Metsikusse

Jätame auto laia kurvi, jõesängi veerele. Mida suurem vahemaa kivise mäeseinaga, seda parem. Praegusel aastaajal kukub teedele kiviklibu ja sekka suuremaidki kamakaid iga päev ning parem on mitte riskida. Autost väljudes ajame kibekiiresti mitu head kihti sooje riideid selga. Siia kitsasse mäekurusse päike end ei pressi. Õhk on karge ja üldse mitte kutsuv. Mäele pole meid vaja. Tema ei pinguta, et külalislahke näida. Ikka inimene on see tüütu sipelgas, kes talle väsimatult turjale ronib.

Seekord oleme neljakesi. Minu ja mäemehega oleme kaasa veennud tüdrukud, Saskia ja vahtusõpilase Lena. Kihid üll hakkame räätsesid jalga sättima. Saapad tuleb võimalikult tihkesti raamide sisse kinnitada, et hiljem, paksu lume peal uut tüütut sättimist ja sõrmekülmetamist ei tuleks.

Räätsematkad on Alpides ülipopulaarsed. Muud pole tarvis, kui spordipoest ostetud plastmassist raame jala alla, mis paksul lumel ilma üdini sisse vajumata edasi ukerdada lubaksid. Siis vali enda füüsilisele vormile vastav rada ja hakka astuma. Kes algaja, leiab suht tasaseid metsaradu, kes kõvemat pingutust soovib, võib enam-vähem vertikaalis mäetippu tõusta. Spetsiaalseid, räätsematka tarvis valmistatud kõnniringe on kõikides suusakuurortites, aga seekord oleme ostustanud metsikusse loodusesse ise oma raja ajada. Meil on nimelt igatsus. Igatsus vaikuse ja inimtühjuse järele. Veebruarikuu on Alpides ülerahvastatuse kuu. Erinevate kantonite koolivaheajad ja lisaks juurde korralik käputäis turiste ning suusanõlvad muutuvad inimestest mustaks. Aasta aastalt suudan seda massi järjest vähem taluda. Mul on tekkinud liiga kaua mägedes elanud metsikuse sümptomeid. Luksuslike suusarestoranide asemel kutsub onn metsa serval, kuhu talvel peale metsaloomade keegi muu ei eksi.

Lena hakkab vapralt ees astuma ja teeb päris korraliku tempo. Huvitav, kui kaua ta niiviisi jaksab? Tõus on siin järsk ja metsik ning mingist eelsoojendusest ei ole juttugi.  Aga las ta minna! Las ta õpib. Varem või hiljem lööb selline kiirus algaja hinge kinni ning kopsud jäävad kui kuival siplevad kalad hapniku järele ahmima.

Astume kitsast orgu pidi ülespoole. Paremale jääb Rechy’ nimeline mägijõgi, mille metsikut ja hetkekski lakkamatut kohinat olen suvest saati taga igatsenud. See on kogu minu Shvetisis elamise ajal teine kord, mil siia metsikusse, loodukaitsealaks nimetatud orgu talvel tulen. Suvel on siin elu, inimeste toodud sehkendused ja mägionnidest kostuvad hõiked. Ent talvel võtab mägi oma valduse tagasi ning org uinub vaikuses ja tühjuses.

Jõuan Lenale järgi ning kuulen ta kiiret, ahnet hingamist. Aga põsed on tüdrukul punased ja pilgus see õndsus, mis tuleb looduserüppe tagasi kukkunud inimesel, kes oli vahepeal unustanud, kuhu ta tegelikult kuulub. Astume mõne aja kõrvuti. Lund on vähe. Hirmuäratavalt vähe. Siin orus peaks loodus lumme mattuma. Aga sel aastal on vaid naljanumbrist valge kiht, mis äsja mäenuki tagant paistma hakanud päikeses lausa dramaatilise kiirusega sulama hakkab. Mida kõrgemale jõuame, seda laiemaks org avaneb, päikest on korraga kogu maailm täis, ent lumi seda raskem. Iga uue sammuga kasvab kiht räätse all raskemaks, kuni lõpuks, just siis kui tahan teist suusakepiga lahti toksida, kukub rajale ja laseb mõni aeg kergemalt edasi sammuda.

Oleme kitsast tõusust laia orgu jõudnud. Siin on nõlv mägimaju täis tipitud, üks neist meie pere armas onn. Viimane kord, kui siia talvel tulin, olime koos sõpradega, et metsikus öös uut aastat vastu võtta. Olin noor ning enda suvist pulmapidu ettevalmistav naine. Aasta, mis onnis hõigete ja kallistuste saatel saabus tundus nii põnev, nii ihaldusvääne. Kissitan päikesesse silmi, hingan kopsud värsket mägiõhku täis ja mõtlen, mida kõike sellele noorele naisele ütleksin, kui teda ime läbi siin orus kohtama peaksin. Millisest rumalusest, hingevalust, hirmust teda võib-olla säästa suudaksin. Või kas suudaksin? Tarkust ei saa nagu külakosti anda. Ise peab teise üles noppima ja mida valusamalt kõrvetab, seda paremini selgeks saab.

Mägijõgi on meist kõvasti paremale jäänud, nii et tema kohinat enam ei kostu. On vaid lumel sahisevad räätsed ja aeg-ajalt kostuvad hõiked ‘oodake mind ka!’ Tüdrukud hakkavad vaikselt väsima, ütlevad et jalad ei allu enam tahtele. Aga meil on mäemehega siht silme ees, teame seda ilu, mis meid veel kõrgemal ees ootab. Õhutame plikasid takka, laseme neil aeg-ajalt hingamispause teha ning rühime tasapisi edasi. Mäenõlvale segamini pillatud onnid tukuvad talveunes. Katused ähivad triibulise lumekihi all. Siin võib peaaegu kokku lugeda, mitu korda lumi sadanud ja jonnakalt sulanud on. Iga uut lumevahetust märgistab õrn triip nagu aastaringid kännul.

Neljasest grupist on saanud neli omaette rühkivat matkajat. Igaüks astub oma rütmiga ja omi mõtteisse mässituna. Veel viimane tõus. Mägimajad on selja taha jäänud. Edasi vaid kivid, kuused ja taevasse tõusev mäeselg. Lumel on siin-seal enne meid seigelnud astujate jälgi ja ühelt nõlvalt liuglevad alla kaheksaid joonistavad suusajäljed. Kust see hull küll tulnud on? Mis nipiga ta sinna tippu sai? Ja miks ta nii lumevaesel talvel kividerohket külge pidi alla on liuelnud?

Jõuan esimesena. Oru vasakul küljel, kuuskedega seljakuti seisab vana hütt, aknaluugid kinni ja lauad-pingid seina äärde kuhjatud. Lumi on siin tuulte taltsutada olnud. Terrassi osadesse nurkadesse on kerkinud hiiglama suured vallid. Kujutan ette seda metsikut ulgu noil öödel, mil tuul siin üksi peremeest mängib. Kui mõnus võiks siis olla selles onnis tuld teha ja raamatuga küünla veerel istuda! Aga täna on soe ja päike ja sinine taevas ning mäe ja ilma metsikus kavalalt varjus.

See hütt on suviti söögikoht. Siin saab peale matka juustufondüüd süüa ja kõrvale kohalikku valget veini juua. Suvistel nädalavahetustel on terrass inimesi täis ja uusi väsinud matkajaid tuleb katkematu vooluna aina juurde. Ent täna oleme siin vaid meie.

Üles jõudes tuleb kõigepealt märjaks higistatud särk ja sokid kuivade vastu vahetada ning siis võib päikeselaigus sooja teed juua ning kuivatatud fiigimarju ampsata. Mäemees unustas suures mäkkeminekuõhinas päikesekreemi sootuks  ja nüüd on nina ja põsed punased kui granaatõunad. Istume neljakesi ja kuulame vaikust. Mõelda vaid, selle sama mäe teisel küljel on kuulus suusakuurort, kus hetkel tuhanded turistid sabas seisavad, läbisegi nõlvadest alla liuglevad ja ülerahvastatud restoranides kohti otsivad. Aga meie siin uneleme tühjuses ja metsikuses ja lihtuses. Taevas tiirutab kollane deltaplaan. Kas ta näeb meid? Kas ta muigab ja mõtleb nagu meiege, et neil seal veab!?

fullsizeoutput_1354

fullsizeoutput_1353

6PksWEa1TbyoZ1YqasSjdQ

fullsizeoutput_1350

fullsizeoutput_134f

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s