Kui lavanärv on kurjast

Ma olen tegelikult üks paras esineja. Mu hääl kannab, pilk särab ja ma suudan inimesed end kuulama panna. AGA …

Mind võib täiesti lambist haarata halvav lavanärv. Ta värvib mind juuste juurteni punaseks, paneb südame savanni hõimude trummina taguma ning kisub häälepaelad kõris krussi. Mul on siiani tagataskus mälestuste pakk, kust ei puudu ülipiinlikke seiku, millest pelgalt mõtlemine, mind toolil nihelema ajab. AGA …

Ma pole mitte kunagi kaaperdajast lavanärvi tõttu põrunud, puusse pannud, totaalselt mööda lasknud. Kõik kohalolijad on võinud pealt vaadata ühe inimese närvide kätetööd, aga ilma, et ma endale sellega jalga oleks lasknud. Ehk siis, ma suudan oma lavanärviga koos eksisteerida. AGA …

Kui paljud meist kukuvad selle kurikaela tõttu totaalselt ämbrisse!

Viimased kaks nädalat on õpilased koolis ettekandeid teinud. Mitte klassi ees. Ei, sellest ma neid säästan. Ma palun neil inglise keeles oma lugu rääkida ümbritsetuna väiksemast seltskonnast klassikaaslastest. Ent see ei päästa kroonilisi kartjaid. Ma vaatan neid noori ilusaid inimesi, kel käed värisevad nagu haavalehed ja sõnad jäävad kurku kinni ning ma ei tea, kuidas neid aidata. Noogutan oma kaela kangeks, naeratan julgustavalt ja õhutan edasi rääkima, kui süda niiviisi puperdab, et kõik meelest läeb. Aga ikka on neid, kes saavadki halva hinde, sest, jah, mida pole, seda pole.

Meil on olnud paar sellist õpilast, keda tulebki vahetunni ajal eraldi ettekandele kutsuda, sest ühest liigsest kõrvapaarist piisab, et neil minestushoog peale tuleks. Ma olen saanud varahommikusi meile õpilastelt, kes vabandavad juba ette ja kirjeldavad ööd, mille nad oksendades mööda on saatnud. Ikka selle paanilise kartuse pärast.

Ma olen veetnud tunde rääkides, lohutades, nippe välja pakkudes, aga iga aasta on nad uuesti platsis, need väriseva hääle ja südamega noored.

Eile jäi üks tüdruk poole sõna pealt vait. Peale paari lauset. Kõik. Oleks siis kurjajuureks inglise keel. Tühjagi. Ta räägib pea sama hästi kui mina. Aga ettekanne lõppes enne kui ta õieti alatagi sai.

Ja ma olin tõsiselt hämmingus, üllatunud, kurb, peata, mures. Mida teha? Kuidas neid aidata?

Äkki teie teate? Äkki on teil süda rinnakorvist välja tahtnud karata? Mis ta üheks tükiks jättis? Mis on see, mis aitaks?

Sest mina ei tea …

Advertisements

18 thoughts on “Kui lavanärv on kurjast

      1. Mul tekkis veel ka selline küsimus, et sinu õpilased on juba suured ‘lapsed’, aga kas teie koolides seal ei õpetata lastele juba kohe kooli algusest peale enda seisukohtade ja arvamuste välja ütlemist/jagamist klassiga ja ‘debating’? Üks asi on kõigi ees esineda, aga teine vabas vormis suhtlemine suurema või nats väikesema seltskonnaga mis on ju tegelikult midagi sellist mida sina siin hetkel kirjeldad ja millega lapsed peaksid juba selles eas harjunud olema. Eksamiärevus muidugi jääb sellegi poolest siiski paljudele sisse, aga sa vist siiski ei kirjeldanud eksamit, vaid lihtsalt etteaste hindamist.

        Liked by 1 person

    1. Tänan, Alice, et Sa juhtisid mind selle video juurde. Olen viimase viieteist aasta jooksul üha sügavamalt pettunud Eesti kooli ja seal töötavate inimeste mentaliteedis. See arvamus on kujunenud tänu paljudele mind ümbritsevatele noortele inimestele, kelle elud olid kiskumas kiiva kodu ja kooli koostöös = ükskõiksuses. See video annab jõudu uskumaks, et kusagil ehk ka Eesti koolides on siiski pedagoogika ja loomingulisus.

      Like

  1. Kõige parem moodus aidata on neid mitte esinema sundida. Jah, räägitakse et peab hirmudega tõtt vaatama jne jne aga tead, kui hirm on suur, siis see ei aita. Mina jätsin omal ajal klaveriõpingud pooleli kuna ei suutnud esineda. Mind ei aidanud see, et esinesin kõigil kohustuslikel konkursitel, mitte kordagi ei läinud kergemaks. Ma laseksin sellistel õpilastel ainult õpetajale ettekanne teha, lihtsalt et inimest säästa.

    Liked by 3 people

    1. Mul on tunne, Suvi, et ma hakkan jah vaikselt sinnapoole liikuma.
      Samas, ma muidugi küsin endalt, et mida ma neile lisaks keelele veel õpetan. ühest küljest ei taha traumeerida. Samas, hm? elu ju …

      Liked by 1 person

      1. See ongi jah selline kahe otsaga asi, üks mis on teoorias õige (panna neid esinema kuna tuleviku jaoks on vaja sellist asja ka harjutada) ja siis mis on õige jälle selle konkreetse kartja meelerahu säilitamiseks. Mõlemad omamoodi õiged, ma oskan lihtsalt sõna võtta rohkem selle kartja seisukohast 🙂
        Alice kirjeldatud vabas vormis debatt ei tundu hirmus vaid täitsa tore! Oma näitega pidasin silmas teiste ees esinemist kus teised peaasjalikult on kuulaja rollis.

        Liked by 1 person

  2. Ma arvan, et esinemishirmust aitab üle olla selle hirmu teadvustamine ja inimese enda tahe sellest üle olla. Kui tahet ei ole, siis pole ühestki harjutusest kasu. Kui tahe on olemas, siis mul aitab näiteks hirmu leevendada mõtlemine sellele, mis on kõige hullem asi, mis võib ettekande ajal juhtuda, milline on tõenäosus, et see juhtub, ja kui see juhtub, mis siis edasi saab. Kui nii möelda, siis mul ei tule pähe mitte ühtegi piisava suure esinemistõenäosusega olukorda, mille tagajärg võiks olla nii kohutav, et kogu edasine elu oleks selle ühe ettekande pärast rikutud.

    Esinemine on ilmselt väga paljude jaoks tegevus, mis ei ole maailma kõige meeldivamate asjade killast, aga seda tuleb elus nii palju teha, et oleks kurb, kui koolis seda ei õpetataks. Esinemine ei tähenda ju ainult suure auditooriumi ees ettekande tegemist, vaid ka oma arvamuse avaldamist mõnel koosolekul, tööintervjuul endast rääkimist, vaidluses oma seisukohtade kaitsmist, jne. Inimesele, kes neid asju teha ei suuda, sellele jäävad elus paratamatult paljud uksed suletuks. Ja kindlasi on neid, kes selle üle üldse ei kurvasta; samas ma olen üsna kindel, et suurem hulk on koolis neid, kes teevad selle ebameeldiva ettekande ära (nii et õpetaja isegi ei saa aru, et neil oli esinemishirm) ja saavad oma elus tänu sellele paremini hakkama, et koolis on natukenegi esinemist õpetatud.

    Liked by 1 person

    1. Selle ‘kõige jubedam stsenaarium’ looga olen nõus. Seda ma olen paarile õpilasele rääkinud ka. Ise ma julgustan end sageli mõttega, et kosmose mastaabis olen ma tolmukübe ja sada aastat edasi ning kõik on niikinii stardust 🙂 Mind see aitab, aga ma pakun, et see võib olla vanemate, küpsemate inimeste lohutusmeetod :-))

      Ma arvan ka, et koolis tuleks õpilastele näpunäiteid anda, neid juhendada, lubada harjutada, et kord kui koolipingist minna, oleks oskus sõna võtta. See tundub nii loogiline, et mida siin üldse arutada. Ma pean lihtsalt nuptama ja katsetama erinevaid viise, kuidas seda sõnavõtmise oskust ja julgust niiviisi harjutada, et õudusunenägusid ei sünnitaks.

      Like

  3. Mina olen üks nendest, kellele ei istunud teiste ees esinemised. Olin küll ülitubli ja püüdlik, et õpetajad arvasid, sobiksin luuletust kooli ees lugema või esinema plokkflööti mängides, aga tulemuseks oli täiesti kivistunud mina, kellel selgeks õpitud luuletus kui peast pühitud ja noodid meelest läinud. Ma olen proovinud hiljem analüüsida, mis siis viga oli või kuidas sellest oleksin saanud üle olla. Ja ei! Minu jaoks ei aidanuks „hirmuga silmitsi“ seismine ja sellest endale aru andmine. Või võrdlemine, mis veel hullem võiks olla. Huvitava faktina on aga mu esinemine ühel õpetajate konverentsil või millelgi sarnasel. Olime neljakesi Estonia kontserdilaval oma plokkflöötidega. Ja ma ei eksinud kordagi! Esinemine läks suurepäraselt! Kuidas see küll võimalik oli, kui ma kooli ees oma hirmust üle ei saanud olla, aga suures saalis sellele peaaegu et ei mõelnudki…

    Mul ei ole lahendust pakkuda. Lihtsalt olen oma tütarde pealt eriti selgelt aru saanud, et me olemegi erinevad. Kui Mari võib üsna julgelt teiste ees üles astuda, siis Kirke on hoopis teistsugune, rohkem minu moodi, isegi kui see alati üldsegi välja ei paista. Ma olen kindlasti palju muutunud tänu kooliõpetaja ametile, nii palju või vähe, kui seda mul siin eesti koolis oli (umbes 13 aastat). Ning muidugi tänu tööle (27 aastat), kus peamine on inimestega suhtlemine. Aga sellest hoolimata on minus siiani midagi, mis pigem tahab tahaplaanile jäämist kui kusagil silma paistmist ja tähelepanu. Ma ei arva, et seda saab päriselt kunagi muuta.

    Minu meelest on parim lahendus nendel lastel lubada eraldi vastamist. Kirke sõbranna siin Kanada koolis, kel on mutism (st ta ei räägi kõigiga, tema puhul ainult oma emaga) ja kes lõetas kooli kõige parema õpilasena, ning sai täieliku stipendiumi Toronto ülikooli. Ta ei pidanud kunagi ise klassi ees oma töid ette kandma. Ta oleks ju vait olnud. Hoopis tema sõbrad tegid seda (Kirke teiste seas). Aga keeletundide suulised vastamised sai tehtud vahetunnil või peale tunde. (Ta on magistriõppes ülikoolis nüüd). Kas sundimine oleks teda aidanud? Vaevalt. Kas ülikool on teda muutnud? Ei ole… Ta on endiselt vaikne ja hoiab tähelepanust kõrvale. Ning õnneks ei sunnita teda olema keegi teine, kes ta on.

    Üks mõte tekkis, kui siin seda pikka jutuvada kirjutasin. Mis arvad, kui paned oma õpilased paaridesse. Ja nad peavad enda töö asemel teise töö ette lugema? Kaob see pinge, et kas ikka olen hästi kõik kirjutanud ning ette valmistanud. Lihtsalt üks idee, mida ise prooviks kasutada, kui ikka veel õpetakisn 😉

    Liked by 2 people

    1. Ene, ma olen ka seda meelt, et kui on tõsine põhjus, miks õpilane ei saa teiste ees oma ettekandeid teha, siis tuleb teda säästa. Ja eks seda me ka teeme. Samas on siiski palju nö ‘tavalisi’ õpilasi, keda kindlasti aitaks erinevate tehnikate harjutamine ja proovimine ja sõna võtmine. See paaritöö variant mõlgub mul juba mõnda aega meelel! MUl on üldse teie ridu lugedes igasugu ideenupsukesi peas liikuma hakanud 🙂

      Like

  4. Heh, just loen raamatut Võit sotsiaalärevuse ja häbelikkuse üle, Gillian Butler.
    Mul Krissu on rääkinud, et tal koolis mitmed kaaslased pigem teeks kaheksa kirjalikku tööd ühe viieminutilise esinemise asemel. Ma arvan, väike avaliku esinemise kursus aitaks. Ja selle raamatu põhimõtete tutvustamine.

    Liked by 1 person

  5. minu esinemiskartusest aitas üle saada näitering ja tants – need olid kohad, kus sai esineda grupiga ja näiteringis oli väga tundlik juhendaja ka, andis sõnalise rolli siis kui nägi, et ma olen selleks valmis. ma mõtlengi, et kas mingite ühiste etüüdide või dialoogide esitamine ei aita? siis ollakse siiski kahekesi. või teha tööd paari-kolme peale ja kõik peavad ka ettekandes esinema aga mõni võibki öelda vaid lause.
    mingi hetk, kui kohale jõudis, et kõik me oleme inimesed… siis see paaniline hirm kadus, ma sain aru, et ka julged ja ilusad on kompleksides ja põevad, ma sain aru, et ka parimad esinejad eksivad jne jne jne. aga ma ei tea, kuidas aidata selle arusaamiseni jõuda, sest lapsena tundus, et need kes esinevad, need ongi julged ja tublid ja targad ja osavad jne. aga tegelikult kõik põevad (mõni küll vähem). just see teadmine, et minu hirm ja kartused ei erine teiste hirmudest ja kartustest, see aitas.

    Liked by 2 people

  6. Minu suur lemmik Brené Brown on kirjutanud, kuidas ta lavale minnes otsib kõigepealt kontakti INIMESTEGA publiku seas. Sest publik on mass, aga iga üksik inimene on lihast ja luust tundlik inimene nagu tema. Ja see aitab. See inimlik sideme loomine 🙂

    Liked by 1 person

  7. Mõtlesin sel teemal veel pikalt eile õhtul.
    Siinseid kommentaare lugedes paistab selgelt välja kuidas paljudes koolides on jäänud osa tööst tegemata ja kuidas keskendatakse peamiselt hinnete saamisele mitte inimestele endile ning nended personaalsele arengule. Ja just sellepärast ei tähenda mulle PISA tulemused mitte midagi.

    Ma toon paar näidet Inglismaa koolidest.
    Nagu ma juba mainisin, siis oma arvamuse ja vaatenurga esitamisele pööratakse suurt tähelepanu nii suulises kui ka kirjalikustöös. Lapsi õpetatakse koolis debate-ima ja ettekandeid tegema juba vaat et 5-6 aastastest alates. Grupitööd ja partneritega tööd algavad kohe kooli algusest peale ehk siis 4-ndast eluaastast ja see toimub igal koolipäeval (õpetaja anna teema või küsimuse vastavalt õppeplaani teemale ja iga laps arutab/valmistab seda teemat oma partneriga (või grupiga) klassis ning iga grupp või partnerid jagavad siis oma tulemusi ka koheselt kogu klassiga).
    Iga teatud aja tagant esitab iga klass koolis ühe 15-20 min ettekande/näidendi kogu koolile ja oma klassi lastevanematele sellest mida nad on viimasel veerandil õppinud ja sellest võtavad KÕIK klassiliikmed osa (ehk siis igal lapsel on oma väike osa/tekst mida ta esitab. Laulud lauldakse kõik koos). Ei ole nii, et vaid need kõige osavamad ja tublimad pannakse üksi luuletusi lugema või pilli mängima. Luuletusi ei õpita üldse, luuletuste asemel on laulud. Sama kehtib ka jõuluetenduste kohta. Olen oma silmaga näinud kuida selline lähenemine paneb ka kõige häbelikuma lapse juba aasta kahega väga enesekindlalt esinema.
    Enne esinemist küsib õpetaja lastelt kas kellegil on seoses esinemisega küsimusi või mingeid probleeme. Lahendusi ei paku õpetaja, vaid lapsed ise, õpetaja on seal vaid toetamas. Näiteks üks laps ütles, et ta kardab et tal lähevad sõnad meelest mille peale pakkusid need kaks last kes etenduse ajal tema kõrval seisavad välja, et kui see peaks juhtuma, siis nad sosistavad talle sõnad ette, sest nagunii teavad ka nemad tema lauseid. Vaikse häälega rääkijatele seatakse eesmärgiks kasutada kõvemat häält, algul nii et vähemalt paar esimest rida teda kuuleks ja kui see saavutatud, siis iga järgmise etenduse või etteastega siis juba uued eesmärgid. Õpetajad tunnevad igat oma klassi last ning oskavad neile personaalselt läheneda.

    Alates Eesti mõistes 3-ndast klassist väheneb õpetaja juhtiv roll klassis veelgi ja lapsed hakkavad ka üha enam ise klassikaaslaste töid kontrollima ja kirjalikult hindama (hindamise juures kasutatakse kahte punkti: Mis läks hästi ja mille kallal oleks vaja veel tööd teha.) Numbrilisi hindeid ei panda algkoolis üldse.
    Draama on osa õppeprogrammist.
    Kohe algusest peale rõhutatakse, et vead on osa õppeprotsessist. Vigadest tähtsam on osavõtt. Kui sa ei ole kindel, kas su vastus on õige, siis käe paned püsti sellegipoolest ja võtad arutelust osa. Need lapsed kes seda ei tee nendele seatakse see üheks nende isiklikuks eesmärgiks (meie lapsel oli vahepeal selline eesmärk). Parima kirjutatud luuletuse, debate-i võitja, klassi esindaja jne ei vali õpetaja vaid võitja valitakse demokraatlikul teel, ehk lapsed hääletavad.
    Ehk siis nagu näha õpetatakse lastele juba varajasest east peale demokraatiat, koostööd, esinemisoskust, enesekindlust ja teistega arvestamist. Jah ka selline lähenemine ei kasvata kõigist lastest tulevasi liidreid või public speakers ja ei võta ära klaveri või mõne muu eksami ärevust, aga pigem on lootust, et siiski vähendab, kui kasvatab teatud laste esinemishirmu ja enesekindlust.

    Liked by 1 person

    1. Sinu õpilaste puhul pole vist küll enam sellisest lähenemist suurt abi, sest nad on juba suured ning oma mustrites kinni, aga ma jagan sinuga paari oma mõtet:

      1.Oled sa uurinud kuidas need õpilased teistes ainetes oma esinemistega hakkama saavad? Kuidas teised õpetajad probleemile lähenevad või neid lahendavad?

      2. Milliseid lahendusi on õpilased ise oma probleemidele välja pakkunud? Mis nende arvates võiks neil esinemise kergemaks muuta? Paistab et sa otsid ENNAST hulluks et neile igasugu lahendusi välja pakkuda ja neile vastu tulla, mis loomulikult ei too tulemusi, sest need on sinu ettepanekud, aga mida NAD ise enda aitamiseks välja pakuvad või teevad? Päeva lõpuks ei ela ju sina nende elu ja ei seisa nende kõrval et neid aidata, vaid nad peavad ise end sinu abil aitama. Las alusatavad kasvõi väikestest eesmärkidest, et siis nende najal vaikselt kasvada.

      3. Sind tundes ära palun unusta, et kui tahes valus sul ka ei ole neid kokkukukkumisohus noori seal näha, siis sinu töö ja kohustus ei ole neid suure kolli eest päästa, vaid neile vaid toeks ja abiks olla. See on kõik mis sina nende heaks teha saad, the rest is in their own hands. Raske ja kurb sellega leppida, aga lase minna. Ka minnalaskmine võib olla neile heaks õppetunniks ja kes teab, võib olla kunagi hiljem, kui nad selleks valmis on, võtavad nad sinu pakutud lahendused juba ise kasutusse 🙂

      Liked by 1 person

      1. Alice ja tema põhjalikkus 😀
        Aga ma olen ju nõus ja sa tead seda, et ma olen. Mulle meeldib väga see mõte õpilastelt endilt uurida, et mida nad välja pakuksid. Seda olen ma siiani liiga vähe rakendanud ja kavatsen kindlasti regulaarsemalt teha.
        See, et ma ei saa nende muhke vältida, no eks seda ma tean ju ka. Ja see on see minu elu suur õppetund 😉

        ütlen siinkohal veelkord, et ma olen siinsetest ridadest palju mõttematerjali saanud. Väga palju kohe!

        Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s