Olen siin mõtisklenud …

On üks asi, mida ma ei pea kunagi jagama. See on kurgi-tilli salat hapukoorega. Hakin kausitäie rohelist, kallan laktoosita kreemi peale ja võin õndsalt ja üksipäini kogu maiuse põske pista. Saskia krimpsutab nina. Ütleb, et ainuüksi see lõhn … oh, see lõhn paneb ta ninasõõrmed sügelema. Mäemees ei mõista, kuidas on võimali kurki armastada. Kus ma kasvasin, et suudan seda vett krõmpsutada?! Ja mulle meenub käsitsi kirjutatud silt Tallinna – Pärnu maanteel – TOMAT / KURK … Kuidas see mäemeest naerma ajas! See eestlaste kurgi vaimustus. Ja see, kuidas too roheline vili teda igal pool kummitab. Sellest hetkest alates, kui ta otsustas oma elu tolle heledapäise plikaga sealt eksootiliselt maalt siduda.

Mul on vedanud! Mäemees armastab Eestit ja eestlasi ja sedasi on hea kodumaal puhkamas käia. Aga see maa jääb talle muidugi alatiseks üheks suht eksootiliseks maaks oma imede ja imelikkustega ja pretensioonikas oleks midagi muud loota ja tahta. Oli aeg, mil ma talle pidevalt eesti keele õpikuid nina alla toppisin. Uskusin, et kui juba minuga abiellus, siis õppigu keel kah ära. Ja ta proovis. Üritas ja tahtis vist isegi ka. Iga ainumas kord Eestimaal puhates lubas mäemees endale, et nüüd hakkab õppima, niimoodi regulaarselt ja võiduka lõpuni. Aga sama regulaarselt sõitis argielu teerull üle ja järjekordne trükk ‘Saame tuttavaks’ õpikust kadus muude raamatute kuhila alla. Nüüd ma enam ei mõista, miks see mulle nii oluline oli. Ja veel vähem mõistan inimesi, kellele see kunagi pinnuks silmas oli. Sest ma tean, et neid on olnud. Kummaline, kas pole!? Sellise asja põhjal inimest hinnata.

Nii paljud asjad on hakanud uues valguses kumama. Vaatan ja imestan! Vanus? Jooga? Mis see on? Aga mõnus. Paljud valupunnid ei tundu enam üldse olulistena. Mitmed müürid, mis lõksus hoidsid, on kokku kukkunud. Seal, kus enne oli hambad ristis sa-pead-tegema-nii-või-muidu, seal on nüüd vaatlus ja välistest kaantest kaugemale nägemine. Ja ühte ma teile ütlen, hukkamõistu on vähem. Sest elu kõrvetab ja mida valusamini, seda vähem on musta ja valget ja kõvahäälset tõekuulutamist.

Kartul pole samuti meie pere suur lemmik, välja arvatud Stenil ja minul. Kunagi ma naljatasin, et ärge sellest kõva häälega rääkige, kartulist ja tillist siis, sest teid ei lasta muidu Eestis üle piiri. Ja kuskil südamesopis ma tõepoolest muretsesin, et mis inimesed nad mul on, need kartuli vaenulikud semud siin. Ja lapsed, kes Eestis laagris ei taha käia! Ja mäemees, kes ei kirjutagi veel eesti keeles naljakat raamatut! Ja meie pere üldse, kes mõnikord lausa mitu suve Eestisse ei satu!

Kui keeruliseks võib elu elada!

Ja lahti võib ka lasta.

Lasta lahti, olla ja elada ilma nii-peab-olema ankeedist kinni pidamata.

4 thoughts on “Olen siin mõtisklenud …

  1. Ma mõistan Sinu kurgi-armastust! Meie aias lihtsalt peab kurk kasvama! Igal aastal panen liiga palju seemneid maha, potutan kurgibeebisid, lõpuks on kurgiuputus. Jagan kurke sõpradele, teen hoidiseid ja luban endale, et panen vähem kurke maha…Uuel kevade algab uus ring! Värske kurgi lõhn on lihtsalt võrratu!
    Aitäh, et jagad oma mõtteid. Võtan alati aega Sinu postituste lugemiseks! Ilusta kevadet!
    Kersti

    Liked by 1 person

    1. Seda on nii hea lugeda, et kellelegi lähevad read korda, et panevad mõttekeeled võnkuma. Siis ei ole ainult kirjutamise rõõm vaid dialoogi rõõm ka 🙂 Tervitused Põhjamaale, Suvi!

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s