Raamatut kinkida on keeruline

Raamatu kinkimine on keeruline. Sest raamatud on keerulised. Ette aimata raamatu suhet tulevase lugejaga on aga lausa täppisteadus!

Ma saan päris sageli raamatuid kingiks, ent need on mul endal ette välja valitud ja jõuvad siia Alpidesse kellegi reisikohvris.

See, kui keegi kingib mulle raamatu kompamisi, on tegelikult suht harv nähtus ning eeldab sügavamat tunnetust. Selline kingitus tähendab, et sind on kuulatud ja kuulda võetud, et sinu peale on mõeldud natuka pikemalt kui viuhti kaduv viiv. Oskus valida järgmist lugemist on märk sellest, et sinu mõttemaa on natuke tuttav, sinu eelistusi, aga ka vajadusi osatakse ette aimata, sinusse on süüvitud.

Kaks nädalat tagasi tuli hea sõber ja tõi kingiks Veronika Kivisilla ‘Kuni armastus peale tuleb’. Kuidas ta oskas? Kust tuli tal see tundmine, et just neid ridu on mul hetkel kõige enam vaja?! Ma loen Veronika raamatut ja tahaksin suurest õnnest pisara poetada. Tahaksin talle kolmetuhande kilomeetri tagant ‘ahhoiii’ hüüda ja tänada, et inspiratsioon mind iga uue looga oimetuks lööb. Aga kõige suurem tänu kuulub sõbrale, kes hoomas midagi nii õrna ja olulist ja võttis aja, et aru saada.

Me loeme mäemehega enam-vähem absoluutselt erinevaid raamatuid. Tema pigem geopoliitikast, biloogiast, astronoomiast ja muudest üliasjadest, mina (no vaadake mu goodreads’i riba!). Täna hommikul kinkis mäemees mulle raamatu, teise meie kooselu jooksul ja ma tean, et südame alla sai uus sügav ja kustutamatu tätoveering. Ma õhetan veel praegugi. Ja raamat on varsti läbi.

See oli täpselt see raamat, mida mu hing hetkel ihkas.

Missugune armastusavaldus.

Advertisements

4 thoughts on “Raamatut kinkida on keeruline

  1. Mnjaaa, mina näiteks raamatut ei oskaks kinkida. Minu isiklik ja läbi aegade lemmik abi raamat on “Tundelukud” (soovitan soojalt) ja põnevusest on Zotovi “Mõrvad Põrgus”. Aga ma ei oskaks neid kellegile isegi kinkida, võib täiega põruda. Jube jama, kui see raamat tal lihtsalt kappi vedelema jääb. Mul on terve riiul kingitud raamatuid täis, mis kahjuks lugema ei tõmba. Ilmselt peaks need taaskasutusse saatma, saaks koju ruumi juurde. Ma teen tavaliselt nii, et kui inimene ei suuda midagi asjalikku paluda, siis kingin kinkekaardi (las ostab ise raamatu, mis meeldib) või kingin midagi teistsugust. Viimati kinkisin sõbrannale selle: https://www.kingitus.ee/kingitus/kruiis-naissaarele-kahele/. Tundus põnev ja midagi uut, ehk siis mina soovitan ka- mitte kinkida asju, mis riiulile seisma jäävad, vaid pigem ühiseid seikluseid ja põnevaid hetki. Elukaaslane kinkis mulle näiteks üllatuseks Eestimaa reisi. Pani ise plaani paika ja korraldas ära. Kolm päeva seiklesime 😀 Uuu… nüüd meenus, hea on ka viimane Kalambuurikogumik 😛

    Liked by 1 person

    1. Oiii, mis vahva komm siia kolmapäeva! Aitäh! Ja bucket listi raamatu osakonda sai kaks märget juurde, “Tundelukud” raamat on järgmise Eesti reisi kindel ost!
      See, et kinkida seiklusi, sellega olen ka sada protsenti nõus! Aga eks kinkimine, kui tahta seda süvenenult teha, on muidugi kunst. See ikkagi eeldab, et sa jälgid ja kuulad inimest ja paned õige info kõrva taha.
      Aga jätkuvt vaimustumist lugemisest! Mul endal on praegu NIIIII põnev raamat käsil, et hea, kui öösel hetkeks silma kinni saan 😉 Varsti panen raamatu ribale märke.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s