Väsitavad uned

Minu vanuses võiks ju ometigi teada, mida kevadpäike valgel lumelahmakal nina ja põskedega teeb? Võiks, eksju?! Aga on asju, kus elu õpetab ja õpetab, aga mina olen uljas ja hajevil samaaegselt ning unustan suurest lummeminemiseõnnest kreemid ja kaitsed sootuks.

Eile, enne ööd, hakkas õhetama ja nüüd, hommikul, on nägu nagu tomat! õpilased saavadki natuke pihku pugistada.

See kuum põsk helendas mu une nii hulluks, et mul ei lülitunud kordagi une jooksul aju välja. Teate neid öid, kus mõttetöö on kangesti vilgas. Seekord oli ka nii, et hea, et ma poolunes pliiatsit ja kausta ei haaranud, sest tähtsaid asju tuli kirja panna. Veel enne hommikut tagus läbi unenäo mõte, et vot seda ja seda ei tohi unustada. Et nii, kui ärkan, peab kõik korralikult kirja saama.

Lisaks olid õpilased mu unenäos nii kärarikkad ja sahmisid terve tunni ringi, et nüüd olen täitsa väsinud kohe. Ja seda kell kuus hommikul. Siis, kui uus päev end valge lehena lahti lööb ja linnud laulavad kevadet kohale. Ja põsk õhetab. Ning nina tulitab.

Ent kohv maitseb ikkagi imehää!

Elagu 13s märts!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s