Pandeemia päevik vol 3

Külm imbus kuskilt kontidesse. Õhtuks hakkasin lausa värisema ja vaatasin ‘Suud Puhtaks’ saadet kihi tekkide alt. Korraks käis isegi hirmumõte peast läbi, et kas äkki … kas äkki sain poe- ja apteegitiirudel lisaüllatuse külge?! Mäemees teab kahte kolleegi, kes koroonaviirusega kodus on. Mõlemaid nägi ta umbes nädala eest, aga piisavalt kaugelt, et uskuda, seekord läks viirus mööda. Ja samas … Olen kuulnud lugusid inimestest, kel olla küll viirus, kuid puuduvat sümptomid. Ja siis ma natuke kratsin kukalt. Kuidas nad siis üldse teada said, et neil viirus on? Ja mis õudne pandeemia ikka, kus osad libisevad haigusest kui muuseas läbi ja teised jätavadki elu.

‘Suud Puhtaks’ saade oli otse naelapea pihta, kas polnud?! Ma ise tõdesin suureks rõõmuks kahte asja. Ma jumaldan haridusmaailma! Kui too kaunis, mustas kleidis haritlane õppeprotsessidest ja õpilase autonoomiast rääkis, käisid mul enam-vähem väiksed elektrilöögid süsteemist läbi! Need mõtted, ma tean neid, olen nende seltsis nii kaua aega veetnud. Need on just sedakarva mõtiklused, mis mul meele rõõmsaks teevad.

Teine teema, mis mind seda saadet vaadates väga intensiivselt puudutas, oli õpilaste autonoomseks kasvamine. Koduses karnatiinis õppimise vast suurimaid õppetükke ongi too kurikuulus iseseisva mõtlemise ja tegutsemise harjutamine. Vaatan Steni ja tunnen peaaegu füüsiliselt, kuidas ta iga uue päevaga, iga uue pusimise ja pisaravalangu läbi omandab väärtuslikke oskusi. Kuidas ta kasvab. Täpselt nagu too katsetaim purgis, mida ta regulaarselt vaatlema ning vihikusse ülestähendusi tegema peab. Selle taime võrsumine on imeline metafoor meie oma laste kasvamisest. Minu sõnum õpetajatele ja õpilastele olekski vast see, et mitte kamaluga uut teadmist pole vaja vaid sügavale juurduvat oskust ISE MÕELDA JA HAKKAMA SAADA! Olgu see pandeemia meile kõigile võimalus kasvada.

No mina kasvan muidugi ka. Esmaspäeval, esimest kolme virtuaaltundi andes, õppisin tõenäoliselt rohkem kui kuskil kuuajaliselt koolitusel. Laud oli post-it siltidest värviline ja iga uue õpilaste esitatud küsimusega sähvatas järjekordne ‘ahaaa’ idee peast läbi. Teeks hoopis nii! Loo moraal – efektiivseim õpe käib ikka ‘käed külge’ variandis. Ja mõttega õppimisest pole vast tarvis mitte alustadagi!? Oleme kolleegidega aastaid jahunud teemal – igal ülesandel peab olema mõte. Asi peab olema mõtestatud. Õpilane peab aru saama, miks ta midagi teeb. Ja siis, palun väga, sajab selline õppeprotsess otse sülle.

Ja enne veel kui päike mäenuki tagant välja pressib ning mäepere pudrule tuleb –

see ‘süllekukkunud vaba aja’ teema, mida sotsiaalmeedias nii palju tiirleb. Kellele on vaba aeg sülle kukkunud? Mis nipiga? Sest meie pere jõuab vaevu-vaevu tööd ja toimetused enne und tehtud saada. Okei, lastel on jah vabadust juurde tulnud, ent mina ja mäemees ähime kellaga võidu. Mingist lugemismaratonist või kümnete sokkide kudumisest ei ole juttugi. Kui siis vast nädalavahetusiti, ent see oli juba ennisti nii.

Tööle, tööle, tuvikesed!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s