Hetki septembrikuust

fullsizeoutput_1210

Küpsetame kastaneid. Kui nädal saab peaaegu punkti, toome poest kotitäie pruune munasid, lõikame kasukasse kiilud ja paneme siis kuumale grillile susisema. Aeg-ajalt tõstan kaant, et järjest küpsemaid kuulikesi segada ning siis tõuseb potist imeline saunalõhn. Just! Minu arust on see täitsa leiliruumi lõhn, mis sealt küpsekojast lae poole hõljub. Kas ma sellepärast neid kastaneid niiviisi armastangi? Selle saunahõngu tõttu? Või äkki on rituaal see, mis köidab? Et on õhtu, õues kisub jahedaks, aga toas on hubased valgus ja soojus. Töönädala asjatamised võib paariks päevaks vaiba alla pühkida. Mäemees avab muheda plonksti’ga punase veini. Kes sätib juustuvaagnat, kes peseb viinamarju, kes otsib õhtusöögi kõrvale paslikku muusikat. Ja kiiret pole mitte kuhugi. Isegi mitte magama, sest järgmiseks hommikuks ei pea äratuskella sättima. Pelgalt see teadmine teeb olemise ülevoolavalt mõnusaks.

Ronime mäemehega mäkke. Kangesti raske on. Eriti sel hommikul. Jäsemed ei taha üldse kuulekalt käituda ja süda taob vastu ribisid hädakella. Veel sada meetrit ja veel ja siis tõmbame korraks hinge, võtame lonksu vett ja rühime edasi tipu suunas. Enne minekut küsis pühapäevahommikuselt unine Sten siira imetlusega näol … või ei, see ei olnud imetlus, see oli mõistmatus … ta küsis ‘Emme-issi, kas teile tõepoolest MEELDIB see üles ronimine?’ Meeldib jah. Mulle vähemalt. Mulle on alati meeldinud end natuke tagant piitsutada. Tunda, et treenin oma keha, et surun end pingutusest läbi, saan hakkama. Ja siis see kohalejõudmine. See hetk, mil teengi viimase sammu vertikaalis ja maandun tasasel pinnal. Süda perutab edasi, hingamine on kiire ja ahne, põsed õhetavad, aga meeled joobuvad. Sest organism sai jälle korraliku laksu mõnuainet endorfiini. Veidi hiljem istume mäemehega mäe serval, kõlgutame jalgu, krõbistame pähklit süüa ja tõdeme taas, et õnn on tõepoolest oma õuel. Või siis oma kodu mäe otsas.

Hüüan õpilastele ‘aidaa!’ ja kaon klassist. Pea on püsti ja naeratus näol, aga süda on lontis. Oli jälle selline tund siis. Selline, kus kõik valesse suunda kisub, viltu veab, kui rütmi pole ja vaimustusega valmistatu lörtsi klassipõrandale kukub. Teel koju, autoroolis, uuristan peas käike ja kanaleid, et leida vastus küsimusele, miks ma end nii äraütlemata sandisti tunnen. Kust küll selline ahastus? See oli ju ainult üks tund. Ei midagi enamat. Pealegi on õpilased selle juba unustanud. Nemad ei juurdle, ei istu nagu pahurad kanad munade otsas, et neist tark vastus välja haududa. Ja siis mul laksatab. Korraga ma tean, miks ma end alati sandisti tunnen, kui tund rappa jookseb. Ma olen oma õpilasi alt vedanud – tuikab peas. Ohh, sind mäemammat. Jätkusuutlik selline lähenemine kohe kindlasti ei ole. See on pigem iseenda piitsutamine. See on üks koostisosa sellest väsimatust ‘tubli’ olemisest. Ja mäletad, mida sa iseendale lubasid?! Mäletad? Sa lubasid selle tubliduse taaga kaugele metsa saata. Tubli ei tee õnnelikuks. Tubli ei ole üldsegi edasiviiv jõud. Tubli sünnitab ainult kahetsusi ja süümepiinu ja pingutusi, mis tulevad hapust allikast. Ja juba hakkab natuke parem. Juba hakkab lausa nii hea, et kirjutan mõttes iseendale lööklause – Tubli on totaalselt has-been!

Annan grupile täiskasvanutele üllatus eesti keele tunni. Need on kolmteist vabatahtlikku, kes tahavad tulevikus prantsuse keelt õpetama hakata. Idee on muidugi lihtne – panna nad olukorda, kust nende tulevased õpilased end leiavad. Ehk siis puhas keelekümblus, hard-core intensive course boot camp.  Nad tulevad pahaaimamatult kohvipausilt, istuvad mugavalt oma kohtadele, lobisevad veel rõõmsalt vasaku ja parema naabriga, kui äkki kõlab saalis ‘Tere! Tere hommikust! Kuidas teil läheb?’ Ja need ilmed, ohh, need näoilmed, mis mulle ehmunult otsa jõllitavad, need on kulda väärt. Tund ise kestab vaevalt viisteist minutit, ühtegi prantsusekeelset sõna ei kosta, on puhas ja ilus eesti keel, nii minu kui nende suus ja kui ma lõpuks neilt küsin, ‘Kas te räägite eesti keelt?’, siis nad naeravad ja vastavad ‘Jah, natukene!’

On laupäev. Läheme mäemehega kohalikku budismikeskusesse, sest kohale on tulnud munk otse Indiast. Istub meie ees, jalad krussis nagu oleks teised kummist. Oranzhi karva hõlst üll. Siilisoeng peas. Ja näos imeline rõõm, mis sealt hetkekski ei kao. See rõõm, mis sünnib, kasvab ja juurdub neis, kes kaua ja püsivalt iidse õpetuse radu on astunud. Munk räägib tarkusest, sisetunde kuulamisest, usust, et meil kõigil on oma õpetajad meie kõrval, kui vaid vähegi uskuda tahta , räägib ida ja lääne erinevustest ning hetkel, mil kasutab inglise keelset sõna ‘mind’, katsub oma südant. Vaatan mäemehe suunas, et näha, kas ta tabas selle vaimustavalt kõneka hetke. Ta vastab mulle noogutades ja silma tehes.

Loen ahnelt. On perioode, mil ma paaniliselt raamatute seltskonda otsin. Justkui kardaks, et varsti saab otsa. Loen ilukirjandust ja filosoofiat ja ilmatarkusi läbisegi. Lausa kummalise järjepidevusega jookseb erinevatesse tekstidesse sisse potensiaali teema. See, kuidas meis kõigis on peidus just meile mõeldud seemned, millest püsiva hoole ja pingutusega saaks kasvada meie looming. Looming siis laias mõttes. Hakka või uskuma, et pean siin miskit ridade vahelt välja lugema. Ja ma loengi. Loen seda, et püsivust on vaja. Sest loomiseks, ükstapuha mille arvestatavaks loomiseks, on tarvis paigal püsimist, et oleks aega uuristada. See mõistmine on minuni jõudnud hilja! Olen natuurilt hüpiknukk, kes välgukiirusel uutele stiimulitele reageerib. Ent sellises elektrivoolus elamine ei jäta mingit ruumi tõeliselt väärtuslikule pühendumisele. See tekitab särtsu ja leegina lahvatamist. Ega ta nüüd üdini halb ka pole. Sel sillerdaval kulgemisel on joovastavaid, elurõõmsaid külgi küll ja küll. Aga ühel kohal püsimist ta ei toeta ning siit johtuvalt haihtub juba eos võimalus loomise eestkojast edasi tagatuppa teed teha. Aga ma olen otsustanud vastu panna. Mis siis, et tänapäeva neoontuledes vilkuv maailma tõelist süvenemist ei toeta. Ent selle kiuste, oma natuuri kiuste, olen otsustanud kasvõi hambad ristis sügavuti kaevata, mitte laialt sonkida.

Oktoobris kaevan ühte põnevat auku. Novembris jutustan!

2 thoughts on “Hetki septembrikuust

  1. Oi kuidas minuski on kasvanud see vajadus süüvimise, sügavamale kaevumise järele, püsimise järele. Ja oi kui lihtne on otsida süüdlasi väljastpoolt, kui avastan, et olen taas see tubli siia-sinna sipleja:) Nii hää oli lugeda, Sirtsuke!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s