Häbist ja kuulamise kunstist

Ma andsin eile piinlikult halva tunni.

Jah, suure tõenäosusega oli see üks mu halvimaid tunde üldse. Ja seda pean ma tõdema oma respektaabli vanuse juures ning rohkem kui viieteist aastase kogemusega taskus. Ma ei hakka seda tundi siin üksipulgi lahti harutama, sest mul on ikka veel tohutult piinlik. Pelgalt tunni peale tagasi mõtlemine paneb mind õlgu väristama, hambaid krigistama ja kõhus krunne keerama.

Lisaks on vaja aega. Aega, et see mäss, mis mu sees kõrvetusi tekitab, rahuneks. On vaja kasvatada distantsi, mille pealt hiljem selgusega silmis uurimistööd teha ja tükk tüki haaval katastroof lahti harutada.

Kui ma klassist välja jalutasin ja lõunapausile suundusin, tagus peas üks mõte, ‘Häbi tahab jagamist, sest kui häbi enda sees hoida, kui teda nurka suruda, siis ta ainult paisub. Häbile meeldib saladus. Häbi saab sellest jõudu. Aga proovi teda päevavalgele tirida ja juba ta kahvatub.’

Mind enam ei üllata, kuidas elukees pärlid reas on. Miski ei ole ju täiesti juhuslik. Ja nii polnud ka juhus, et see appppiiiii-ma-tahan-maa-alla-vajuda tund juhtus täpselt päev peale seda, kui ma Brene Browni raamatust julgemise ja häbi lõike uuesti lugesin. Ju mul on siin tööd teha.

Häbi all kannatavat eriti tugevalt inimesed, kes punnitavad kogu jõust kõike võimalikult hästi teha, kõigile meeldida, kõige eest vastutada. Need väsitavalt TUBLID inimesed. Ma uskusin, et olen siin teekonnal korralikult edasi astunud, aga säh sulle, elu haarab aeg-ajalt kratist ja võtab hoo maha.

Kohvikus kolleegide kõrval istet võttes oli mulle selge, et just toimunust ma rääkida ei kavatse. Kuigi mu sisemus oigas ja väänles aina ägedamalt, kuigi mu hing vajas lohutust, kuigi ma janunesin ühe toetava õla järele, oli mus ometigi väga selge ja kindel mõistmine, et selliseid lugusid ei saa niisama ükstapuha kellega jagada. Häbi vajab valgust ja kuulajat, aga mitte suvalist.

Ma olen viimasel ajal jätkuvalt kuulamise kunstist vaimustuses. Aga mida enam ma sellega tegelen, seda valivamaks muutun. Võimalik muidugi, et see on ka vanus ja küpsemine. Mu lood, need päris hingest tulevad lood, ei kipu end enam jagama. Nüüd ma ootan hetke ja inimest, kes on selle loo kuulajaks valitud. Sest kui ma räägin, kui ausalt ära räägin, siis ma ootan vastu päris kuulamist. Sellist, kus pole hinnagute andmist. Sellist, kus kuulaja minu lugu ei kaaperda, selleks et enda asjadest rääkida. Sellist, kus ei ole riburada pidi soovitusi. Sest ma ei otsi vastuseid. Ma otsin lihtsalt tõelist kuulamist.

Ma kandsin seda kriipivat piina enda sees hilisõhtuni välja. Kergendasin vaeva korraks päevikusse, peaaegu unustasin teise joogatundi andes ja siis, kui õues oli kottpime hingede öö, istusin mäemehega diivanile ja rääksin ära. Ja täna ma arvan, et aeg on tasapisi püsti tõusta, olnust järeldusi teha ja uus tund ette valmistada.

Ning hoopis teisest teemast …

Mul on tunne, et sel aastal ma armun novembrikuusse. Tema pimedusse ja tuultesse ja vihma ja vaikusesse.

Küll elu on kummaline.

3 thoughts on “Häbist ja kuulamise kunstist

  1. Jaa, see kuulamise kaduv kunst… minu meelest on see kaduv kunst, sest küsimus pole ju rääkida saamises, vaid kuulatud olemises. Suurem jagu suhtlusest on dialoog ainult näiliselt, sest vestluskaaslane tegelikult ei kuula, vaid kasutab iga teemat ainult oma asjadest rääkimiseks. Nad ei tee seda ilmselt enamasti hoolimatusest, vaid oskamatusest, aga inimeses, kes ei oota midagi muud kui päriselt kuulamist, on tulemuseks ikkagi süvenev tühjusetunne.

    Liked by 1 person

    1. Muideks, mul on hetkel käsil selline raamat

      Pealkirjas on küll ‘Heard’, aga eks need, kes tõeliselt tahavad oma mõtteid jagada, need peavad kõigepealt kuulama õppima. Raamat ise tegeleb üle poole ajast kuulamisega ja ma soovitan soojalt!

      Like

      1. Võtan kindlasti plaani. Ehkki mu probleem ei ole päriselt selles, mina olen eluaeg olnud kuulaja, see, kellele tahetakse rääkida. Mitte et mind selle eest kiidetud poleks ja isegi ära armutud (või arvatud end seda olevat), aga väga harva vastu kuulatud. Nii et mina otsin eelkõige võimalust kuulamise lõksust pääsemiseks, mitte veel paremaks kuulajaks saamiseks. Mulle kohutavalt meeldib tegelikult inimesi päriselt kuulata ja teada saada, kuidas nad ehitatud on ning kuidas mõtlevad, aga kui see kipub aina olema ühesuunaline tänav, siis lõpuks muutub see ikkagi kurnavaks.

        Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s