Uue aasta lävel …

Täitsa lõpp! Tead, millega ma viimased päevad oma pead olen vaevanud? Küsimusega, et mis on elu mõte.’

Mäemees rebis pilgu raamatust ja jäi mulle otsa jõllitama.

‘Olen sageli kuulnud, kuidas juba lapsena iseendale selliseid küsimusi esitatatakse. Et miks ma siin olen? Milleks mind loodi? Mina ei juurelnud kunagi selliste asjade üle. Ausõna. Mul ei tekkinud ealeski vajadust oma olemist mõtestada. Ja nüüd siis. Neljakümne kolmeselt, eksole. Korraga selline pähkel.’

Mäemees pani raamatu lauale ja hakkas kaasa mõtlema.

‘Nüüd ma vajan vastust. Tunnen füüsiliselt, et pean leidma rahuldava selgituse, sest vastasel juhul muutub kogu see kulgemine liiga absurdseks, absoluutselt mõttetuks rööprähklemiseks.’

Tol õhtul jäime mäemehega väga pikalt istuma ja arutlema. Tema on kaks jalga maas bioloog, kes näeb maailma evolutsiooni vaatevinklist. On sündimine, kasvamine, järelpõlve muretsemine, nende eest hoolitsemin ja suremine. Aga mina janunen millegi müstilisema järele. Mul on tarvis uskuda, et midagi on veel. Mul on vaja motivatsiooni, kui soovite. On tarvis mõtestada seda kulgemist, mis on elu.

Paar kuud tagasi kirjutas üks hea tuttav blogipostituse vastukajas nii, ‘Minu arust on meil isegi nagu kohustus olla mina ise, sest siis ja ainult siis saab läbi meie voolata info, mis on mõeldud jagamiseks.’ See mõte käis sähvakana mu vereringest läbi. Sobis ideaalselt mõttemaastikule, kus ma ise sel ajal hulkusin.

Mis siis, kui meie elu mõte on saada võimalikult täiuslikuks variandiks iseendast, et see potentsiaal, mis meisse peidetud, päevavalgust näeks ning selle läbi nii meile kui ka meid ümbritsevaile kasu võiks tuua? See potentsiaal on aare. Ja elu – aardejaht.

Iseenda parimaks versiooniks kasvamine on pikk ja vaevarikas töö. Ta kestab terve elu. See on kivikamaka aeglane ja metoodiline lihvimine. See on kalliskivi puhastamine, mis on peidus paksude sopakihtide all.

Iseendaks kasvamise teel on lõputult tõkkeid ja lõkse. On kärsitus. Kärsitus jõuda kohale kiiremini kui ette nähtud. Näha ja katsuda tulemusi enne kui nad tõeliselt küpseks on saanud. On segadus. Segadus, mis tuleb võrdlemisest, teiste inimeste mõõdupuuga mõõtmisest. On pimedus. Pimedus, milles kaob siht ja siis ka motivatsioon. On ahastus. Ahastus kartusest, et ma teen äkki hoopis valet asja, kõnnin võõral rajal. Need deemonid käivad loo juurde. Nii nagu igas suures loos on raskused, millega kangelane esiti silmitsi peab seisma ning seejärel nad allutama, nii on ka iseendaks kasvamise loos.

Ma vist tean. Või noh, mul on tunne, et see võiks see mõte olla. Meie elu mõte on kasvamine ja targaks küpsemine. Alustada igat uut hommikut teadmisega, et ees ootab järjekordne õppimise päev. Shakespeare ütles, et elu on näitemäng. Aga ta on kool ka. Lõputu, väsimatu õppimine. Minna uuele päevale vastu mitte usuga, et mina tean vaid siira sooviga teada saada. Ja tead, niiviisi kasvades, õppides, niiviisi paremaks inimeseks muutudes saame olla toeks meid ümbritsevaile inimestele. Kas pole? Keegi, kes on iseendaga pahuksis, on pimeduses eksinud, ei saa muutuda toeks teistele. Ent need, kes on iseendaga rahu sõlminud, need, kes liiguvad selle kalliskivi poole, mis on peidus elusopa all, saavad siiralt ja targalt panustada elu helgemasse poolde.’

 Mingil hetkel me väsisime, jätsime jutu ja piisatumaks joodud teekruusid ning tõmbasime tekid kurgu alla. Aga mõtted jäid tühja kööki ja meisse endisse vaikselt värelema ja selles võnkes olen ma siin aasta viimasel perioodil loksunud. Mõte kasvamisest meeldib mulle, annab lootust ja tahet edasi astuda. See, kuidas tuleme siia maamunale, igaüks oma erilise potentsiaaliga. Unikaalsed olevused. Ja siis sammume kasvamise rajal, et see väärtuslik miski, mis meisse kõigisse peidetud, päevavalgust näeks ning niiviisi maailma helgemaks ja valgemaks muudaks. Üks inimene korraga. Üks pingutus korraga. Väsimatult suuremaks ja targemaks.

Imelist kasvamist meile kõigile uude aastasse.

Imelist aardejahti!

fullsizeoutput_12bd

 

3 thoughts on “Uue aasta lävel …

  1. Nii head mõtted, aitäh jagamast. Ma mõtlen, et Marju Lepajõest tehtud film sobiks sulle praegu vaatamiseks. Etv-s peaks saama järele vaadata veel, 18. Dets oli teles esilinastus. Just sellised mõtted ja nii muhe ja sygav vaatamine. Yleni helge.

    Liked by 1 person

  2. Väga head mõtted, kajavad minuga väga kaasa praegu. Tegelikult nii ongi – kogu muu rähklemine on viljatu vaevanägemine, kui see ei aita meil saada päriselt iseendaks.
    Imelisi avastusi uude aastasse!

    Liked by 1 person

Leave a Reply to ernaval Cancel reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s