Eestimaa Shveitsis

Ma kipun uskuma, et kõik juhtub siiski mingil põhjusel. See on ka üks seletus, miks ma iseendalt päris sageli küsin ‘nii, mis ma siin õppima pean?’ või ‘miks selline lugu?’

Samas ei usu ma eriti ohetesse, ‘ah, oleks ma teadnud!’ Hetkel, mil me oma valiku lõplikult langetame, haihtub teine võimalik reaalsus õhku, muutub absoluutselt olematuks. Pealegi on naiivne arvata, et muuta saab ühte väikest asja, mis siis sobitub imeliselt olevasse masinavärki. Iga tillemgi muutus toob omakorda riburadapidi kaasa teisi nihkumisi kuni lõpuks on välja kasvanud hoopis uus ja meile ettearvamatu reaalsus.

Kuskilt on loetuna meelde jäänud hoiatus, et mõtle hästi, enen kui midagi soovid, sest ükski täideläinud soov ei seisa ihuüksinda püsti, ta lükkab käima uusi moondumisi.

Liuglesin eile poistega kodunõlvadel vastlatuhinas ja mõtisklesin taaskord oma siiasattumise ja siinolemise üle. Paar aastat veel ja olen elanud helveetide maal sama kaua kui Eestis enne seda. Miks ma just siia sattusin? Kas minu tähtedes oli see kirjas? Oli mul üldse võimalik midagi muud valida? Me arvame, et me teeme valikuid, aga kas ikka teeme või loksume meile etteantud käänulist jõge pidi oma sadama suunas?

Mina sattusin mulle visatud elutäringute järgi mägedesse, paika, millest ma isegi unistada ei osanud. Peale vist viit aastat siin elamist, kohtasin Pärnus kunagist õpetajat, kes mulle mingil põhjusel (ma ei tea, miks) kaasa tundis teemal, ‘Et täitsa külas elad? Mitte linnas? Siis kuskil mägedes! Oehhh.’ Eks see küla ja linna mõiste on Shveitsis ja Eestis totaalselt erinevad. Shveitsis on imevähe paiku, kus ongi siuke maal elamine Eesti mõistes. Siin on iga küla suurem kui Mõisaküla ja viimane, lubage meelde tuletada, on linna staatusega!

Ma olen siin elamise ajal olnud üliõnnelik ja natuke vähem õnnelik. On olnud hetki, mil ma ei kujutaks end kuhugi mujale elama. Ja siis on elukärsitus peale tulnud ja mu süda on ihanud midagi muud. Mitte et see süda täpselt teaks, mis see muu on. Lihtsalt mingi teine tuksumine. Aga on’s meie hulgas neid, kes sellist tuksumist eales tundud pole?!

Üks b-moll siin mägede kaisus on … eestlaste puudus. Pole siin sadamaid kah, kust Hemingway’d uskudes mõnda eestlast leida. Elukeerises tuhisedes ununeb see tõsiasi mul aeg-ajalt ära, aga on hetki, mil siinne Eesti-üksildus eriti teravalt hinge torkab. No näiteks eelmisel nädalavahetusel, kui me mäemehega peale pikka-pikka pausi Shveitsi Eesti Seltsi Vabariigi aastapäeva peole sõitsime. Päris algusaastail üritasin ma seltsielust väheke osa võtta, aga kuna suurem tegevus toimub meist rohkem kui kolmetunnise rongisõidu kaugusel, siis jäi laste tulekul kogu trall soiku ja nii ma siin üksipäini eesti meele ja keele eest võitlesin. Kerge see pole olnud. Ja sellest saan ma eriti teravalt aru just laupäevasele koosolemisele mõeldes. Missugune imetore seltskond inimesi sinna kokku tuli! Kui palju vahvaid eestlasi, kui meeldivad shveitsi soost kaasasid ja siis kõik need lapsed, kes seal risti-rästi ringi siblisid. Terve õhtu oli üks suur vaimustus. Kohe nii, et ma paar päeva hiljemgi tasakesi edasi tuikusin.

Koos on kergem! Koos on motiveerivam! Koos on ausalt öeldes palju mõtekam. Just selline tunne tekkis teiste eestlastega lobisedes.

Ma võiksin nüüd iseendaga väga karm olla (mida ma nii hästi oskan) ja kurjustada, et miks ma oma laste eesti keele ja meele edendamise nimel rohkem pole teinud. Aga ma tean tagamaid. Ma tean, et ilma abita, üksinda rapsides kaob siht sageli silme eest ja väsimus paneb käega lööma.

Ma võiksin ka iseendale suurest halast pai teha ja hädaldada, et miks küll mina siin üksinduses olen ja teiste tegemistest osa ei saa. Aga selline nutt ei vii teatavasti kuhugi. Kerge on teatud hetkel unustada kõik hea ja kogu tähelepanu ühele vildakale komponendile suunata.

Ma võin hoopis suurest heameelest tõdeda, et mul oli ilmatuma tore neid inimesi seal näha ning mõista, et olen valmis pingutama selle nimel, et see kord viimaseks ei jääks.

Tugi on see sõna, mis mul peas vasardab. Nii nagu on mul õpetajana vaja teisi inspireerivaid õpetajaid, joogatajana teisi joogatajaid, nii on mul kodust kaugel vaja teisi eestlasi, kes tuge ja äratundmist annaksid.

Siinkohal lehvitan ma kõikidele üliägedatele inimestele, kes selle õhtu nii imeliseks tegid!!!!!!!

Ja nüüd ma panen punktiks ikkagi paar mäepilti. No kuidas siis muidu.

IMG_6473

IMG_6475

IMG_6474

Advertisements

One thought on “Eestimaa Shveitsis

  1. ma kohtusin eile paari kohaliku eestlasega, nii mõnus 🙂 annab mingi optimismi või teise leveli, et ma polegi siin üksi. mis siis, et ma teadsin nende olemasolu, mina olen siin ajutiselt ning elukaaslanegi on eestlane.

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s