Kust selline illusioon???!!!

Ma värisesin. Õpetajate toa rõdu metallist toolist imbus minusse jäist külma. Õhk oli talviselt sinakas kalk ja mu suust kadus taeva suunas arglikke soojapahvakaid. Ma jään niiviisi haigeks, mõtlesin korraks. Aga mis mul sest!? See oleks hetkeline pääsemine. Olla sunnitud tekikuhila all maailma eest peitu pugema. Oleks aega haavu lakkuda. Hinge tõmmata.

Mässisin salli tihkemalt õlgade ümber ja jutustasin kolleegile läbi nuuksete oma valust. Sellest samast valust, mis mu sees kogu aeg elanud on, mõnikord uniselt, pea märkamatult, ent siis ühtäkki virgudes ja noaga selga lüües.

‘See koorem ei ole sinu kanda,’ lohutas teine õpetaja. ‘Sa tegid ukse (südame) lahti ja andsid talle teada, et oled olemas ja kuuldel ja abiks, aga vägisi teda aidata sa ei saa. See otsus kuulub talle. Ainiti.’

Olin taaskord oma isikliku ihukolliga lahinguväljal ja esimese, ootamatu rünnaku järel lebasin näoli mudas. Kui kaua ma kavatsen seda sama lahingut pidada? Kui kaua lasen tollel väsimatul vastasel end jalust niita? Millal ma vastu hakkan?

Paar kuud tagasi pidime joogakoolis oma lõputöö teemadega päevavalgele tulema. Aeg on just sealmaal, et viimastel aastatel õpitu isiklikumasse vormi valada. Ent minu sees ulgus ääretu tühjus. Mitte ainsamatki ideepunni ei sattunud silma, mitte ühtegi söödavat mõtteidu. Kuulasin teiste naikade ideid, uurisin, kust nad inspiratsiooni said ja sattusin siis läbi ime ühe vastuse otsa, mis mu enda loominguväravad lahti muukis. ‘Ma küsisin endalt, et miks ma siia üldse tulin? Et mis oli see asi mu elus, mis mind joogateele tõukas?’ selgitas hea joogasõbranna.

Päev hiljem polnud mul mitte ainult lõputöö teema selge vaid kogu struktuur, ideede areng ja eesmärk kirkad.

Mäletan veel seda ahastust, millest läbi rühkimine mind joogauksele koputama pani. See oli tohutu väsimus, lootusetus ja eksinud olek. Olin selleks ajaks üle kümne aasta inglise keele õpetaja olnud, armastasin oma tööd ja õpilasi, aga minu sees olid augud, kust energia ja rõõm vaikselt välja nirisesid. Ma sain koolist portsude viisi positiivset laengut, aga veel tugevamad olid emotsionaalsed tagasilöögid, mis mind hirmutava järjepidevusega tühjemaks ja tühjemaks pressisid. Ainult et siis ma ei mõistnud, mis koll see on, kes mind sedaviisi manipuleerib, mis tume jõud mu sees rooli keeras ja nuppudele vajutas.

Kirjutasin kunagi, et regulaarne joogatamine ja meditatsioon on nagu paksu ja tolmuse kardina eemale tõmbamine. Kui enne sai pimesi kombatud, siis korraga saab kogu ruum valgeks ja isegi kui kole prügi, mis meie elu on reostanud, ei kao päevapealt, siis vähemalt on ta nähtavale tulnud. Sest mida sa siin ravid, kui haigust ei tunne?!

Mina nägin tänu vaikusele ja selginemisele, mille praktika tõi, seda suurt kolli, kes mind nii kavalalt manipuleerinud oli. See koll arvas, et ma saan maailma korda teha. Et mina olen tugev ja õilis päästja, kes teiste inimeste vaevad ja koormad üles nopib ning nende eest üle finishijoone tassib. Te võite ise ette kujutada, mida selline ulmeline ettekujutus teeb ühe õpetajaga. Mis juhtub siis, kui on õpilasi, kes ei taha, keda ei huvita, kellel on, andke andeks, absoluutselt suva, mis seal klassiruumis juhtub?! Õpetaja, kes nendest kavalatest mehhanismidest enda sees teadlikuks ei saa, rügabki end surnuks ja nutab veel enne mulda minekut taga kõik neid, keda ta ‘päästa’ ei suutnud. Sest vaadake, sellest päästmisest ei sõltu mitte pelgalt õpilase lõpuhinne, sellest sõltub (ja nii ma uskusin) ka õpetaja kui inimese ‘VääRTUS’.

Enesepettus oleks uskuda ja väita, et nägemine toob kolli üle võidu. Või nagu psühholoogiast mõtteid napsates öelda, meie harjumuslikud käitumismustrid on meisse nii sügavad vaod kündnud, et võimatu on neisse aeg-ajalt mitte tagasi libiseda. Nii nagu ma eile libisesin.

Ma tundsin end selle õpilase ees täiesti relvituna. Selle vaikuse ees. Selle viha (??), põlguse (??), hirmu (??), tüdimuse (??) ees, mis tema hetkekski pilkumatutest silmadest minusse kiirgasid. Mind pani mu oma võimetus temast aru saada, teda ‘aidata’ ahastama. See oli kõige valusam.

Aga mida mina tean? Kust võtan õiguse arvata, et traumad, mis selle poisi elu mürgitavad, minu hetkelises hoolimises kuidagi lahustuksid.

Ma õpin. Ma olen natuurilt õppija. Ja üks õppetund, mida ma nüüd väsimatult endale kordan on see,

‘Ma saan olemas olla, ma saan ära kuulata ja abi pakkuda, ma saan enda osa kohusetundlikult ja hoolivusega teha, aga ma ei saa astuda teiste inimeste eest. Ja veel vähem, ma ei saa seada iseend vastutavaks selle eest, mida nad arvavad, tunnevad ja lõpuks otsustavad teha või mitte.’

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s