Raamat, mis peitis end

Meil saab sel aastal mäemehega 18 aastat rõngastatud kooselu. Nagu saanisõit. Üles-alla, siuhti-sauhti, ühe kurvi tagant saad sahmaka lund vastu vahtimist, järgmise kurvi taga paneb päike silmi kissitama ja südame ilust rõkkama. Ent kui kõigele vaatamata saani teki all tihedasti kõrvuti istuda, siis ei hiili külm kontidesse. Südamed hakkavad hoopis samas rütmis tuksuma ja hea, kodune on olla.

Paar päeva enne suvist pulmapidu korraldasid sõbranjed mulle hingelise koosolemise. Ei mingeid kostüüme, ei helikopterit, ei striptiisi, unustusse joomisest rääkimata. Minu armsad tüdrikud tõid mulle astroloogi, massööri ja nõia kohale, kes kõik omal moel mind uue eluetapi juurde juhatasid. Nõiast jäi maha üks raamat, mis aga kadus. Kadus noore naise elutempo keerisesse. Kadus täiesti mälust  minema.

Kuni ujus umbes nädala eest uuesti pinnale. Oli teine oma aega ootanud. Paksemate vendade vahel riiulis kannatlikult seisnud, teades, et ühel hetkel haarab mu uitav käsi ta niikuinii.

Mõnulesin puhkuselõpu uimas, polnud plaani ega kohustust. Oli täpselt see vaba hetk ja ruum, kuhu tilluke teos ära mahtus. Esimesel hetkel ei mõistnud ma üldse, et kust selline kummaline raamat siia saanud on. Aga siis nägin esimesel leheküljel enda tehtud sissekannet, Nõialt, august 2001, ning hakkasin mõnuvärin hinges lugema ja naeratus venis muudkui laiemaks.

 

Almustafa on prohvet, kellelt külarahvas elutarkust otsib. Iga uus peatükk algab palvega, Kõnele meile …

küll armastusest, abielust, lastest ja aina edasi.

Armastuse lugu pani mind suurest äratundmisest lausa oigama. Eriti teades, et peale pulmapidu kolisin kohe Shveitsi. Lugege ise:

 

Siis ütles Almitra: Kõnele meile Armastusest.

Ja ta tõstsi pea ja vaatas inimestele otsa ning tekkis sügav vaikus. Ja kõlaval häälel lausus ta:

Kui armastus viipab, järgnete talle,

Olgugi tema rajad rängad ja järsud.

Ja kui tema tiivad teid embavad, alistute,

Kuigi tema hoosulgedes varjuv mõõk võib teid vigastada.

 

Või hoopis see:

 

Siis palus üks naine, kes hoidis lapsukest oma rinna vastas: Räägi meile Lastest.

Ja ta lausus:

Teie lapsed pole mitte teie lapsed.

Nad on Elu enese igatsuse pojad ning tütred.

Nad sünnivad läbi teie, aga mitte teist,

Ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile.

Hea, et see raamat end ära peitis. Ju ta tundis, et tol suvel, siis kui elukarussell veel liiga kiiresti tiirles, polnud minus ärganud see mõtiskleja ja mõistja, kes neid ridu kuulda tahaks ja oskaks. Sügavam mõistmine saab tekkida siiski paksult pinnalt, sest kust muidu see sügavus, või mis.

Lõpetuseks panen peatüki õpetamisest. Loen seda ja mõtlen, et kui kunagi arvasin, et ainult noored õpsid on kihvtid ja õpilastele vajalikud, siis nüüd olen kasvanud pikemaks ja laiemaks ning näen asju, mis varem kätte ei paistnud.

 

Siis ütles õpetaja: Kõnele meile Õpetamisest.

Ning ta vastas:

Mitte keegi ei või teile ilmutada midagi peale selle, mis juba on aegamisi virgumas teie teadmise aovalges hämaras.

Õpetaja, kes templi varjus oma järgijate keskel kõnnib, ei jaga mitte oma tarkust, vaid oma usku ja armastavust.

Kui ta on tõepoolest tark, ei palu ta teil siseneda mitte tarkuse majja, vaid talutab teid pigem teie enese meele lävele.

Astronoom võib teile kõnelda maailmaruumi mõistmisest, aga oma mõistmist ei saa ta teile mitte anda.

Muusik võib teile laulda rütmist, mis valitseb kogu universumis, kuid ta ei saa anda teile ei kõrva, mis selle kinni püüaks, ega ka häält, mis seda kajana kordaks.

Ja see, kes on kodus arvudeteaduses, võib teile rääkida raskuste ja mõõtude maailmust, aga sinna juhtida ta teid siiski ei saa.

Sest ühe inimese nägemus ei laena teisele oma tiibu.

(Allikas: Kahlil Gibran, PROHVET. Kirjastus Huma, 2000. Tõlkinud Doris Kareva)

2 thoughts on “Raamat, mis peitis end

  1. Ma täna just mõtlesin sellele raamatule, või oli see eile… noh, et kunagi Doris kinkis selle mulle ja tahaks lugeda aga ei tea kus ta on. Kusagil Eestis ja enne järgmist aastat ma ju tagasi ei koli ning vaevalt, et see praegu mu vana kodu pööningul ootab. Eks ma vaatan kui kodumaale külla lähen.
    Nii tore, et nüüd Sinu blogis juppe sellest lugeda sain. Mind kõnetab ta teisiti, 20a abielu on läbi ja olen välismaal oma paariaastase suhtega, kellega enne siiakolimist päris koos ei elanudki, selline külastussuhe oli.
    Igatahes suur aitähhhhhhhh!

    Liked by 1 person

    1. Sind kõnetab teisiti … nagu see õpetamise lugu postituse lõpus. Me kõik liigume omal rajal ja ühe kogetu pole teise kogetu. Tähtis on lihtsalt valmis olla ja avatud ja osata kuulata, kui need tõeliselt targad tekstid kõikidele valmis kõrvapaaridele rääkima hakkavad 🙂
      Hääd pööningul tuulamist ja õnnelikku raamatu leidmist :-))

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s