Kuum veebruar

Kevad pressib peale. Ajab linnud hommikul poolpimedas lõõritama, meelitab pungasid ja lilli maailma kaema ning sulatab lund suusaradadel. Vara, vara, kallis kevad! Aga on tal siis kõrvu kuulamiseks?!

Rõõmustan ettevaatlikult ja kissitan kiirte uputuses silmi. Ning tunnen hetk hiljem hinges torget selle varajase soojuse pärast. Kas niimoodi hakkabki olema? Et lükkasime kambakesi raske ratta käima ja nüüd läheb hoog aina suuremaks? Ei taha kaua mõelda, sest mõtlemine üksi ei avita. Aga on’s veel võimalik naiivselt loota ja uskuda, et tegelikult pole häda midagi?

Kõndisin eile pea tund linna peal (ootasin Steni trenni lõppu) ning kuulasin üht järjekordset podcasti. Kas teie ka, armsad inimesed, olete enda jaoks jäädavalt podcastid avastanud? Mina enam muud ei teegi, kui istun lummatult autoroolis või keerutan kulpi ja vaimustun huvitavate inimeste värvilistest mõtetest. Üks mu uusimaid lemmikuid on Sam Harris ja tema ‘Making Sense’ maiuspala.

Aga et siis astusin linna peal ja kuulasin ja naersin ja nutsin läbisegi ning tõdesin karmi reaalsust, et uudishimu hind on valu hinges. Sest mida enam tead, seda ärevamaks kisub. Sam’i külaliseks oli evolutsiooni psühholoog Geoffrey Miller ja jututeemad kirevad ja karmid. Minu läheb kõht alati sama koha peal krampi – kui juttu tuleb A.I.-st (artificial intelligence), sest see tundub lihtsalt nii hirmutav, nii haldamatu, nii … tõeliselt etteennustamatu. Ja kui juba Geoffrey masti tegelasi see teema öösel voodis vähkrema paneb, siis mis on minusugusel tavakodanikul arvata?!

Veel kuulan ma ustavalt Russell Brand’i Under the Skin, sest teda on, noh, lihtsalt lahe kuulata. Ja pealegi ajab ta mind pea iga kord naerma. Tavaliselt muidugi siis, kui ma ihuüksi rahvarohkes kohas kõnnin. Ja naerma ikka kõva häälega.

Viimasena avastasin veel Fearne Cotton’i Happy Place ja see on ka täitsa mõnus amps.

Ma armastan muidugi ka tohutult prantsuse keelseid saateid kuulata, aga nende prantslastega on see lugu, et nad kipuvad kangesti teineteisele vahele segama ja see on üks asi, mis mind autoroolis sageli hädaldama ja oigama ajab, et ‘oota! Lase tal lõpuni rääkida!’ Aga jah, eks see prantsuse keel kõla nii kuulajale kui rääkijale kaunisti!

Eestikeelsete  podcast’ide kohta pole mul hetkel miskit tarka kosta. On teil mõtteid?

Ja õues on jätkuvalt soe. Sten-poiss üritas lühikeste pükste ja särgi väel kooli hiildia, aga sain teisel enne ukse sulgumist kratist kinni. Järgnes tavapärane draama teemal, ma pole enam tita ja laske mul ometigi elada. Aga no halloo, veebruar ikkagi, mis siis et õrnalt märtsikuu karva juba. Ja märts, hääd inimesed, on teatavasti minu lemmikkuu. Nii et märtsikuu terviseks üks amps shokolaadi!

Ahhoi.

IMG_6428

Advertisements

2 thoughts on “Kuum veebruar

  1. “Terrible, thanks for asking” on minu suur lemmik. Kurblik, aus ja vahetu. Võib vahel tunduda isegi masendav, aga tarkuseteri leiab igast osast. Äkki hakkab sullegi meeldima 🙂
    Eesti podcastide kohta ei oska kahjuks eriti rääkida.

    Liked by 1 person

Leave a Reply to hetkekee Cancel reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s