Korraks

Mõni paik leiab mu seest üles mäletamise ja paneb ta korraks vastu hõikama. Nagu täna. Seal üleval mägedes, enne lund, enne looduse lõplikku unne suikumist. Astusime mäemehega ettevaatlikult, sest mõned mäekumerused ei lase päikest enam ligi. Mitte ainumastki kiirt. Seal on valge ja jäine ja libe. Astusin tasakesi mööda külmunud rada ja jõudsin lagendikule. Viltuvajunud aiapostiga. Külmast kangeks tardunud rohulibledega. Hellitavasse vaikusesse mattunud. Mõni ütleks kindlasti, et hirmutavasse. Kui paljud meist taluvad veel üldse päris vaikust?

See lagendik tuli minevikust. Minu minevikust. Võib olla Kastnast. Võib olla Pärnu lahe kaldalt. Võib olla tuli ta kuskilt kesk-Eesti kandist. Aga see lagendik on kuskil varem olemas olnud. Ja minu mäletamise DNA-sse sulandunud. Nagu kõik elatu ja kogetu.

Piisas aiapostist üleval Alpides, et üks hetk, üks võnge minevikust uuesti pinnale kutsuda. Hetkeks.

Mis kõik meie sees edasi elab …

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s