Pandeemia päevik vol 4

Täna tuli väsimus. Vaimne väsimus. Ronisime mäemehega mäkke (nagu ikka oma nime vääriva mäemehega tehakse 😉 ja siis ma tundsin, et jutuajamine ei tule kõne allagi. Ma lihtsalt ei jaksa ühtegi mõtet lõpuni mõelda. Liiga palju mõtteid on olnud. Kogu aeg.

No selliseid näiteks.

  1. Ma ei karda. Ma olen kuulnud, et osad inimesed on kuidagi lukku läinud. Hirmust. Aga hirmu ma küll tundnud ei ole. Pigem on olnud selginemisi. Peamiselt sellest, kuidas me elamegi väga õhukesel jääl ja kas äkki see (eelsoojendusest?) kriis paneb meid kuidagi uutmoodi mõtlema. Mäemees ei usu. Mäemees ei ole üldse suur inimkonda uskuja. Aga mina tahan loota, et need, kes juba enne kriisi kuidagi rohelisemad ja säästlikumad olid, kasvavad selles suunas jõudsamalt edasi. Ja et me hakkame päriselt ka harjutama elustiili, mis sanskriti keeles kõlab samtosha (rahulolu sellega, mis on.)
  2. Abi otsida. Kas ja millal ja kust. Abi otsimisega on siuksed lood, et mingeid reegleid ei ole. Eks ole. Mõnikord on abi otsimine laiskus. Sten loeb matemaatika harjutuse juhise läbi ja hüüab, ‘Emme, palun aita. Ma ei saa aru!’ Siis ma tavaliselt ei liiguta. Ütlen, et liiga vara tuli hädakisa. Viimasel kahel koduõppe nädalal on see iseseisev pusimine olnud üheks oluliseks kasvuraskuseks. Koostasime üks päev lausa protokolli, et kuidas toimida, kui on tarvis abi. Ehk siis … A) Proovin ikka ise veel. B) Kas äkki leian iseseisvalt kuskilt infot. C) Panen laua nurgale ‘abi’ kuhja ja ootan, kuni emmel on aega.

Aga mõni teine kord on abi otsimine julgus ja tarkus. Kui sageli olen kuulnud oma tuttavaid lausumas midagi sellist: ‘Ei, ma ei tahtnud segada. Ei julgenud küsida.’ Peab küsima. Mis ei tähenda muidugi automaatselt, et tugi tuleb. Mõnikord ei tule. Aga küsima peab. Abi otsimine on tark tegu!

  1. Samamoodi tark tegu on lasta asjadel vahest olla nagu nad on. Näiteks kurbus, tüdimus, väsimus – varem või hiljem mässivad need tunded endid meie ümber, eriti nüüd, kui maailm on kuidagi viltu, rütmist väljas, lombakas. Iseennast kõrvalt jälgides pean tõdema, et esimene reaktsioon on vastuhakk. Mis kurbus? Mis väsimus? Nii, mida ma nüüd tegema pean, et sellest kleepuvast ebameeldivusest lahti saada. Jooga? Meditatsioon? Klaas veini? Raamat? Ei, kaks raamatut? Kõik on hästi! Kõik on hästi! Happy, happy, happy.

Jama puha!

Las siis olla. Las olla kurb. Las olla tüdimus. Ja väsimus. Las olla hiireuru päev. Selline päev on tegelikult sama tähtis kui iga teinegi päev. Tal on absoluutne õigus päevade ketti oma pärlike lisada.

  1. Ma tegelikult kipun arvama, et see vaimne väsimus tuleneb suurelt osalt ühest raamatust, mille ma eilse päevaga sisse ahmisin ja siis hingeldades tugitooli taga nutma jäin. Glennon Doyle, ‘Untamed’. See raamat keeras mind seestpoolt väljapoole, raputas, sakutas, pani tsentrifuuki keerlema ja siis tegi pai, võttis käest kinni ja lubas teed näidata. Võimas. Selle aasta võimsaim. Ma ei usu, et ükski teine teda troonilt tõukaks. Mis siis, et on jäänud veel üheksa kuud!

Olge hoitud, jätkuvalt!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s