Mida õpetab musträstas

Musträstas maandus kerge mütsuga rõdu äärele, minust umbes meetri kaugusel. Igal uuel maandumisel oli noka vahel järjekordne last ehitusmaterjali. Järgnesid krabin, toksimine, sahistamine. Lind ehitas endale pesa rõduäärte ümber keerleva listeeria lehtedesse, maja seina ja okste vahelisse tillukesse auku. Kogu see aeg, mis mina arvuti taga oma tööd tegin, lendas tema väsimatult edasi-tagasi, kandes tillukeste nokatäite kaupa omale kodu kokku.

Eile õhtul kuulasin ühte oma lemmikautorit, Elizabeth Gilbertit, vastamas lugejate küsimustele. Sageli korduvaks teemaks oli distsipliini ja inspiratsiooni vahekord kirjutamisprotsessis ning valdava enamuse väide nagu puuduks neil kirjutamiseks vajaminev aeg. Et kui vaid aega jaguks, siis nad oleks ühe raamatu juba raudselt välja andnud. Elizabeth naeris selle peale oma nakatavat, ülisillerdavat naeru ja tegi ääremärkuse, et need kommentaarid tulevad talle FB-sse ja Instagrammi! Ehk siis meie elu suurtesse ajaraiskajatesse.

Selleks, et midagi lõpuni teha, on tarvis raudset distsipliini ja pühendumist. Elizabeth tõi näite enda kirjutamisrutiinist. Iga päev tund aega. Tund aega ilma internetita, laua taga, klahvid sõrmede all. Mõnikord tuleb niiviisi mitu lehekülge, mõnikord pole muud kui uimase kärbse jõllitamine päikesest kuumaksköetud aknalaual. Aga iga päev on see tund aega, mis pühendatud kirjutamisele.

Teine küsimus, mis kirjaniku postkasti regulaarselt potsatab, puudutab käsiloleva projekti hülgamist, et alustada midagi uut ja põnevamat. Kas tohib? Kas see on tark tegu? Ka siin oli Elizabethil elutark vastus valmis. Kavala helgiga silmis andis ta loa jätta ettevõtmine pooleli ja alustada uue, seksikama ideega neile, kes tavaliselt oma asjad lõpuni viivad. Aga need tuulepead, kes iga ainumas kord rännaku keskel mõne uue ja põnevama teeotsa kasuks otsustavad, nendele Liz luba ei andnud. Taustaks ikka tema hele naer. Viimastele oli Gilberti sõnum järgmine – tee kasvõi hambad ristis oma töö lõpuni, et kogeda seda imelist tunnet, mille lõpuni käidud rada annab.

Kuulasin Gilbertit ja mõtlesin oma musträstale. Enne ta ei jäta, kui pesa on valmis. Enne ei asu ta ühegi uue projekti kallale, kui käsilolev valmis ei saa. Ja mina vaatan teda imetledes ning iseenda üle lohutavalt naerdes. Kui mus oleks natuke rohkem musträsta püsivust ja Elizabeth Gilberti distsipliini!

Täna hommikul jutustasin oma veidi unisele perele pannkoogiampsude vahepeal eile kuuldud tarkusi. Tögasin veel takka, et Elizabeth oleks justkui minuga isiklikult vestelnud. Nii naha alla, otse südamesse torkisid tema mõtted. Mina olen süttija. Kiire ja kirglik. Ühest küljest on see kingitus, sest elu on iga päev vaimustav ja põnevat pilgeni täis. Aga teisalt on see koormaks ning kaikaks kodaras. Mina olen see, kes sagedamini kui tahaks, projekti poolel teel unarusse jätab, et uue, säravama sihi poole rutata. Justkui kartes, et elu saab varsti läbi ja appi, mis kõik tegemata jäi.

Kui Saskia mu mõtted ära oli kuulanud, küsis ta nii minulikult, ‘Aga kuidas ma tean, mis projekt see on, millega iga päev tund aega tegelda?’ Täitsa minu tütar! ‘Kullake, minu nimekiri on ka ilmatuma pikk’, lohutasin teda. Ja mina ka ei tea, mis on see miski, mis rohkem tähelepanu vääriks. Püsimatus voolab meil veres. Me saame teda veidi leevendada, aga alatiseks ta meist ei kao. Me ei muutu ealeski ühe sihiga rahulikeks kulgejateks.

Mida siis teha? Kuidas meiesugused sahmerdised üldse midagi saavutada võivad? Mul tuli paar vastust meelele.

Me saame üRITADA kord alustatu lõpule viia. Ja siinkohal ei räägi ma suurtest projektidest nagu raamatu kirjutamine. Võtame tagasihoidlikumalt. Ei pea lugema kümmet raamatut korraga ning alustama üheteistkümnendaga, päeval, mil see postkasti potsatab. Võib lugeda ainult viit korraga.

Kui nimekiri on passioonidest pikk ja ühe valimine igapäevaseks tunniks ajaks pühendumiseks tundub inimõiguste rikkumisena, siis võib töötada ampsude kaupa. Ehk siis, valid oma ülilemmikutest ühe ja tegeled temaga 30 päeva. Siis saab järgmine rambivalgusesse. Siis järgmine. Ja äkki ühel päeval läheb kolmkümmend päeva märkamatult üle neljakümneks ja siis viiekümneks ja siis tuleb arusaamine, et selleta ma enam elada ei saa. Aga võib-olla see tunne ei tule ka, mis ma siin ikka üleidealiseerin!

Need, kes suudavad suurema pingutuseta ühele asjale pühenduda, neile soovin ma õnne. Teil on vedanud. Ausõna! Aga teistele soovin ma meelekindlust kududa lõpuni too sall, lugeda lõpuks ometi läbi too raamat, vedada end läbi vihma trenni, istuda rätsepistes ja mediteerida ning mitte alla anda enne kolmekümnendat päeva.

Tükk aega oli rõdul vaikus. Hakkasin juba muretsema, et musträstas leidis pesa tarvis turvalisema koha kui kassidega pererahva rõdu. Mind üllatas too kurbus, mis peale tuli, võimalus, et kaotasin oma linnu. Aga siis ta saabus. Noka vahel hunnik mulda. Nüüd on jälle krabin, toksimine, sahistamine. Õpi musträstalt, mäemamma!

2 thoughts on “Mida õpetab musträstas

  1. … ja vahepeal tasub ka juba ‘ehitatud’ asjade nimekiri paberile kirja panna, et jalad maas ja tasakaal peas püsiks ning suure kire ja erinevate suundade poole ruttamiste väsimushetkedel tühi tunne sisse ei poeks. 😉

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s