Mis siis, kui …

Reede hommikuti annan joogatunni. Oma heledas, ilusat energiat täis joogapesas. Kui õnnenaeratus huulil õpilased lahkuvad, teen tavaliselt otsa ühe mõnusa oma tunni. Ainult et viimasel reedel ei tulnud joogatamisest miskit välja. Haarasin januselt raamatu järele ning jäin rätsepistes hommikupäikese kingitud laiku viimaseid lehekülgi neelama. Elizabeth Gilberti “City of Girls” – ega raamatu esimeses pooles ei hoiata miski ega keegi, kui võimsalt lugu tuure hakkab koguma ja millise sügavalt hingekriipiva lõpu ta kingib. Ausalt öeldes pole ma ammu lugenud raamatut, mis niiviisi aina kiiremaid käike sisse saab. Viimased lugemispäevad unustasin end ikka tundideks Viviani, loo peategelase, ja tema maailma seltsi.

Aga otsa ta sai ja päikeselaik oli mu mõnusalt kuumaks ning heldinuks küpsetanud. Istusin tegelikult hea tükk aega, paks raamat süles ja tundsin miskit hüvastijätuvalu sarnast. See lugu, Vivian ja kõik teised tegelased, olid tee minu naha alla leidnud ning raske oli end nende haardest lahti kiskuda. Mitte et ma väga tahtnud oleksin. Hea oli niiviisi pärast-lugemis-uimas olla, lasta tundeil enda sees loksuda, jälgida, mis  mõtted pähe uitavad. Nagu peale igat joogapoosi, kui hetkeks silmad kinni ja täielikus vaikuses tajuda võib, mis energia keha sees suriseb.

Selle loo viimane osa on vabastav, mõistsin korraga. Ta on vabastav, sest Vivian julgeb öelda ja mõelda ausalt. Pole enam tarvis tõde moonutada või teist ilusasse, respektaablisse vormi riietada. Vivian on elanud pika ja värvilise elu ning on ära teeninud õiguse aususele. See ausus ei ähvarda kedagi, Viviani julgus olla siiras ei tule kellegi arvelt, ei jäta arme, ei löö segi habrast korda. Aga see ausus on ometigi tähelepanuväärne, sest see on JULGUS olla südamepõhjani tema ise.

Ja just sellepärast see raamat mind niivisi raputaski. See teema on mu mõtteis ja südames juba pikemat aega olnud. Alles nädala eest lugesin midagi sarnast Aija Sakova viimasest raamatust “Kirjad Käbile” (raamat, mis väärib põhjalikku postitust omaette, aga ma pole veel valmis …) ja sain suht samasuguse laengu. Justnimelt laengu, sest lugeda julgemisest, iseendale siiraks jäämisest on tohutult inspireeriv ning kandev. Siin nad on, need sirgeseljalised ja vaprad inimesed, kes elul sarvist haaravad ja elavad nii nagu nende jaoks õige on. Kes julgevad elada. öelda. Mõelda.

Vanemate inimeste lugudest kumab sageli see sama toon läbi. Kui räägitakse kõrgema ea eelistest, siis tuuakse välja justnimelt seda kartmatust olla tõeliselt ise. ‘Mind ei huvita enam mida teised arvavad’ või ‘Olen piisavalt vana, et elada nii nagu mulle sobib’, on kaks näidet sellest julgusest ja vabadusest lõpuks ometi iseenda valitud teed astuda. Aga kas selle nektari maitsmiseks peab tõepoolest vanaks elama? Kas teda enne ei saa? Kas teda enne ei tohi tahta?

Selge on see, et tõeline ausus ja julgus tulevad ikkagi millegi arvelt. No näiteks mugavuse arvelt, mida sünnitab sissetallatud rajal astumine. Ta tuleb suhete arvelt, sest hetkel, mil me siiralt iseennast kuulda võtame, jooksevad teatud suhetesse kõigepealt mõrad sisse ja tasapisi võivad nad üldse koost laguneda. Aga eriti tuleb julgus elada ja mõelda ikkagi iseenda arvelt, sest otsus toimida nii nagu endale õige tundub, sünnitab varem või hiljem pilke ja kommentaare ümbritsevalt maailmalt. Ja kui ma nüüd üdini aus olen, siis see vist ongi see miski, mis mind kogu loo juures kõige enam raputab. Julgus olla aus ümbritseva kära kiuste. Ja kui ma kirjutan, et too julgus tuleb iseenda arvelt, siis tajun ma just seda ohtu olla haavatavam kui uskusime või mitte vastu panna intensiivsusele, mis sellest kuuendal käigul elamisest tuleb.

Aga ometigi on kihk proovida suurem kui hirm põletada saada. Ja nii ma küsingi endalt … mida ma teeksin, kui teiste vildakad pilgud või salvavad sõnad mu kaitsekihist läbi ei tungiks? Mis teed pidi astuksin? Millisesse ilmakaarde oma sihid seaksin? Ja viimane ning eriti põletav küsimus – kuidas ma kirjutaksin?

Niiviisi mõtlen siin, kuldse sügise embuses, vaimustudes potsensiaalsetest vastustest juba ette …

Julgeme siis kõik!

DSC_0213

DSC_0113

DSC_0144

fullsizeoutput_124f

DSC_0168

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s