Pandeemia päevik vol 2

Kartsin poodi minna. Kartsin leida eest kaose, ahastuses külaelanikud, tühjaks tehtud riiulid ja pika, sinka-vonka vookleva saba. Astusin aeglaselt, enne viimase maja tagant poe ette keeramist hingasin sügavalt sisse-välja ning … leidsin eest pea tühja parkla ning vaikuse. Külapoe ukse ees seisid kaks noort, kollased vestid seljas ning pidasid arvestust, kui palju kliente korraga ostlema saab. Mind viibati kohe sisse, sest oli lõunane aeg ning inimesi vähe. Kassiir oli küll klaasist seina ja näomaski taga peidus, ent ülejäänud osa poest oli peaaegu normaalne. Kui jahu ja vetsupaberi lett välja arvata. Seal haigutas totaalne tühjus. Ämblikupere, kes aastakümneid riiulite tagumises sopis õndsalt elanud oli, sai juba eelmisel nädalal otsa, siis kui kõik nähtavale tuli.  Mis kõik pandeemia ajal muutub, väärtuslikuks saab!? No võtame kasvõi hantlid. Eks. Tavalised, ülirasked, metallist hantlid. Mäemees tahtis eelmisel nädalal kodusesse musklituppa nelja uut hantlit tellida, aga selgus, et koduseid trennitegijaid on kaugelt rohkem kui me karta oskasime. Hantleid poes pole. Nii nagu sülearvuteid ja mängukonsoolegi. Või siis on jäänud need kõige kallimad, mida isegi katku ajal ostma ei kipu.

Raamatuid õnneks hetkel jagub. Peaasi, et kulleripoiss ei nakatuks.

Sten sai vahepeal kolmteist. Tasakesi ja kohupiima plaadikoogiga. Natuke nukker oli, aga mul ei jätkunud jaksu midagi erilisemat ja pillerkaarelisemat organiseerida. See kodust juhitud töötamine ja elu korraldamine on ettearvatust palju väsitavam. Ma isklikult tunnen, et vaimselt on see paras koorem. Peas tiirleb pidevalt sada mõtet ja to-do nimekiri on päästevest number üks. Rääkimata kandilistest silmadest, mis peas peale tunde koolitöid kipitavad. Kui alguses arvasime, et Netflix saab meie igaõhtuseks meelejahutajaks, siis ma pigem väldin lisa ekraaniaega, kui jätkan istuvat jõllitamist.

Sten on muidugi suur poiss ja sai aru, et midagi erilist oodata oli liiast. Õhtul istusin ta voodiveerel, et koos hoopis selle peale mõelda, mis meil siin kõik hästi on ja miks meil veab.

No näiteks veab meil puhtalt tänu sellele, et me omavahel nii hästi läbi saame. Vähemalt hetkel veel. Küll võib kole olla neis peredes, kus juba enne karantiini minekut kääris. Ja vägivaldsetest kodudest ei taha mõeldagi. Kuidas nemad seal toimetavad? Meenub paari nädala eest vaadatud Laura lugu, kus noor ja imearmas eestlanna avalikkusele oma verdtarretava loo rääkis. Lasin Saskial, kohe seitsmeteistkümne aastaseks saaval tütrel seda lugu samuti vaadata, et teiste hirmsatest läbielamistest õppust võtta.

Brené Brown räägib oma uhiuues podcastis FFT-st, ehk Fucking First Time. Oleme siin kõik hetkel mitme erineva FFT-ga rinda pistmas. Kui paljusid asju tuleb teha uutmoodi, kui palju tuleb julgeda, proovida. Peaasi, et ei kardaks. Et suudaks targalt õpipoiss olla ning filosoofiliselt uute katsetuste najal kasvada. Selge on see, et esimesed proovid on parajad kökerdised. Aga need viltused üritused on üliolulised ahelad arenguteel. Ilma lörri läinud proovideta ei toimi õppimist ja kasvamist. Videotunnid õpilastega, laste üleöö autonoomseks kasvamine läbi virtuaalse kooli, joogatunnid ekraani pidi. Just. Otsustasin oma joogaõpilastele koduseks tegemiseks  seansi kokku panna. Esiti olin suht turris ja ärevil. Kaamera ees venitamine ja objektiivi suunas lehvitamine tekitasid tohutut võõristust ning panid meeleheitlikult mõtlema tollele voldikesele kõhu ümber ning omasoodu väljakasvavale poisipeale. Pole mus seda pikakoivalist ja haldjalikku joogaemandat. Ent video kokku monteerimisel selgus, et pole hullu midagi. Ja nii on iga uue asjaga. Alguses on hirm, siis paras koperdamine, masendus, ahastus. Võib-olla isegi töö nurka viskamine ja iseenda suutmatuse maapõue kirumine. Aga uuel päeval proovid taas ning miski on juba paremuse poole nihkunud. Juba väldid esimesi vigu ja jõuad uuele tasemele.

Väsimatut pusimist meile kõigile!

Ja kui viitsite, hõigake, kuidas teil!

4 thoughts on “Pandeemia päevik vol 2

  1. uhh. meil on ka enam-vähem. lapsed, selgub, söövad ka midagi muud peale makaronide. ja mõned käivad vabatahtlikult ÜKSI õues mängimas.
    raskusi on selgitamisega, et ma ka teen kodus tööd, mitte et koolitükkide valmimisel ongi kohe kõigil vaba aeg ja lärm valla.
    ja hantlid sain ju ka 😀 tiba raskemad plaanitust, aga no olgu siis. arvan, et niikuinii olid ka vabariigi viimased…

    Liked by 1 person

  2. Kodus töötamine viib töömotivatsiooni alla, no ei lähe nii libedalt kui töö juures. Lisaks veel koolieeliku õpetamine ka. Ja pidev selgitustöö teemal, et ma päriselt teengi tööd kodus, terve tööpäeva.
    Vetsupaberit poes on aga mitte kõiki marke ja mulle tundub, et “sooduspakkumise” hinnad on kõrgemad kui viimati. Peale 10-päevast üritamist sain lõpuks paki tatart ka, ju olin piisavalt kiire 🙂
    Positiivne on see, et keset päeva saab ligi tunnise jalutuskäigu teha. Saab endal värskes õhus pea klaarimas ja lapsuke ka liikuda. Kuigi trenni tahaks, spordiklubisse.
    Ja muud ootan, et see “eriolukord” oleks halb uni ja saaks tavapärasesse rutmi.

    Like

    1. Ma ise olen hetkel veel suht positiivses võnkes. Karantiin on teinud häid asju ka, on andnud võimalusi, mida normaalses kulgemises ei oleks. Aga sellest tuleb tõenäoliselt täitsa omaette postitus. Ja üks hea asi on see, et normaalsus tundub korraga nii ihaldusväärne! Me näiteks hääletasime perega, et kui karantiin läbi saab, siis kuhu välja sööma läheme 🙂

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s