Hõiked sügisest

‘Kuule, me sosistame ju.’

Raskeim osa mäkketõusust oli selleks hetkeks selja taha jäänud. Oli pühapäeva keskhommik ja me turnisime väsimatute mägikitsedena uuel nõlval. Mis ora see küll on, mis meid iga seitsme päeva tagant uuesti üles kihutab? Mida me sealt otsime? Mille järele saapaid kulutades ronime?

Vaikus. Tühjus. See on lühike, konsentreeritud ning sammudega ühes taktis hingamine, mis ei jäta ruumi mõtterisule peas. See on puhastumine ja toitumine.

Jäime mäemehega samal hetkel seisma ja kuulatasime. Tunk-tunk-tunk … tagusid südamed rinnus. Olid teised kangesti valjud selles metsa vatises vaikuses. Tunk – tunk – tunk … ootasime, kuni torm rinnakorvis vaibus ja hingasime hästi ettevaatlikult, justkui kartes, et liiga rohmakas liigutus või sügav sissehingamine rebiks vaikusesse koleda augu. Lehispuude okaste vahelt tungisid metsa alla sügispäikese pehmed kiired. Putukad lendlesid kambas päikeselaigus ja ämblikuvõrk muutus selles kuldses helgis Karoliine hõbelõngaks. Me oleme kirikus, tundus mulle ühtäkki. Puuokstetst vitraazhiga kirikus ja sellepärast me sositamegi.

 Ma olen viimastel kuudel hästi palju vaikuse ja müra peale mõelnud. Suve teisel poolel hakkas mulle ühtäkki tunduma, et meid ümbritseb täiesti talumatu lärm. Mitte ainult helis väljenduv lärm, vaid ka pildis ja kirjaridades ja videodes sündiv müra. Lärm on kõik see, mis meie meeltesse nagu laviin sisse tormab andmata meile alati võimalust enda kaitseks mõnd müüri valmis laduda. Ja nii ta tuleb, aknast ja uksest ja instagrammist ja FB-st ja blogidest ja youtube’i videodest ja aina uutest ja uutest raamatutest ja podcast’idest ja saadetest ja inspireerivatest intervjuudest ja vaimustavatest artiklitest ja … kuni isu saab oksendamiseni täis.

Ma olin endaga lepingu sõlminud. Instagrammi login end sisse kord päevas, ei rohkem. See on olnud ainuke app, mis mind niiviisi enda peibutavasse haardesse püüdis, et mul iseenda pärast piinlik hakkas. Käperdasin pidevalt telefoni ette ja taha. Aga siis tuli leping. Pidasin teisest vapralt kinni, kuni jõudsin täiesti ootamatu avastuseni. Kord päevas piltide manu minnes tabas mind ühel hetkel täielik iiveldustunne. Kui iga natukese aja tagant näppida, siis jõuad iga pilti nautida, aga kui korra päevas uudistama minna, siis ootab ees absoluutne pildiorgia. Skrollisin neid pilte ja mõistsin ühel hetkel, et ma enam ei jaksa vaadata-seedida. Et seda kõike oli ülemõistuse palju.  See polnud enam nauding vaid vägisi sisse murdev pildikisa. Ja nii juhtuski, et mina, aastatepikkune insta-austaja, pakkisin oma kodinad kokku ja tulin sealt tulema. Ma ei ütle, et pole hetki, mil ma mingist refleksist ei mõtleks ‘ohh, vaataks mis nemad teevad …’ ja siis meenub, et mul pole enam seda võimalust ja samuti pole välistatud, et ma mingil ajendil kunagi instasse või tema järeltulijasse uut pesa ei punuks, aga hetkel toibun veel pohmellist.

Alustan oma joogatunde alati KOHALE JÕUDMISEGA. Aitan õpilstel hingamise juurde tulla ning kiiresse ellu ühed sulud joonistada, mille vahel üks tund taastuda. Viimasel ajal on mind eriti kõnetanud kujund argielu ‘kisast’ kui merekoletise kombitsaist, mida enda küljest lahti raputada. Sisse hingates saan teadlikuks, toon endasse energia ning väljahingates lasen kombitsail enda küljest maha pudeneda. Need kombitsad on kohustused, mured, plaanid, väsimatult sissetungiv informatsioon, muljed, hirmud, ootused, ärevus – kõik, mis tuleb meelte kaudu meitesse ja hakkab siis usinasti pähe ja hinge oma vildakat onni ehitama.

Ma olen oma infokombitsaid korralikult harvendanud. Kuna olen põhiolemuselt hästi kergesti süttiv ning vaimustun kiiresti, siis on mul kerge libedale teele sattuda. Ahmin end aina uutest ja uutest asjadest täis ja jään siis hingeldama ja oigama. Eriti kerge on mind igasugu blogidest ja kodulehekülgedest uimastusse viia. Ikka klikk siin ja klikk seal ja juba olen end hunnikutesse kohtadesse kirja pannud ning postkasti sajab sada uudiskirja nädalas.

Tegin augustikuus korraliku puhastuse ning nüüd loen ja jälgin suht valitud ja haldatavat kooslust. No näiteks olen ma ustav Plekktrummi vaataja, Neeme Raua saate ‘Siin’ kuulaja ning vaid umbes kümne blogi regulaarne lugeja.

Eelmisel nädalavahetusel juhtus üks ilus lugu. Mul oli nimelt võimalus kokku saada ja natuke omaette suhelda ühe kirjanikuhärraga, kelle raamatud mul sageli öölaual seisavad, et neisse uuesti ja uuesti sisse põigata. Kell oli väga vara hommikul, kui ma teda rongijaama sõidutasin. Ümberringi olid mäed ja valgus, mis päikese peatset saabumist ette kuulutas. Ja me rääkisime matkamisest ja loodusest ja inimeste lugudest. Ja siis ütles Mikita, et temale sobib sõna ‘ambivert’, sest mõnikord on nii väga tarvis suhelda, aga siis tuleb hetk, mil mitte hingegi näha ei taha. Ja ma haarasin sellest sõnast vaimustusega kinni. Just! Ambivert. Mina olen ka ambivert. Ma vajan suhtlemist ja inimesi enda ümber ja jagamist. Aga ilma vaikust täis vahepaladeta ma ei jaksaks. Ja et suhtlemise, jagamise hetked eriti kirkad ja sügavad saaksid, on tarvis seda vaikust ja ruumi enda ümber harida.

 

Kaunist sügist ja loodetavasti peatse kohtumiseni!

2 thoughts on “Hõiked sügisest

  1. Hea lugemine, aitäh!
    Jaa, meie aeg on muutunud talumatult lärmakaks. Infomüra on võib-olla isegi hullem kui audiovisuaalne lärm. See muudab suhted ja perspektiivis kogu elu nii pealiskaudseks, keskendumise võimatuks ja taandab suhtluse dialoogi vormis monoloogiks. Aga võib-olla on siiski veel lootust, kuni on inimesi, kes näevad selle läbi ning tahavad ja oskavad kõrvale astuda.

    Liked by 1 person

  2. Plekktrumm oli minu jaoks ka tore avastus umbes aasta tagasi vist. Vaatasin järjest kõik läbi 🙂 Neeme Raua saatele olen mõelnud. Aga pole veel mahti saanud kuulata, sest aeg kaob käest (“poolpensionäri” elu). Kuulan hoopis umbes minuvanuse kahe naise taskuhäälingut, kes on juhtumisi rootslased, aga teemad on nii hingelähedased. Saan ka oma roostes rootsi keelt lihvida 🙂

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s