Oota nüüd, armas inimene!

Uks paukus kurjakuulutavalt, kui vanem poeg koolist koju saabus. Me emad teame neid välisukse erinevaid hääli, kas pole? Teame, mis tujus keegi jõuab, mis näoga tegelane koridorist kööki marsib. Eile oli siis pahase pauguga uks. Anders viskas koti nurka ja möönis mokaotsast, et keeled pole tema teema. Nüüd on see selgemast selgem. Tema lausa vihkab keeli. Olgu see saksa, itaalia või lausa inglise keel. Tema pole lihtsalt keeleinimeseks sündinud. Lasin tal natuke auru välja lasta, koorisin sibulat ja lõpuks küsisin, kust selline kindel veendumus. Koolis oli esimene itaalia keele hääldamise kontroll olnud ja poeg põrus kui muiste. Kohe nii, et keeled pühiti kindlameelselt prügikasti. Veidi hiljem, siis kui tusa tuju pilved eemale olid triivinud, küsisin poisilt, et kas ma võin oma tagasihoidlikku arvamust avaldada? Et kas ta on valmis natuke kriitikat taluma?

‘Kui sa käpuli käid, kas jäädki maha nutma ja kiruma või ajad end uuesti püsti ja küsid endalt, kuidas edaspidi auku vältida?’

Tundub, et üritab edasi rassida, sest enne õhtusööki kostus toast ainult õppimise nohinat.

 Õppimise teema on mulle südamelähedane. Ja ma ei räägi siin pelgalt koolis õppimisest. See on üks imetilluke osa kogu kasvamisest. Ma mõtlen elu kui klassiruumi. Ma umbes mäletan seda hetke, kui otsustasin võtta kogu kulgemist kui vaimustavat kasvamist. Tookord langes ikka tohutu koorem õlult. Korraga said apsakad ja möödapanekud minu elu täieõiguslikeks liikmeteks. Punastamise ja hambakrigina kõrvale nügisid end küsimused nagu ‘Mida ma sellest nüüd järeldama pean?’, ‘Kuidas selle piina läbi kasvada?’, ‘Miks see ämber kasulik on?’

Viimastel nädalatel olen ma paar korda samast juurest võrsunud roigaste otsa komistanud. Ja mõlemal juhul ikka nii, et kõhus hakkab keerama ja piinlikkus paneb vaikselt oigama. Esimene apsakas juhtus koolis ja kasvas enne kui ma jaole sain päris koledaks kolliks. Õpilased ostsid minu suvise lohakuse tõttu valed (ja väga kallid) raamatud, mida raamatupoed hiljem tagasi ei olnud nõus võtma. Ehk siis, paras ports raha lendas lärtsti vastu tuult. Mina vastasin pahade õpilaste, nende vanemate ja kõige tipuks müüjate torisevatele meilidele ja telefonikõnedele ning panin mängu kogu oma sarmi, et õhustikku kergust ja leppimist tuua.

Teine möödalaskmine tuli sotsiaalmeediast. Ei ühtegi solvangut, ei ühtegi kurja sõna. Lihtsalt minu rapsiv ja ülientusiastlik käitumine, mis kohati ehmatav võib tunduda. Mõlemal juhul sain esimesel hetkel korralikult kõrvetada, aga nagu ma Andersilegi ütlesin, käpuli võib käia, aga üles peab ka end ajama.

Jooga filosoofia üks alustalasid on õpetus kolmest põhiomadusest: sattva, rajas ja tamas. Need on natuke nagu loomused, millest kõik maailmas eksisteeriv koosneb, sealhulgas ka inimesed. Meis kõigis on need kolm omadust olemas, lihtsalt erinevates kogustes. Need, kel on ülekaalus sattva on vaimsemad, rahulikumad, targemad. Rajas mässab neis, kes on rahutud ja pidevas liikumises. Ning Tamas’i peetakse pigem stabiilsuse, aga ka loiduse ja veidi liiga suure rahu põhjustajaks. Regulaarsed jooga ja meditatsiooniga tegelemised aitavad selgust ja mõistmist tuua ning märgata, missugune kolmest omadusest meis näiteks probleeme tekitab. Ja eks siis vastavalt sellele saab nii öelda tuunida, üht valjemaks ja teist tasasemaks keerata.

Mina olen ülekere rajas inimene ja siit suurem osa mu apsakid ja rumalusi. Ma lihtsalt torman pea ees tegudesse ning alles pärast vaatan ärvusega tagasi ning loen kollid kokku.

Minu õppetund, minu elu väljakutse on … hinga sisse ja välja … veelkord … ja veel … ja nüüd oota natuke. Ühelegi meilile ei pea minutipealt vastama, ühelegi helistajale pole tarvis ülepeakaela tagasi tirrata, ühelegi tähtsale küsimusele ei tohiks otsemaid vastata ja mis peamine – kõik, mis on oluline, vajab natuke aega, vaikust, pühendumist. Parem veidi hilja, kui liiga toorelt.

Kui Anders oma pahura sõnavõtuga lagedale tuli, mässas mus otsemaid vajadus vastata. Kohe, ilma sekunditki ootamata, talle öelda, mis ma asjast arvan. Aga minu jutt oleks tol hetkel tummade kõrvadetrummide vastu põrganud. Kipitusi on kangesti keeruline vaikima suruda, aga no jummel küll, see tasub end tuhande kordselt ära!

fullsizeoutput_1200

 Mõtleme siis rahulikult …

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s