Ai, kõrvetada sain!

Elagu! Täna on 1. august, Shveitsi rahvuspüha, ainus õhtu kahe nädala jooksul, mil kõrvetavale kuumale saabus hetkeline jahutus tumeda taeva ja vihma näol. Ehk siis, õhtul, mil linnavalitsused kulutavad soolase osa oma aastaeelarvest ilutulestikku investeerides, sajab vihma. Vot nii. Mul on kahju. Mitte enda pärast. Meie oleme totaalselt audis ja kuigi lubasime KINDLASTI võimsat tuletantsu kaema minna, lösutame kodus, kes diivanil, kes tugitoolis, kes laua taga klõbistades. Meie päev algas vara ja kestis ilmamuutuse saabumiseni mööda klomekümne viie kraadist Shveitsi ringi tiirutades ja püha pidades. See kuumus tapab, kas pole? Raadio DJ ütles hommikul ilmateadet ette lugedes nii tabavalt, et vähemalt nädal tuleb veel ahjus elada. Täpselt nii. Ahjus. Kui me kahe paiku pealelõunal järve äärest parklasse jalutasime, õhkus asfaltist lämmatavat, kõrvetavat kuuma, mis langes nagu kleepuv kilekate pealaele ja õlanukkidele ja päikesest tumepruunidele käsivartele. Astusime vaikuses. Lohistasime end läbi paksust palavusest. Autos näitas termomeeter 41 soojakraadi ja kui me turvavööd üle rinna libistasime, oigasime kõik omaette ‘autsh, autsh’.

Käisime taluhoovil brunchi’l. Olin seda patustamist kaua ootanud, aga kui keeks ja kook taldrikul kuumast lömmi vajuvad, kui su kõrval istuva tädi kints sinu omaga ühte sulab, kui päike isegi läbi katuse pealakke auku puurib, siis esimesest võileivast kaugemale ei jõuagi. Vett jõime küll. Vist viiskümmend liitrit viie peale.

Ja näpud said taaskord kõrvetada! Terve pika tee koju marineerusin enda apsakas ja üritasin piinavast piinlikustundest lahti saada. See, kui oled taas tollesse tobedasse mülkasse astunud, vana, hästi sissetallatud viga uuesti korranud ning on nii paha olla, et tahaks iseenda nahast välja pugeda ning õhku haihtuda.

Lõpuks ma sõlmisin endaga rahu. Peale umbes sellist monoloogi,

‘Nii, armas mäemamma, milleks sul nüüd seda jampsi vaja oli? Mis õppetund, mis treening siin peidus on? Jah, said hoobi vastu hella närvi ja reageerisid enne kui mõtlesid. Ründasid, sest sind rünnati. Ja nüüd. Nüüd on paha tunne, sest õhku sai loobitud sõnu, mida tagasi võtta ei saa. Enam pole sul nende üle võimu ja too teine teeb nendega mida tema tahab. Ja see miski ei pruugi sulle sugugi meeldida. See võib lausa paha teha. Aga sina, sina ei saa sinna enam miskit parata. Ja üleüldse, kas sa ei mäleta, et sellele tegelasele ei räägita jutte, mida sa hiljem teiste suust kuulda ei taha. Sest mõned inimesed ei saa teisiti. Nad ei ole lugude lõpp-jaamaks vormitud. Nad on jutustajad. Mida krõbedam seda mõnusam.

Ju siis oli vaja. Mõnda õppetundi peab ikka kangesti kaua tuupima!’

Aga järvevesi oli imeliselt pehme (ma ujusin!!!) ja Shveits on ikka äraütlemata ilus maa.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s