustada, et tuleb hea või halb päev, see on ju meeletu raiskamine!’

Nii on.

See mõte meeldib mulle vanusega aina enam. Suuresti seetõttu, et sobitub mu praeguse elufilosoofiaga, mis on varasemast nii palju rahulikum, vabam ja spontaansem. No umbes sellisega, et tuleb, mis tuleb ja eks näis, no ja kui täna ei saa, äkki siis homme ja üleüldse, ma EI JAKSA enam organiseerida ja kontrollida. (Vahemärkus – väsimus on muideks ideaalne maharahustaja 😉

Eilne suvepäev oli hea näide sellisest ‘lase vabaks’ kulgemisest ja usust, et lõpuks sujub ikkagi.

Mäemehel oli välja valitud järjekordne idülliline paik eel-Alpides. Selline postkaardilik Shveitsi mägi, kus professionaalsed fotograafid shokolaadikarpidele pilte teevad. Ilm oli imeline. Päev muudest kohustustest vaba. Ühesõnaga, mine ja naudi. Aga Sten ei tahtnud kuhugile minna. Urises teki all ja pomises kurje sõnu. Üks pool minust tahtis poisi koju jätta, teine võitles vastu. ‘Kuule mees, sul on veel kaks nädalat koolivaheaega jäänud. Kas tahad tõepoolest need viimased päevad kodus kinniste ruloode taga passida? Ja tea, arvuti taha ei istu!’ Minus hakkas pead tõstma tuttav ahastus. Jälle see vana võitlus, jälle see kuri kana kitkuda. Mäemees oli autole hääled sisse saanud, kui Sten, juuksed igas ilmakaares turris, silmad unerähma täis, pomisedes välisukse enda järel pauguga kinni lõi ja autosse suvatses istuda. ‘Ma pole isegi hommikusööki söönud,’ sisistas tüüp läbi esihammaste.

Poolel teel postkaardi maailma meenus mäemehele, et gondlites tuleb näomaske kanda ja need maskid jäid koju kohvimasina kõrvale. Kiirtee ääres oli bensukas, millel silt – müüme maske. Sildi kõrval teine silt – poes maski kandmine kohustuslik. Elagu loogika! Vajad maski, tule osta. Aga ära unusta, et maski saad osta ainult maskiga.

Selle kortsus ja kasutatud maski ma autost õnneks leidsin. Bensuka omanik pole eila sündinud. Tema teab, et kaup, mida rahvas VAJAB, müüb end ükstapuha mis hinnaga. Maskid, mille tavapoes saab 50 sendi eest, maksid bensukas 2 franki tükk. Sellistes situatsioonides olen ma ülimalt aus ja spontaanne ja üle bensuka kohviku kõlas minu kiljatus, ‘Aussi cher que ça!?’ (Niiiiiii kallis!?)

Ettemärkus – gondlit ei olnudki. Oli tõstuk ja tõstuki peal pole mask kohustuslik.

Maskid kortsusid kotis kogu ülejäänud päeva, mis veeretas meie teele igasugu positiivseid elamusi. No näiteks kohtumise kirjanikuonuga, kes vastilmunud raamatut koroona tõttu omal käel müütas. Kuna loo tegevus toimub justnimelt sealsamas mägedes, siis kuhu mujale ikka reklaami tegema minna?! Raamatu me soetasime. Aga sularaha varud kuivasid tublisti kokkupoole ja kuna mägionnides puudub sageli muu kui sularahaga maksmise võimalus, siis oli minu esimene küsimus kohvikusse sisse jalutades, ‘kas siin kaardiga maksta saab?’ Ei saanud! Aga pererahvas oli armas ja meie seltskond vist usaldusväärse olemisega, igatahes pakkus peremees, et sööge ja jooge ja siis me kirjutame teile arve ja maksate kui saate. Shveits, eksole!  Selles mäenukil kükitavas tarekeses sõime suus sulavat suitsuvorsti (all orus pesitseva lihapoe hitt. Otse loomulikult tegi tarekese omanik kiire kõne alla poodi, reserveeris meile vorstid ja teel koju saime lihapoe müüjaga tuttavaks).

Lihapoe kõrval, küla südames, seisis juustupood laia valiku kohalike hõrgutistega. Muideks, see paik, kus me eile müttasime, on kuulus justnimelt oma piimatoodete poolest. Sealt on näiteks pärit kuulus Gruyère’i juust ja imelised beseed, millele liiter rammusat kreemi peale valada!

Siiruviiruline päev sai lõppakordi Gruyère’i järves ujudes. Tee alla järve äärde leidsime tänu kohaliku tüübi ülevoolavale lahkusele, kes meie punaseks kõrvetanud nägusid läbi autoklaasi nägi ning uuris ega ma juhuslikult ujuma ei taha minna. Too uhkes mustas Audis istuv nokamütsiga mees juhatas meid kõigepealt tasuta külaparklasse ja siis joonistas ‘salatee’ alla vee juurde. Vot sulle inimeste piiritut lahkust!

Okei, kui me läbi salavõsa järve äärde seiklesime, siis natuke ikka arutasime, et kas nii lahkeid inimesi tegelikult on ka. Et äkki ta tühjendab praegu semudega meie autot (suitsuvorst!) või mine tea, kuskil põõsas ootavad mafioosod, et organite turule maksa ja kopsu hankida. Sorry – selleks hetkeks oli kuumus oma töö teinud 🙂

Enne uinumist, mõnusa laksuga põsemusi lajatades, teatas Sten, et oli taas üks ülivinge päev.

IfNGvaiSTCSViZ9i8nmNkQ

fullsizeoutput_1440

fullsizeoutput_143c

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s