Leppimine segadusega.

Ma olin pikki aastaid meie aiaga pahuksis. Vana hoovi viltused kiviaiad, okkavaibaga kaetud hämar kuusealune, roostetanud traadi all unustusse vajunud kanaaedik, katkiste nurkadega iidne kivist veevann – kõik tekitas mus pahameelt ja paanikat. See aed tegi, mis tahtis ja mina ahastasin kõrvalt. Rohi kasvas ka absoluutselt omasoodu. Mullast tärkas taimi, mida üheski loodusraamatus veel pole, võililled panid pidu ja puud kasvasid taevasse nagu poleks homset.

Iluaiaks pole seda paika kunagi loodud. Siin on jooksnud kanad, küülikud ja kitsed. On pestud viinamarjakaste, toksitud pinke kokku, kõblatud peenramaad. See on ühe vana küla, vana maja, vana aed. Ja vanad aiad on iseloomuga. Ja natuke logadi. Ja parasjagu metsikud.

Mul pole täpne kuupäev meeles, aga ühel hetkel ma rahunesin maha. Mitte ainult aia osas. Vaid ka majas valitseva segaduse osas. Ja keldris valitseva segaduse osas. Ja koolis, klassiruumis valitseva segaduse osas. Ja elus valitseva segaduse osas üldse. Sest elu on kaos. Elu on wabi sabi. Ja mida kiiremini me selle paratamatusega lepime, seda lihtsamaks muutub kulgemine. Ilu on vaataja silmades ja mõnikord peab elama üle neljakümne aasta, et maha rahuneda ning mõista – segadus on kõige loomingulisem ja nauditavam stiil üldse.

Siin, metsiku kirsipuu õitemeres, tundub ju lausa imeline.

fullsizeoutput_1397

2 thoughts on “Leppimine segadusega.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s