Kiri augustikuust

Ahhoii, armas sõber!

Ja ongi see aeg. Täna hommikul leidsin terrassilt poolniisked pleedid, mis enne und pimedusse ja väsimusse ununesid. Mummuline vakstu laual oli lausa märg ja päike, tead, päike enam nii uljalt ja nii kõrgele ei karga. Ei pressi enam läbi meie koduse metsasalu kohvilauda kuumaks kütma vaid kumab kuidagi vaguramalt, küpsenumalt läbi veel roheliste lehtede.

Istusin sallidesse ja kampsunisse mässitult, kohv kuumakehaks ja kompasin enda sisemuses loksuvaid tundeid. Need on uue kooliaasta alguses kangesti siiruviirulised, väsitavad, hingepitsitavad. Mitte et see üllatusena tuleks. Tead ju küll, kui rabe see astumine uue lehekülje alguses olla võib. Aga üht ma sulle ütlen, hää sõber. Kunagi varem pole mu oma tunnetepeegel mulle nii selgepiiriliselt ja kirkalt otsa passinud. See jooga ja meditasioon teevad oma töö. Selle eest pääsu pole. Istud ja vaatad iseendaga tõtt. Mõnikord on see hirmutav, aga enamuse ajast pigem klaariv. Saad aru, mis ja miks. Ei kompa kogu aeg pimeduses nagu mutt.

Sel aastal on mul kolm uut klassi. Enne esimest tundi seisatasin klassiukse taga ja hingasin sügavalt sisse-välja, hoidsin silmad kinni ja kujutasin ette jämedaid juuri, mis mind emakese maaga toetavas ühenduses hoiavad.  Aga ikka oli veidike kõhe. Sest ma ei teadnud. Ma ei teadnud neist mitte kui midagi. Ma ei teadnud, mis pingireast võib tuge oodata, kus on piiridega pusija, kes on lihtsalt kooli ja õpetajate suhtes äraootaval seisukohal. No ja seda tüdrukut seal tagareast, seda, kes mind poolteist tundi altkulmu jõllitas, no teda ei osanud ma uneski ette aimata. Vot sulle sisemise rahu ja kindlameelsuse treeningut!

Juba kaheteistkümnes aasta selle kooli õpilaste nimel. Vaatan mõnikord algusaastaisse tagasi ja muigan. Aga piinlik ei ole. Mis kasu on piinlikkusest?! Ma ei saanudki tol korral, rohelise ja energiast ülekeevana teada kõike seda, mis elu vahepeal A ja B-na selgeks on teinud. Tookord üritasin anda endast parimat just nende vahendite ja teadmistega, mis sel hetkel taskus olid. Ja eks nad olid toored ja nurgelised, kantud mingist kes-teab-kust üles nopitud aatelisusest ja usust, et suudan kõike. Eks see idealismist kantud usk tegi lõpuks oma töö. Ajas juhtmed krussi ja röövis tegutsemistahte. Hea veel, et päris paadilt maha, kuristikku ei lükanud. Ma usun, et olen siiski vahepealsete aastatega targemaks küpsenud ning suudan iseennast läbi põletamata noortele mingit teeotsa näidata. Olla tulukeseks ilma, et ise tuhaks leegitseks.

Ilmad on kah siiruviirulised. Mõni päev kütab päike turja nii kuumaks, et küla purskkaevust kukkunud piisk lausa susiseb nahal. Ent siis tuleb uus vihma ja tohutu tuule mäss. Sel aastal on aina kasvavad tormid mägede piirkonnas korralikku laastamistööd teinud. Lausa nii, et meie oma külas oli kohutav mudalaviin, mis haaras endasse teepervel seisnud isa ja lapse. Nüüd on üle nädala otsimistöid tehtud, aga perele üleandmiseks pole midagi leitud. On peale sellist kivide-puutüvede-muda miksrit üldse miskit enam leida? Sõitsin paar päeva tagasi, päikest priiskavas päevas, õnnetuspaigast mööda. Nii vaikne, nii süütu näis kõik. Justkui polekski miskit kohutavat äsja sündinud …

… Oota! Lippan korraks…

Tagasi! Käisime just neljakesi vastasoru nõlvadel mitmetunnisel matkal. Kõndiv meditatsioon, mis muud. Astud aga pauna kergemaks ja mõttekoridorid vabamaks. Risu jääb nõgeste ja ohakate puhmastesse lipendama. Mägi oli tegelikult mitmes kohas kuidagi katki. Paaril korral tuli kiiresti kiviklibudest ja murdunud kuusejurakatest üle komberdada. Ühes kohas oli lausa kohaliku omavalitsuse silt üleval, et palun ärge järgmised kolmsada meetrit viivitage, võimalik kivide kukkumise tsoon. Andsime siis jalgadele tuld ja ronisime kivikitsedena südame puperdades (natuke vist hirmust) ruttu varjulisemasse paika. Ise veel mõtlesin, et õnnetus ei ole mäes kunagi kaugemal, kui … no siinsamas tegelikult. Ta on sul kuklal tasakesi hingamas. Mäge omavalitsuse hoiatavad sildid ei koti. Aga ikka kipume tagasi. Ikka ronime vaikust ja rahu otsima. Ja tajumist, et tegelikult oleme ühed imetillukesed tegelased, kelle peas haigeks mõeldud elukesed pole millimeetritgi nii hullud, kui argirüseluses tunduda võiks. Seda tunnet saab seal üleval, kivide ja sinise taeva maailmas oimetuseni sisse ahmida.

Aga et siis neljakesi jah. Tuksume juba teist nädalat siin Alpide süles uues koosluses. Vanem laps lendaski pesast. Küll aastaks ja vahepausidega, ent ikkagi. Esimesed ööd olid uneta. Minul …  aga võib-olla tal ka. Seda ta esimestel päevadel telefonitorru ei nuuksunud. Ent imeliselt ruttu sai vapper neiu pea püsti löödud ja tuule tiibadesse. Nüüd pole muud, kui et kannaks! Jah, olgu tuulesuund õige ja lend lahe. Minu kui ema õrn igatsuseloor jääb minu hinge lehvima ning ei kuulu ei talle ega kellelegi teisele. See lahtirebimise valu jookseb uut värvi niidina minu selle aasta mustri sisse.

Nii nagu varsti saabuva sügise õunaoogid, kampsuniõhtud ja praksuva tulega pühapäevahommikud.

Aidaaa!

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s