Lendavad kanad ja muu

Kõige ohtlikumad on ikka need kõige targemad. Kanad siis. Meie punast karva kana nimega Ann (tegelikult on kõikide meie kanade nimeks Ann, sest nad on täpselt ühte nägu ja sulge), hakkas lendama. Piidles mitu päeva tara kõrgust, mõõtis hoovõtu rada, saputas tiibu ja siis ühel heal hommikul võttiski tuule alla ja maandus meie pool aedikut. Kohkunud ja elevil samaaegselt. Rumal lind, hüüdsin talle. Kas sa tõepoolest tahad, et me sul tiivasulgi trimmiksime? Miks otsid muresid? Jää oma aedikusse ja ela õnnelikult. Niikuinii olete raudselt meie küla kõige luksuslikuma eluviisiga kanad, sest sellist maalappi igaüks endale ei saa! Inimesed kaasaarvatud.

Aga munad muutuvad iga päevaga priskemaks. Täna hommikul oli üks peaaegu jaanalinnu üllatuse sarnane. Kas sellest need kõvahäälsed hommikused kaagutused?! Alguses arvasime, et neli muna päevas rahuldavad enam-vähem meie suure munaarmastusest tingitud nõudluse. Aga mingil hetkel saab muidugi munaisu täis. Isegi kui see muna on imeliselt kollane. Ja öko. Ja Anni punnitatud. Nüüd viime neid külakostiks. Mune siis. Mitte kana kaenlas ei saabu ukse taha. Väga uhke on ulatada võõrustajale  ‘oma kanade mune’. Väga uhke!

Poistel algas puhkus. Stenil oli reedel algkooli lõpupidu. Paluti shikki riietust. Sten oli nõus musta t-särgi valge vastu vahetama. Pidu oli nii äge, nii hingeliigutav, et veel eile õhtul poetas poja paar igatsusepisarat ja muretses siiralt, et kas selline nukrus nüüd jääbki hingesoppi kriipima. Ei jää, kallis. Ei jää. Aga sul veab, lohutasin teda, sul veab, et süda on õiges kohas ja elu selliseid inimesi ja üritusi kingib, mis härduspisara silmanurka toovad. Järgiseks etapiks saab keskastme kool kõrvalkülas. Emasüda juba kripeldab ja maalib kujutelmas koledaid kaklusi kooliõuel ette. Igasugu lugusid olen kuulnud. Koolikiusamine pole ainult Eesti probleem. Aga Sten on suur ja tugev, okei, paras koleerik, ent vast aitab selline suurekondiline struktuur paremini ellu jääda. Oh, kui õrnahingeline ma olen. Hirmude ja kujuteldava tuleviku kärbsepaber. Kust hankida tugevust ja raudset rahu. Kust? Joogamatilt ma teda leidnud ei ole. Kui, siis hetkeks. Aga hirme oskan ma meisterlikult toota. Kusjuures nende hirmude peategelaseks pole ma iial ise. Enda pärast ei karda kunagi midagi. Aga lapsed ja muud kallid, nende pärast suudan end kortsuliseks muretseda. On teid teisigi selliseid?

Uudiseid aiandusrindelt. Teod kadusid. Ärge küsige, kuhu. Sai neil villand pidevast laimust blogiveergudel? Või seedivad siiani värsket tilli ja krõmpsu salatilehte? Tigude asemel murdis peale umbrohi. Piisas paarist soojast-vihmasest perioodist, et aed mattuks lopsakasse rohelusse. Otsi, otsi salatit! Kes leiab, saab endale. Küürutasin pika pärastlõuna rohida ja katsin siis kogu aiamaa (välja arvatud tahetud taimed) õlgede alla. Oi, kui lõbus see heinapalli kojutarnimine sõiduautos oli! Auto lõhnab siiani kui lakk ja õlekõrred turritavad istmete alt. Aga aed näeb ilus välja. Täitsa nagu pinteresti foto. Saaki annab ka. Oleme mõnuga magusaid rediseid söönud ja piparmündi teed joonud. Värske basiilik lõhnab jumalikult. Ja salatid kasvavad. Ei usuks, kui poleks näinud. Tomat on siuke nigel ja nukker, aga mingi õietegevus ikka toimub ja äkki saab enne sügiskülma vilja-kaks taldrikule.

Tõlgin. Meie graafilise disaini kooli kunagine direktriss kureerib nüüd üle ilma näitusi. Seekord toob kaasaegse Iraani kunsti kohalikule rahvale vaatamiseks ja kae-kae, meenusin talle kuskilt udust kui inglise keelt oskav inimene. Pakuti projekti –  tõlkida näituse kataloog prantsuse keelest inglise keelde. Mäemees vaatab peaaegu kadedusega kui suure õnnetundega ma hommikul arvuti taha istun, et keele kallal pusima hakata. See on puhas nauding, see keelega võlumine. Tasub kõrva taha panna. See, et mulle meeldib. Tõlkida siis.

Eestist saabuvad postipakid raamatutega. Sest ise ma sel suvel Rahav Raamatu riiulite manu ei saa. Lend tühistati ja seega suvine Eestimaa puhkus ka. Mitte et ma nutaks. Aeg on selline kummaline ja oma kodus pole kah paha. Korraks mõtlesime, et üüriks nii nädalaks mõne mägimaja. Saaks pesuhunnikutest ja tolmurullidest eemale. Aga Shveits on ikka ehmatavalt kallis. Tahad nädala turisti mängida, siis pead ka korralikult rahakotti kergendama. Rääkimata resideerumis-maksest. Ehk siis, siin ei piisa, et maksad hotelli ja restorani eest, kohalikud kommuunid küsivad igalt turistilt veel nn päevatasu, mis olenevalt kuurorti luksuastmest kuni 7 frangini võib küündida. Võib-olla rohkemgi. Ja see ei mahu mulle pähe. Tekitab trotsi. Sest, no kuulge! See tasu ei kuulu tasumisele, kui sa vaid päeva kuskil mõnuled, no näiteks klantspildilises Zermatti kuurortis. Aga kui ööseks jääd, kui hotellile raha sisse tood ja kohalikus restoranis peeneid roogasid sööd, vot siis pead maksma. Aru ma ei mõista.

Aga mis ma siin enam jauran. Minge randa, minge mäkke, lugege, nautige. Ja magusaid maasikaid!

KxZtuc5gT%aXVOYWgbpnHQ

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s