Muusikat, palun!

Täna hommikul tuli siis see kurbuseniuks. Igatsus tavaelu järele. Igatsus sõprade kallistuste järele. Igatsus rahvast täis poe järele. Igatsus kaugetes mägedes matkamise ja sinna otsa Alpi restoranis einestamise järele. Igatsus normaalsuse järele. Igatsus mingi kindla teadmise järele, sest teadmatus on raske. Milla ja kas üldse? Millal uuesti kooli saab? Millal ehituspood lahti tehakse, et me omale uue tara võiksime osta? Millal sõbrad grillile võib kutsuda? Ja kas sel aastal Eestisse üldse tohib? Meil on nii mitu suve vahele jäänud, et janu muutunud eluohtlikuks. Aga võib juhtuda, et ei saagi. Siis on keeruline.

Poe suunas sõites ja omaette nukrutsedes, tundsin ühtäkki füüsilist vajadust muusika järele. Positiivset, päikeselist, rütmikat musa. Jätsin auto teeservale pidama ja koukisin telefoni kotist. Leidsin paar laulu, mis tegid meele veidi rõõmsamaks.

Ma ei ole melomaan. Pigem janunen vaikuse ja looduse häälte järele. Tööd tehes on taustaks hästi vaikne Tiibeti helikausside playlist. See aitab rahu ja keskendumist luua ja säilitada. Kui ma üldse musa kuulan, siis toidutegemise kõrvale. Muul ajal tunnen, et muusika pigem segab. Minus pole kunagi olnud näiteks musaga õppijat, või kirjutajat või lugejat. Ma ei suuda muusikat passiivselt kuulata. Kui, siis ikka nii, et istun maha ja hakkan kuulama selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Kuulan sõnu, kuulan pille.

Nüüd maksan selle eest lõivu. Ei tea ühtäkki mida kuulata. Tahaks küll, aga ei oska kuskile poole otsima minna. Alicia Keys Underdog on täna hommikul juba mitu tiiru teinud. Muideks, kui keegi siin Alicia fänn peaks olema, siis siit üks podcast, kus Brené Brown temaga juttu vestis. Väga armas!

Aga äkki aitate. Ma tean küll, et mu lugejad pole suuremad kommenteerijad, no vähemalt minu pesas mitte 😉 aga ebatavalised ajad kutsuvad ebatavalistele tegudele. Aidake mäemammat ja pange mingi positiivne laul kommikotti. Aga seniks, Alicia!

MUSIC VIDEO: Alicia Keys – Underdog (Official Video) from Cindy & Lyle on Vimeo.

 

 

18 thoughts on “Muusikat, palun!

  1. Minul on muusikaga just vastupidine lugu. Ma kasutan muusikat mõtlemiseks, oma asjade/mõtete analüüsimiseks, unistamiseks jne. Sobib vaid teatud muusika teatud hetkel ja seal on suur vahe mis lugu sobib rohkem kõvasti kuulamiseks, mis vaid klappidest, mis autosõidu ajal, mis pimeduses või mis valguses. Erinevalt väga paljudest inimestest ei pööra ma laulu sõnadele ÜLDSE mingit tähelepanu. Ma lausa takistan ennast seda tegemast, sest kohe kui sõnadele keskendun on laul minu jaoks ‘surnud’, sest sõnades on ju peidus kellegi teise sõnum või lugu mis ei lase mul seda laulu (meloodiat) enam enda huvites kasutada.

    Tavaliselt ,kui ma enda jaoks mingi hea laulu/loo/muusikapala olen leidnud, siis ma võin seda kasvõi 1000 korda järjest kuulata, kuni selle piirini, et hakkab täiesti üle viskama…ja peale seda ma ei suuda sama laulu enam üldse uuesti kuulata 🙂 Coldplay puhul on seda piiri küll üsna raske ületada, aga ma olen olnud selle ületamisega ka tahtlikult tagasihoidlik.

    Muusika soovitamisega olen ma tavaliselt üsna ettevaatlik, sest minu jaoks on muusika väga isiklik. Samas ma siiki panen sulle siia ühe üsna vana, aga samas väga rütmika ‘uplifting’ loo 🙂 Ja hääl põhja kuulates 😉

    Liked by 1 person

    1. The Killers on tõesti üks korralik puusanõksutaja. Aga see, et sa sõnu suudad mitte kuulata, see on ju super power. Tegelt ka! Mul on otsemaid kõrvad kikkis 😉

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s