Palju õnne ja edasi!

Kes meist aeg-ajalt vastu seina ei põrkaks? Kes pole mõnikord tõdenud, et siht on kuhugi uttu kadunud ning edasimarssimine pole muud kui pime harjumus?

Minul on sarnaseid ‘oot-oot’ hetki tulnud ette paaril korral. On olnud valusamaid seinaga kokkupõrkamisi, mis ohtlikult kriisikarva värvusid. Aga sagedamini on lihtsalt mingi torkiv aimdus, et pole vist päris õige asi. Et pealtnäha justkui paigas, vaatajale päris sillerdav , aga vot sees on nukrus ja tühi tunne. Mingi sügavam kriipimine, mis tahab, et teda kuulda võetaks.

Sünnipäevad on sümboolselt võimsad hetked. Järjekordsed 365 päeva saavad otsa, muutudes ringiks aina laiemasse elutüvve. Üksikutest ja erivärvi päevadest saab üldine toon, saab sujuvam või sakilisem joon, mis lõpuks kümnete teiste ringide rägastikku sulab. Enam ei meenu kindlad seigad, inimesed, katsumused. Jääb pigem tunne, jääb mingi võnge südame alla ning mis peamine, jääb siht, mis sai mingil hetkel ja põhjusel seatud.

Enne uuele ringile sööstmist oleks vast tark tegu uurida toda sihti ning iseendaga väike arupidamine läbi viia. Kas see siht ikka sillerdab veel? Kas see hoog, mis sisse sai võetud, on mulle jõukohane? Kas ma, lõppude lõpuks, ikka tean kuhu ja milleks tatsan? Ning kas teemoon, mis seljakoti ümmarguseks on paisutanud, õigustab oma kaasavedamist ka täna veel?

Homme ärkan ma tõenäoliselt tulpidesse ja ema-õe ülivarahommikustesse sõnumitesse. Homme on see päev, kui ankeeti tuleb kirjutada 44. Kui ilus number! Kuidagi tark ja väärikas, kas pole?! Ja kui … edasijõudnud. See on ju poole teekonna verstapost (kui arvesse võtta Shvetsi keskmist eluiga). See on märk, et esimene osa sai läbi ja nüüd on jäänud veel too teine lõik elurännakust. Ehk siis – homsest hakkan ma astuma minu siinse rännaku teist otsa ja kõik eelpool hõigatud küsimused saavad tähenduslikumaks kui eales varem.

Budismis on ohtralt meditatsioone, mis tegelevad surmaga. Surm pole elevant portselanipoes, pole koll nurgas, keda keegi mainida ei julge. Surm on elule tähendust andev loomulik osa kulgemisest. Surmale mõtlemine, selle üle mediteerimine aitab elu tähenduslikumalt elada. Ta paneb inimese mõtlema oma käesolevast eksistentsist kui mööduvast lõigust. Ühest küljest see rahustab – kõik on lõppude lõpuks lõplik. Tee, mis sa teed, tunne, mis sa tunned, tulgu pilgud ja reaktsioonid, mis iganes, miski siin maamuna peal pole lõplik või jääv.

Samas võib surmast mõtisklemine anda elamise väge ja tahet. Me keegi ei tea, kui pikaks saab meie matk. Pole kuskil ette kirjutatud, millal lõpeb astumine ja kirja saab lõpuaeg. Mind isiklikult selline teadmatus ei hirmuta. See ei ole masendav. Vastupidi. Selline lõpust mõtlemine annab elujanu ja paneb elumahlad hoogsamalt ringlema. Teadmine, et lõpp võib saabuda ükstapuha millal, paneb olemist uutmoodi väärtustama.

Olen kuulnud vanemaid inimesi kui moksotsast möönmas, et ah, mis see sünnipäev, parem kui ei maini. Et unustame ära. Mida muud ta on, kui uus aasta turjal. Minu jaoks on sünnipäev ilus kingitus elult ja hoovõtt uuele ringile minekuks. Mitte vastikult kleepuv vanadus vaid aina kasvav tarkus. Mitte piinlikust tekitav number vaid väärikas tõendus juba läbikäidud ilusast ja koledast. Sünnipäev on magus hetk istuda maha, lonksata klaasike shampanjat ja küsida silmad päikeses kissis:

Kuidas ma tahaksin edasi astuda?

Mida soovin edaspidi kogeda?

Mille oma reisipaunast välja sorteerin ja teeäärele maha jätan?

Ja kuhu … kus suunas nüüd oma sammud sean?

 

Ahhoiii ja edasi!

fullsizeoutput_137c

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s