Igav ei hakka

Hilisel tunnil kiriku taha eksinu oleks võinud arvata, et viin aias mõnd paganlikku rituaali läbi. Pidzhaama püksid botikutes, kummargil salatite ümber, joonistasin kühvliga liiva heites taimedele kaitsevööndit. Ruttu, ruttu, enne kui öö tule lõplikult kustutab ja küla ning kapsad pimedusse matab. Päeva teine pool oli sajune olnud. Mäemees läks kanasid kuuti sulgema ja otsustas pilgu aiamaale heita, ku talle avanes õudusunenäolik pilt. Teod olla järjekorras seisnud. Igast ilmakaarest roomas neid ligi, iga kivi ja puunoti alt tärkasid limased peanupud. Kuskil rippus raudselt kuulutus, kuskil tigude kuningriigis – öine pillerkaar aias, värsket salatit ja krõmpsu kapsalehte. Tulge hulgim! Tulge koos sõpradega!

Sel ajal kui mäemees lastega tigusid ämbrisse korjas, joonistasin mina salatite ümber liivakasti. Aga ma kardan, et on hilja. Need vaesed salatipead näevad nirud välja, näksitud nagu nad on. Ju pean sel aastal õpipoisilikult tõdema, et salat läks muu aia nimel ohverdamisele.

Muu muudkui tärkab ja kasvab. Seal, kuhu sai hernes, punnitab hernes. Seal, kuhu segunesid redis ja porgand, punnitavad … redis ja porgand. Või vähemalt ma loodan, et nemad. Tomatitaimed kinkis sel aastal naabritädi. Olid teised tillud ja hapra moega, aga siiani pole keegi alla andnud. Kümme taime, kümme sorti. Vaatan neid ja ei saa peast mõtet, et aia pidamine on täiuslik metafoor elule. Nii nagu kõigis inimestes on peidus nende potentsiaal, nii ka igas seemnes, igas taimehakatises. Kuidas küll kümme hetkel samasugust taime lõpuks kümneks erinevaks tomatisordiks kasvavad? Kuidas nad teavad? Kus see potsentsiaal on? Ja küll on hea, et nad ei oska teineteist matkida. Et nad oma kindlal suunal püsivad ning naabertaime vilju kadestama või kopeerima ei hakka. Kui palju kahju ja kaotust see tooks. Mõelge vaid – mitte ainult ei suudaks nad naabri potsentsiaalini pürgida, nad jätaks lisaks unarusse enda oma. Niiviisi pidevalt teiste tegusid piideldes, jääks sündimata nendesse peidetud ainulaadne võimalus.

Kanad on rõõmsad ja sportlikud. Hüppavad. Tiibade sapsides lükkavad end mast lahti ja üritavad madalale kooldunud okstelt kirsse napsata. Enamuse ajast elavadki puu all ja ootavad. Nii kui kuskil mari kukub, tormavad kõik korraga kohale, pead põruvad kokku, silmist lendab sädemeid ja läheb suuremaks tunglemiseks. Lõpuks pageb üks õnnelik, moon noka vahel, peitu nosima. Nii et jah, kanad on meil vormis.

Me ise nüüd mäkke.

Ilusat pühapäeva!

4 thoughts on “Igav ei hakka

  1. Ma tean mida sa tunned! Aga äkki võtate ühe pardipaari ka? Minul on pardid selleks, et tigusid peletada, 4 parti on suutnud süüa tiba üle 1ha tigudest nii paljaks, et mitte ükski tigu ei julge oma nina enam meie maale pista. Samas söövad üldjuhul kanad ka tigusid, kuid see täiesti oleneb pirtsutamisastmest.

    Liked by 1 person

    1. 🙂 Muideks, meie kanad on vist kangesti pirtsakad, miski muu kui terad ja kirsid neile ei sobi. Tigusid olen lausa kandikul ette viinud, aga kedagi ei huvita.

      Like

      1. No ma räägin, siis on vaja parte!
        Mina olen juba teist aastat järjest harrastanud tomati kasvatamist nii, et ma ei kasta neid üldse, ainult istutamisel kastan. Siis ei vajagi nad sellist poputamist, vaid ajavad juured sügavale ning saavad ise hakkama. Kuidas teie?
        Kui kanal on saba kenasti püsti, pepu puhas, hari ja lokutid ilusti rõõsad, silmad selged ja sulestik ilus ning ta ei kössita kuskil, siis see on hea näitaja, õnnest puudu vaid mõni asi. Paar aastat tagasi, suvel, jäi mulle silma, et minu suuuure punase harjaga kana kõnnib ringi juba mitmendat päeva täiesti kaamena, hari hall ja sulestik tuhm. Ehmatas mu täiesti ära, mõtlesin ennast haigeks, et mis teda nüüd vaevab, kuid siis hakkasin teda jälitama ja avastasin, et ta käib tuhaämbris ennast pesemas ja selle pärast näeb välja nagu vaim. 😀

        Like

      2. Mina veel poputan 😉 ma arvan, et julgus ‘toed’ eemaldada, näitab edasijõudnud aiapidajate klassi. Tegelikult ka. Ma võin siin sadu paralleele aiapidamise ja klassitäie õpilaste vahel tõmmata 🙂 öpetajad, kes on karastunud, julgevad rohkem free style’i harrastada 🙂 Kanakestele tegin spetsiaalse liivavanni ühte aia nurka, aga neid see absoluutselt ei huvitanud. Nagu ikka, leidsid endale oma liivaka ise ja sealt tõuseb siukseid tolmupilvi, et hoia alt 😀

        Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s