Elame edasi!

img_6142

Seekord oli meil hea mõte kõlar õue tirida, nii et uhiuus aasta tuli The Pogues’i saatel lõkke ümber tantsu lüües. Ja kui ma tund hiljem soojas köögis veiniklaasi mitmekümneks killuks pillasin (kogemata!), siis oli klaar – õnn jääb meie õuele!

Mitte et ma jaksaksin end hingetuks ponnistada uskudes, et õnnelik olemine on meie sünnijärgne õigus või inimeseks olemise alustala. Väsitav on too erinevatest ilmakaartest sissesõitev happy-clappy kampaania, et ‘ole õnnelik, sest sul on ainult üks elu!’

Mind isiklikult on pidev püüdlus too vaimustav õnn kinni püüda ikka tohutult ära väsitanud. Ehk siis viimasest postitusest inspireerituna – vähem ootusi ja rohkem elamist! Lisaks soovin ma iseendale teha ühe kingituse. On teine selline ilusas paberis ja kauni paelaga kinni seotud pakige. Paki sees on küpsis. See, kes küpsist ampsab, oskab hetkes ülekere kohal olla. Vot selline maiuspala mulle, väsimatult sahmivale ja miljon mõtet minutis mäemammale. Ja teie? Mis on teie kingitus iseendale selleks uueks aastaks?

Iseennast peab teatavasti aidata oskama ja õnneks on küpsise kõrval ka muid elemente, mis mu pidevalt kärssavat peanupukest rahustada suudavad. Mägedes uitamine, joogatamine, kirjutamine ja lugemine. Eelmisel aastal, hetkeil, mil tumedad pilved pea kohal natuke liiga rusuvaiks muutusid, tajusin esimest korda, mida tähendab raamatutesse põgenemine. See diivaninurgas teki all teise maailma reisimine, kus iseenda tuhat torget hoopis ununevad. Rääkimata sellest, kuidas lugemine pilla-palla mõtteid tuuma tagasi toob. Kui ikka tahad tekstist aru saada, siis tuleb üleliigne sähvimine välja lülitada, tuleb tunnelisse tulla ja ühes suunas edasi liikuda.

Eelmise aasta viimastel nädalatel sattusin justnimelt sellise loo otsa, milles edasi liikumine sai võimalikuks ainult kogu muu kära hääletuks keeramisel. Ja isegi siis, jah, isegi siis, sumpasin pimedas paigas ning kaotasin pidevalt pea.

Ma räägin Ene Mihkelsoni raamatust ‘ Ahasveeruse Uni’.

Esimesel lugemisel (jah, nüüd on mul käsil teine lugemine) oli tõesti tunne, et sumpan mingis kummalises hämaruses. Tahaks näha ja aru saada, aga ei saa. Tahaks vaevast lahti saada, aga ei saa. Tahaks selgust, aga ei saa. Nüüd, kui ma seda lugu uuesti loen, on mul ühtäkki tunne, et selle raamatu lugemine on nagu kangelanna enda sumpamine oma loos. Tema tahab ka näha ja aru saada ja lõpuks ometigi A ja B kokku siduda, ent ei saa.

Ja samas, jah, samas on see pimedus kuidagi hüpnotiseeriv. Isegi kui ma loost kohe aru ei saanud, ei suutnud ma end raamatust lahti kiskuda vaid lugesin end kummalisse transi. Mind paelus see õhustik (ja ometigi pole see õhustik ilus!), see lugu hoidis mind kinni.

Tegelikult see ei üllatanud mind. Ma tahtsin selles loos viibida, sest Mihkelsoni raamat kandis mind Eestimaale. Mul on Eestimaa minevikuga mingi kummaline side. Osad teosed (olgu need raamatud, filmid, muusikapalad või mis kõik veel) löövad mus lainetama imelikud mineviku kolded. Ma ei arva, et need on minu enda läbielatud seigad. Jah, mõnikord on mul tõepoolest tunne, et ma mäletan asju, mida ma ise kogenud ei ole, et ma võtan osa mingist suuremast mälust, tollest kuulsast kollektiivmälust.

Ent tagasi selle (minu arust) keerulise raamatu juurde. Peale esimest lugemist jätsin ühe nädala settimisaega, käärisin siis uuesti käised ja hakkasin lugu igast küljest ründama. Et aitab küll, lase ligi, näita ennast mulle. Ja eks ta nüüd näitab ka. Seekord on paksude kardinate sees augud, kust valgus läbi tungib ning järjest suuremaid laike nähtavale toob.

Selle raamatu ja selle kirjaniku avastamise eest võlgnen tänu Aija Sakovale. Lugu ise on siis selline, et mõni aeg tagasi oli Plekktrummi saates just see kirjandusteadlane külas ning mind lummas ta vist esimesest minutist. Mõni inimene lihtsalt kõnetab otsemaid. Peale saate lõppu istusin tunde Aija veebilehel ning lugesin tema mõtteid ning oi, kui mitmel korral hüüatasin ‘haaa, just!’ või ‘ma tean!’ või ‘ah et see siis seletabki, et…’

Nii et aitäh, 2018, et sa mu teele nii inspireeriva inimese saatsid!

Ja veel. Eile oli reede, luuletuste päev. Mul tagus muidugi terve päev peas mõte, et ma PEAN kirjutama, PEAN oma sõna hoidma. Aga siis meenus see TUBLI olemise taak, mis mind nii sageli rusub ja räbalateks rapsib ja ma võtsin iseendale õiguse lihtsalt olla.

Täna ma panen kaks luuletust. Keerulised mõlemad. Või nagu kuskilt lugesin, et Ene Mihkelsoni luuletused avanevad siis, kui sa nende võtmed tema proosateostest üles leiad. Vot sellised pähklid teile!

 

Näen sind tulevat tagurpidi

selg ees silmad teekonnas

mis jääbki haavana lahti

 

***

 

Kaduviku tagant vaatab mind kujutlus, mitte see, ke oli,

vaatan mina ise, ei tohi unustada, et seal pole kedagi peale

minu.

Kui näen väljastpoolt, siis näen ennast kui teist, miks siis teine

ei võiks mina olla seal taga, mille seinad on kinni kasvanud.

Kui põrkun vastu õhku, võin õhu kord läbida, kõrgele kasvab

igatsuse puu.

2 thoughts on “Elame edasi!

  1. Suure rõõmu ja tänutundega lugesin seda postitust! Mis saab olla ilusamat, kui suuta kedagi millekski inspireerida?! Aitäh Sulle seda kirjutamast, valjult välja ütlemast. See on ju väga oluline oskus üldse, osata tunnustada, osata tänada… ma tunnen ise, et olen alles hiljaaegu tõeliselt mõistnud tänulikkuse tunde sügavust. Ehk on see elu ja kogemused, mis lõpuks selleni juhatavad. Ja hea on, et juhatavad.
    Minu jaoks jällegi on olnud tõeliselt ilus ja väga inspireeriv lugeda Sinu tagasidet, jagada Sinuga oma mõtteid, kuulda ja võtta endasse Sinu omi. Aitäh Sulle selle eest!

    Ene Mihkelsonist ja Ahasveeruse unest…. jah, saan täiesti aru, et see tekst on nagu tihnik, mis haarab endasse ja mis on rakse lugeda. Eks see ongi tavatu raamat. raamat, mis ehk õpetabki kannatlikkust, aeglust… Tundub nii. Ehk ka püsivust. Mul on hea meel, et Sa alla ei andnud. Aga Sa ei ole ju allaandja. Sa tead ja kirjutad sellest, kuidas elu ja armastus nõuab kannatlikkus, õppimist, püsivust, raskuste seljatamist. Just nii ongi. Kerged naudingud ei ole ju need, mis meid inimestega kasvatavad, mis meile meie sügavuse annavad.

    Ole hoitud ja tervitatud!
    Aija

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s