Luugid ellu

Aga kust alustada peale pikka pausi? Kas elu pisiasjadest? Sellest, kuidas üks laps lõpetas põhikooli ja teine läheb aastaks kodust eemale keelt õppima? Sellest, kuidas kuumus peletab rahva tuppa kinniste luukide taha jättes maha apokalüptiliselt lagedad uulitsad? Sellest, kuidas ma peale meeletut pikka pausi uuesti saksakeelse raamatu kätte võtsin, lõpuni lugesin ja sellest germaanide keelest taaskord vaimustusin? Sellest, et joogakool on kohe läbi ja ma naudin jätkuvalt seda rännakut, mis neli aastat tagasi alguse sai?

Või äkki oleks kohane ette võtta üks suur ja filosoofiline teema ning tsitaate vasakule paremale tikkides end öösse ja tähistaeva alla unustada? Mõtiskleda mulle selliste oluliste teemade üle nagu kuulamisekunst, üle kere kohalolek, mõistmine hukkamõistu asemel, kannatlikkus ja jätkuvalt elu ja saatuse usaldamine lahti laskmise läbi.

Kui ma instagrammis uusi inimesi avastan, siis naudin seda esimest kontakti, mil iga järgnev pilt nagu advendikalendri luuk järjekordse üllatuse kingib ja loo jutustab. Las siis olla seekord luugikesed siit ja sealt…

  1. Berliin. Hommik. Ruttan hommikusöögile, aga korrused lähevad sassi ja krõmpsu peekoni ja mahlase omleti asemel jõllitan avarat fuajeed. Oohh, hüüatan ja keeran viuhti tagasi lifti poole. Härra ärimees, kes just saabunud, vaatab mind üllatunult ja küsib: ‘Habt ihr etwas vergessen?’ – ‘Jaaa, früstuck!’ – ‘Oooo, so etwas passiert mir nie!’
  2. Berliin. Hotelli saun, kuhu ma pikalt mõtlemata sisse kiman ja enda üllatuseks (kuidas ma selle ometi unustanud olin?!) kaks porgandpaljast vanahärrat leian. Hehehe, hallo! – Hallo. Ja siis on vaikus ja mina alla ei anna. Istun kuumuses ja ootan, et papid essana jahedasse bassu kaoksid. Aga siis hakkame juttu ajama ja selgub, et too eriti punane on sellesamuse hotelli arhitekt ja jutt läheb Berliinile üldse ja sellele, kuidas see on maailma rohelisim pealinn ja siis ma korraks segan vahele ja pakun, et äkki on siiski Tallinn. Aga onu pole nõus ja tegelikult on hästi põnev jutuajamine. Ning ma pole eales nii püüdlikult oma vestluspartnerile SILMA vaatanud.
  3. Pariis. Montmartre’i avalik tualett. Ootan kaasat. Igav hakkab. Ja kuna vetsutädi on kohe seal samas, otsustan temaga natuke juttu ajada. ‘Palju teil siin siis inimesi päeval ka käib?’ … ja jälle järgnes huvitav keskustelu.
  4. Rongis teel Pariisi. Vaatan inimesi. Natuke kuulan nende jutuajamisi ka. Ja korraga mõtlen – ma tahaks olla lugude koguja. Istuda suvalise inimesega pargipingile ja paluda, et ta jutustaks viisteist minutit sellest, mis kõige olulisem tundub. Natuke nagu too kuulus fotograaf Brandon, kes New Yorgis inimesi pildistab ja lugusid juurde lisab.
  5. Plug into the universal energy. Vist järjekordsest podcast’ist. Jäi kuidagi kõlama.
  6. Saskia ja Anders on hiiglasuured Marveli fännid. Kui tütar viimaselt filmilt ‘The End Game’ punaseks nutetud silmadega koju saabus, otsustasime kogu perega sellesse maailma sukelduda. Lahe on see pead-jalad sassis pere filmiõhtu 🙂
  7. Võtsime lapsed ühel heal päeval kohalikku budismi keskusesse meditatsiooni algõppele kaasa. Suured jäi magama. Sten pole ammu enam nii palju koomiksed järgemööda lugenud 😀
  8. Mägijärve kaldal. Peale tundi vesiratastel, otsustame järvele ka jalgsi ringi peale teha. Ilm on imeline. Mägiaasad lilledest kirjud. Kaljused hiiglased turritavad valged mütsid peas sinisesse taevasse. Puhkus on just alanud. Mu rõõm tahab rinnakorvist välja. Aga mäemees on kuidagi norus. ‘Kuule, meil oleks vaja siukest aparaati, et minu rinnus laeb rõõmupatarei end täis ja siis kõik, mis üle jääb, kandub automaatselt sulle üle’ – ‘Oh jaa, siis ma oleks küll kogu aeg rõõmus!’
  9. Sioni rongijaam. Mul on üks pikk ja keeruline küsimus luugi taga istuvale piletionule. Aga selgub, et see onu on siuke kiiksuga. Siuke mees, vanemat sorti, kes näib otsustavat, et ma olen rumal blondiin naika, kellele tuleb asjad puust ja punaseks ette teha. Mingil hetkel jääb ta mulle sõna otseses mõttes otsa jõllitama ja küsib,’Kas te saate aru, proua?’ Ma olen … olen … mis ma olen? hämmingus vist kõige pealt ja siis saan vaikselt vihaseks. Rongijaamast marsin välja mäss hinges. Aga siis istun hambaarsti ooteruumis last oodates ja võtan appi ‘mindfulness’ tehnika ning pool tundi hiljem on kõik hästi ja mul on sellest mehest isegi kahju.
  10. Kool. Õpetajate tuba. Vara on veel. Istun üksinda ja lonksan kohvi kui sisse astub nooremapoolne meeskolleeg. ‘Salut! ça va?’ – Vaikus. Ja siis ta hakkab nutma. Niiviisi lahinal. Ning vajub mu kõrvale toolile kössi. Mida sa teed sellises olukorras? No mida muud, kui lihtsalt oled olemas. Kuulad ja oled iga rakuga olemas. Ja siis ta räägib, kuidas tüdruksõber, kellesse ta nii ülemõistuse armunud oli, ta maha jättis. Mingi tüübiga ühel peol magas ja tema kui kaltsu nurka viskas. Kõik nende uhked plaanid … läinud! üleöö. Viuhti. Peale rahunemist, räägib ta edasi, et samas on üks hea uudis ka. Ta sai siis lõpuks selle õpetaja koha, mida mitu aastat taga oli ajanud. See oli olnud esimene telefonikõne peale tüdruksõbra shokki. Tolle uhke kooli direktor teises otsas teatamas, et palun väga, see koht on teie! Ja ta silma tuleb korraks elurõõm tagasi. Ning mina mõtlen, kuidas elu on ikka vinks-vonks täringuveeretaja ja sellest täiuslikust õnnest jääb alati midagi puudu …
  11. Pariis. Õepere juures. Haldjalik õetütar astub kuninglikul ent tasasel sammul tuppa. Valge sokk sahiseb parkettpõrandal ja õlgadel on keebiks tudutekk. ‘Küsi mult, kes ma olen?’ – Küsin – ‘Ma olen Elsa.’ ‘Küsi, miks ma nii kurb olen!’ – Küsin – Ta vaatab mulle sügava ja kurva pilguga otsa ja teatab ‘Mind aeti külast minema.’ … Mu süda tahab hellusest kildudeks kukkuda.
  12. Klass. Tund on just lõppenud. Paar õpilast on veel jäänud ja jutt läheb mul nendega paarile interneti asjale. Uurin, et kuidas siis ikkagi seda või toda või hoopis kolmandat seal veebis teha, kui üks tüdruk, too tedretähniline ja hästi arg küsib, ‘Õpetaja, kas teil lapsi on?’  – ‘On.’ – ‘Kui vanad?’ – ‘No teismelised juba.’ – ‘Siis küsige neilt!’ 🙂 Ja nii ongi. Nüüd ongi see aeg, kus lapsed näitavad ja aitavad. Neil on uhke ja mul on tore.
  13. Kooli – kodu vaheline kiirtee. Sõidame kolleegiga peale pikka eksamipäeva kodukülla ja tema jutustab oma Inglismaa naabritest, vanapaarist, kes seitsekümmend aastat koos elasid. ‘Naine suri eelmisel novembril. Kuna ma just siis seal viibisin, tundus viisakas matustele minna. Jõudsin matusetalitusele ja tead, meid oli kolm, abikaasa, kadunukese väga vana õde ja mina. Mitte kedagi rohkemat. Ja kuidagi kiiresti käis kõik.’ Edasi sõidame mingi aeg vaikides. Võimalik, et mu kolleegi mõtted uitasid samadel radadel, mis minulgi – et pere ja lapsed ja sõbrad ja läheks meil siiski teisiti.
  14. Soe suveõhtu meie kodu terrassil. Saskia paneb Spotify’s oma playlisti mängima ja Anders toob UNO kaardid. Alguses ma ei viitsi. Ma pole just suurem asi mängur. Aga lapsed anuvad kooris ja vaheaeg on alanud ning mõistus utsitab, et kuule, quality time ja puha. Ja sellest saab meie pikim kaardiõhtu ja lapsed on ülilahedad ning ajavad mind kogu aeg naerma, omavahel kah ei kakle ja siis ütleb süda, et suuremat vaimustust ma tundnud ei ole.

Kallid!

Advertisements

3 thoughts on “Luugid ellu

  1. See Inglismaa vanapaari lugu läks nii hinge. Matsin kolm nädalat tagasi abikaasa, ärasaatmisele tuli nii umbes-täpselt sadakond inimest, peret ja sõpru ja kolleege… tead, see tegi sellel kurval hetkel südame nii soojaks. Ei kujuta ettegi, et oleks kahe – või kolmekesi olnud.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s