Pandeemia pöörab pea peale

Kui keegi oleks mulle veebruaris öelnud, et vaat, vaat, mäemamma, maikuus sina pead kanu ja istutad tomateid ja joogatad uut stiili, siis ma oleks … no mis ma oleks, sirtsu sohu oleks saatnud. Kae aga nüüd. Kasvatan kanu, istutan tomateid ja joogatan uut stiili. Koroonaviirus, sa oled piiride nihutaja, sa oled raputaja ja saputaja ja keerad kõik tagurpidi.

Võtame jooga. Kodus istumine ja töötamine ei ole minu rada teps mitte. Siinkohal muidugi kummardus ja minu jäägitu mõstmine kõigi nende inimeste ees, kelle töö on enamuses istuvas positsioonis. Ma arvasin teadvat, mille üle te kurdate, aga oi, kui kaugel oli minu ettekujutus tõest. Koolis, päris klassiruumis ei istu ma pea kunagi. Olen jalul, olen siin ja seal ja see pidev liikumine on mind saleda ja tervena hoidnud. Ja siis tuli epideemia ning kõik tunnid tuli anda istudes, silmad krõllis ekraanis. Häda mulle! Alaselg hakkas valutama. Tekkis kõhuvolt, siis kaks. Paanika hiilis ligi. Ja rahutus liikumise puudumisest. Mis siis, et me kolm korda nädalas õhtuseid mäetiire tegime. Istumine oli kui kurikael, kes hakkas keha omasoodu moonutama. Sellises rahutuses ja liikumisnäljas ei olnud enam võimalik mu traditisoonilist joogapraktikat jätkata. Olen sellest kunagi vast kirjutanud, et jooga, mida õppisin, on selline meditatiivne, üks asend teise järel ja pikkade pausidega vahepeal. Selline enda sisse minev praktika muutis mu rahutuks ja heaolu asemel kolis sisse trots ning lõpuks üldse tahtmatus matti lahti rullida. Kurtsin oma häda joogasõbrannale, kes suurte krõllis silmadega otsa vaatas ja ohkas, kullake, mida sa ootad, tee midagi muud! Ei pea läbi seina murdma, ei pea hambad verel midagi tegema, mis enam ei kõneta. Tee muud, mine eluvooluga kaasa. Peace, my dear. Või umbes niimoodi ta rääkis. Nüüd olen kolm nädalat uues tuules kiikunud ja ei jõua igapäevast joogahetke ära oodata. Ehk siis, jälgi, tunneta ja oska vooluga kaasa minna, kui aeg on küps ja süda palub.

Kanade lugu on muidugi sürr, mis sürr. Täiesti lambist tuli ühel märtsikuu hommikul mõte, et võtaks kanad. Noh, et kes neid pandeemiaid ette teab ja äkki ühel heal päeval ongi vaja pere ilma poeta ära toita. Just nii mu mõte liikus. Ja ära ta enam ei läinud. Jäi külje alla kratsima. Perekond oli vaimustuses. Mäemees ka. Ilma mäemehe entusiasmita ma selliseid tükke ei teeks. Kanna kogu seda kanalat enda õlgadel, eksole!

Ja siis tuli päev, mil lükkasime vana kanala ukse lahti, et aastakümneid kasutuna seisnud osmikule uus elu ja munadesadu sisse puhuda. Oleks, oh, oleks ma teadnud, mis hunnik tööd ja s**** meid ees ootab, siis ma oleks vist kanadest loobunud. Küll on hea, et elus neid kurve ette ei näe, kas pole?! Mis kõik tegemata jääks. See kanala oli ropus seisus. Must, tuhandeid ämblikke täis, põrand kummalisest põllukemikaaliast roheline. Lisaks oli kanala risti-rästi täis vana ja roostetanud / kõdunenud kola. Kanala ümbrus ka. Saime saagiks kolm hiiglama suurt kärutäit prügi, mille suurima rõõmuga prügilasse viisime. Põranda kaevasime enam-vähem üles ja tassisime siis uuesti täis. Käisime nagi Kivirähu kratid kastidega kommuuni mullahunnikus materjali pihta panemas. Seinad olid rokased ja samuti igasugu elu, küll kaheksa küll rohkema jalaga tegelasi täis. See sai ühel nädalavahetusel desinfektseeritud ja teisel lubjaga valgendatud. Ja siis tuli teade, et palun tulge kanapreiladele järgi. Tulge juba ülehomme. Kanala oli veel aknata ja õrreta ja pesakastita ja algamas oli ülikiire nädal. Aga teate ju ise, kuidas nende võimatute olukordadega on. Elu ikka tuleb ja paneb õla alla, kui ise enam ei saa. Nüüd on neiud kolmandat päeva oma uues kodus. Loodetavasti hakkavad kuldmune munema, sest töö, mis nende nimel tehtud sai, oli kolossaalne. Hetkel on põhku poetatud üks tilluke, pehmete koortega munahakatis. Tundub, et üks neljast preilist on aru saanud, mis tema kehas toimuma hakkab. Kiita said kõik neli.

Ah jaa. Aiast pole ma veel rääkinud. Sellest, milline kobakäpp ma olen, aga tahtmist on, nii et las ma pusserdan. Kui midagi valmis kasvab, siis annan teada. Pildiga. Seniks nii palju, et pisike tillipuhmas pandi eile öösel nahka. Kahtlus langeb hetkel teoperele. Lima leidmine sündmuspaigalt. Istutamisega on nii ja naa. Naabrinaine teab rääkida, et tuleb jälgida nii öelda musta või valget kuud. Interneti kuukalender annab hoopis teisi juhiseid. Mina kuulan mõlemat ja eks siis hiljem selgub, kelle jutt paika pidas. Võib-olla mitte kummagi. Ja siis on meil lihtsalt meeletu hunnik täissöönud tigusid, kelle me kättemaksuks kanadele viime.

Ilusaid omlette kõigile!

DB611666-F6F0-4D02-A133-ECEDFE8F5A13

2 thoughts on “Pandeemia pöörab pea peale

  1. Oi, kui ilusad kanapreilad!!! Näevad väga rahulolevad välja. Aitäh toreda lugemise eest, usun täiesti, et see oli hull töö selle vana kanalaga. Aga näe, nüüd nii tore oma kanade kaagutusi kuulata. Ehk munevad töesti kuldmune 🙂 Jöudu ja jaksu ja palju röömu!

    Liked by 1 person

  2. Nii lahe! Torontos on natuke keerulisem pidada, kuigi mõni aasta tagasi anti roheline tuli osadele linnajagudele. Meie oma kaasa arvatud. Küsisin siis, et kas võtame, aga küsimuseks see jäigi 🙂 Nüüdses olukorras tuli taas jutuks. Mõtlesin, et tavapäraste tomatite asemel võiks ehk kartuli mulda panna. Meil ka mure, et rebased ja koiotid liiguvad liiga julgelt ringi. Peaks rohkem vaeva nägema, kuhu kanad turvaliselt panna.

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s