Lumehelbeke

Lapsepõlv on pildialbum, millest aeg-ajalt suvalised fotod välja libisevad tuues korraks tagasi tundeid, lõhnu, valu ja ilu. Tuues mingi loo.

Tilluke tuba. Mis siis, et lapsena tundus teine nii ilmatuma suur. Sinna mahtus tõepoolest kõik ära. Mahtusid kuusk ja kingid ja suur ahi. Mahtusid laud ja suur pruun sektsioonkapp. Ja diivan. Oli teine nii madal, et meie, lapsed, istusime padjakuhilate otsas. Ning sõime end peaaegu oimetuks. Süldist ja salatist, kartulist ja kapsast, piparkoogist ja napoleoni koogist. Ja lõpuks see liiter kleepuvat kisselli. Enne päkapiku saabumist oigasime kui silgud rivis vanaema suurel voodil ja nööpisime pükse valla, et punnis kõht natukegi leevendust saaks.

Kingitused tulid laulu ja luuletuste saatel. Nagu kombeks. Ning igal aastal, eranditult IGAL AASTAL, lugesid ja laulsid suured täpselt samu salme. ALATI!

Selle tooks ma tagasi. Nüüd, mil toda tillukest tuba enam pole, nüüd, mil pea pooled toolid selle laua ümber seisaksid tühjana. Nüüd, mil ma olen ise suur ja tajun, et aeg ei seisa iialgi paigal.

Mu papa luges alati neid ridu …

Lumehelbeke

tasa, tasa

liugleb aknale,

tasa … tasa …

 

Nagu viibiks ta

tasa, tasa,

mõtles tulles ka:

tasa, tasa!

 

Miks nii tuksud, rind?

Tasa, tasa!

Rahu otsib sind –

tasa, tasa …

DSC_5566

Beth Kempton’i ‘Wabi Sabi’ räägib aja kulgemisest ja sellest, kuidas kõik siin ilmas on hetkeks ja ajutine.

2 thoughts on “Lumehelbeke

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s