Kirjad sügisest

Ma armastan kirjade kirjutamist. Ma armastan lugeda kirjade vormis raamatuid. Usun, et see on üks mu lemmikzhanreid üldse. Peas kirjutan sageli kirju. Kirjutan inimestele, kellele päriselt ei julgeks. Kirjutan kallitele, keda enam pole. Kirjutan väljamõeldud tegelastele. Ja nüüd kirjutan siia blogisse. Mitte esimest korda. Kui ma viitsiksin postitusi tagasi kerida, siis suure tõenäosusega leiaksin paar kirjavormis mõtisklust. Aga ma ei viitsi täna hommikul olnus tuhnida. Vaatan hoopis ettepoole, järjest kullakarvalisemasse sügisesse ja sealt edasi (loodetavasti) lumerikkasse talve. Vaatame palju neid kirju saab …

 

fullsizeoutput_1270

Hommikust, armas sõber!

Raskelt tulevad need hommikud. Tundub, et lausa murravad end pimedusest läbi. Külmast, niiskest sügispimedusest, mis kui kaas ilmale on vajunud. Esimesena käristavad tumedusse praod teravad mäetipud. Joonistavad taevasse kontuurid, mille järgi saab silm uusi orientiire vedada. Edasi kasvab valgus laiemaks ning heledamaks nagu laelamp, mille intensiivsust nupust reguleerida saab. Uus päev rullub visalt lahti kui lava, kuhu kõik oodatud oma osa etlema.

Istun hetkel köögis. Taustal suriseb nõudepesumasin, kirikukell hakkas just kaheksat lööma, aga muidu on vaikne. Saskia magab. Temal on käsil puhkuse viimane nädal. Pühapäeval tuleb uuesti asjad pakkida ning kodust eemale, teise perre ja kooli sõita. Vapper tema. Ega see aasta vahetusõpilasena lihtne pole. Korraga, kodusest taustsüsteemist väljaspool liikudes, seisad ruttu silmitsi iseenda tumedate pooltega. Elu näitab halastamatult kätte, kus on kitsaskohad või valupunktid. Saad ootamatult teadlikuks asjust, mis sügaval põues tukkusid. Kasvamiseks on see muidugi rammus pinnas. Tõeliselt saab suuremaks ikka läbi kannatuste ja pingutuste, kuigi hetkel mu tütreke seda veel ei mõista. Praegu on see veel ema lausutud elutarkus, mis saab päriselt klaariks tagasivaates. Ja nii ongi. See on tee, mida me kõik kõnnime. Pole keegi sündides elutark olnud.

Ma muidugi valutan vaikselt tema pärast. Nagu vist kõik emad valutavad oma laste pärast. Iseenda kannatused ja pettumused talun veel ära, aga oma laste valutamisi on südantlõhestav kõrvalt vaadata. Tahaks nad sülle haarata ja mudast läbi tassida. Ent see oleks peaaegu kuritegelik käitumine. See oleks nende tiibade omavoliline ja nahaalne kärpimine. See oleks egoistlik sekkumine. Niisiis jääb üle tarkus. Oh, armas universum, anna mulle seda vanemaks olemise tarkust ja kui sa näed, et ma vales suunas perutama panen, siis palun, nügi mind õigele rajale tagasi. Aita mul tajuda seda tasakaalu juhtimise ja lahti laskmise vahepeal!

Päris alguses, siis kui Saskia oli paar nädalat eemal viibinud, sattusin külas kokku ühe hea tuttavaga, tütre sõbranna emaga. Nii kui ta mind märkas, kiirustas naine minu manu, näol selline kannataja ja kaastundja ilme. ‘Noh, kuidas on? Kas kõik on hästi?’ Teda vaadates ja kuulates oleks kõrvalseisjale jäänud mulje, et meil on keegi just ära surnud. Järgnes pikk heietus teemal, kuidas tema küll ei suudaks oma lapsel veel minna lasta ja kas me ikka saame hakkama ning mõelda vaid, kuidas sellise igatsusega elada. ‘Sa ikka igatsed teda, või mis?’ Koju jõudes tundsin end pahurasti. Selline suhtumine ärritab mind. Selline kanaema lämmatav rüpp muudab mu trotslikuks ja protestimeelseks. Ja siis see viimane küsimus, mis nagu magusasse glasuuri peidetud etteheide mulle kaela sajatati. ‘Sa ikka igatsed teda, või mis?’ Justkui oleksin Saskiale vabaduse andmisega rongaema staatuse pälvinud. Kauaks mu tusatuju konutama ei jäänud. Nii kui olin mäemehele kohtumise lahti seletanud (mis tegelikult tähendab, et harutan kõva häälega oma puntra valla), jõudsin vabastava mõistmiseni, et teiste inimeste reaktsioonid ei räägi tegelikult muust, kui neist endist. Mina olin natuke nagu ämmaemand, kes selle naise isiklikud hirmud ja krambid ilmavalgele tõi.

See selleks. Saskia saab tegelikult vaimustavalt hästi hakkama ning meile kõigile on see aasta õppimise aasta. Sest kui su peres on korraga uus element (sealse vahetusõpilase näol), hakkad enda kulgemist ja harjumusi kuidagi uue, värske pilguga vaatama. Selline tuulutamine on minu arust väga postiivne ja peaks regulaarselt toimuma. Niiviisi oma argipäeva kõrvalt vaadates, saavad nähtavaks igat tooni laigud. Mõned ilusad heledad, aga mõned kuidagi plekilised. Enne, kui meie aastane asendustütar saabus, istusime mäemehe ja poistega ümber laua ja analüüsisime oma peres juurdunud harjumusi. Millised on näiteks need automaatseks süvenenud tavad, mida võib olla ei tahakski muule maailmale näidata. Kuidas nendest lahti saada? Mitte et see muutumine üleöö käiks. Kiiresti kipume harjumuste sügavatesse rööbastesse tagasi libisema. Aga teadvustamine aitab edasi punnitada ja aina uuesti üritada.

Panime sõnadesse eesmärgid, mille poole üritame koos või igaüks omaette püüelda. Eks siis näis, milline neist plaanidest pärisellu koha võitleb.

Sellised mõtted siis täna hommikust.

Päike sai ka lavale. Piilub läbi kollaste kaselehtede kööki ja utsitab mind päeval sarvist haarama.

Peatse kohtumiseni!

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s