Unustamisest

Tere Sulle novembrikuusse!

Täna öösel said mäetipud valgeks. Muinasjutuliselt puhas ja särav sall kaljuhiiglaste pead katmas. Pakun et kevadeni. Paiguti lausa suvekuusse välja.

IMG_8048

(Viimane matk enne lund)

Aga mu mõtted pole veel suusanõlvadel vaid hoopis mälukoridorides uitamas.

Leidsin umbes kuu aja eest Lausanne’i raamatupoest ilusa luuleraamatu. On teine paks ja roosade kaantega ning sisaldab ühte luuletust aasta igasse päeva. Olen seda raskekaalulist kogu kangesti armastama hakanud ning hommikurutiini on koha leidnud uus tilluke rituaal, luuletus. Pime hoov, kuum kohv, veel vaikne maja ja põnevusega uute värsiridade avastamine. Täna hommikune luuletus oli Guy Fawkes’ist, sest täna on lihtsalt too kuulus päev, mil Inglismaal lõkkeid tehakse ja heintest mehikesi põletatakse. Inglise filoloogina ma ju tean seda lugu, olen noist sündmusist lugenud, mine tea, võib olla isegi ettekannet teinud, aga avastasin oma meelehärmiks, et suurem osa õpitust on peas kaduma läinud. Mäemees küsis nimelt, et mis neil siis tolle kuninga vastu oli, et nad ta tükkideks tahtsid õhata, aga tee, mis tahad, meelde ei tulnud.

See seik pani mind taaskord mäletamise ja unustamise peale mõtlema. Kõik need tuhanded tunnid tuupimist ja lõpuks ikka tume maa. Jah, ma umbes tean, mingi õrn mäletamiseloor hõljub pea kohal, aga samas nii masendavalt lünklik on see kõik. Sarnane tunne tuli eile õhtul, kui lugesin Bill Brysoni uhiuut megateost ‘The Body’. Bill Bryson, kes on oma ala (loe: keeruliste asjade lihtsasse keelde tõlkimine) tõeline meister, jutustab oma värskeimas teoses inimese kehast ja selle funktsioonidest. Talle omaselt on teksti põimitud ohtralt põnevaid ja kulmukergitavaid seiku teadusest ja ajaloost. Muret tegi mulle lugemise ajal aga see, et pidin taaskord tõdema, kui kiiresti õpitu mälukoridoride tagumistesse nurkadesse libseb. Kaks aastat tagasi tegin joogakoolis anatoomia eksami, mis sisaldas paljusid samu detaile ja teemasid. Aga kui sa arvad, et ma loen ja muudkui noogutan, siis kaugel sellest. Hirmutavalt palju on juba kaugele, kaugele unustusse triivinud.

Ja veel samasse teemasse. Laupäeval linnas käies sattusin pealt nägema, kui üks vana naine komistas ja kukkus. Olin seal samas kõrval ning tahtsin kohe appi tormata, ent naise abikaasa palus prouat mitte puudutada ning hoopis kiirabi kutsuda, sest naine olla südamehaige. Ega ma polekski teda kohe üles tirinud, nii palju on esmaabi kursusest meeles. Aga need muud zhestid? Ma ju õppisin neid! Et mida öelda, mida kontrollida ja mille suhtes eriti tähelepanelik olla. Ent taas. Kaks aastat tagasi korraks õpitu oli nagu viuhti käega pühitud. Miks? Sest vahepeal pole mitte ühtegi kordamist olnud. (Mitte et ma tahaksin. Neid õnnetusi siis.)

Ehk siis, kui ei kasuta, siis läheb rooste. Ikka aktiivselt peab materjaliga tegelema. Kordama, mõtisklema, rääkima, näiteid tooma. Sest vastasel juhul kaob kogu see hunnitu kogus tarkust mälu pimekambrisse tukkuma. Mis on muidugi aju seisukohalt mõistetav. Kes meist suudaks kogu seda massi pidevalt aktuaalsena hoida?! Mulle kui õpetajale on see oluline mõtlemisaine. Ja mulle kui uudishimulikule ja kärsitule inimesele ka. Kõike ei saagi teada. Kõik pole kogu aeg käeulatuses. Mida aga saab, on õppida strateegiaid, viimistleda juurdlemisoskust, harjutada regulaarselt RAHU … et probleemi ja lahenduse vahel oleks varnast võtta kaine vaatlemisoskus ning küsimus, ‘Kuidas …?’

Ehk siis, aeg hommikumeditatsioon teha 😉

2 thoughts on “Unustamisest

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s