Vette? Ei, tänan.

Ma vist ikka ei ole vee inimene. Mis siis, et kala. Aga vett ma armastan tingimisi. Vette ma lähen Pärnu rannas, siis kui kuumalaine on nii kaua kestnud, et veest saab supp. Või siis, kui me matkame rabas ja õhtu on soe ja võib rahumeeli porgand ujumist harrastada. Ongi vist kõik. Ülejäänud hetked on alati eneseületus. Ülejäänud korrad on mini vette sulpsamised, et mis iganes seltskond mu ümber vait jääks ja ei ohiks, et kuidas ikka nii, et sa ei lähe ja ilm nii kuum ja ise veel kala ja põhjast ka. Nii et kui me bassu äärest tuleme, siis mul on põhjust bikiinid ikka nöörile rippuma panna ja lool paks punkt.

Ma olen nüüdseks häääästi palju bassu ääres käinud. Mingi neli korda vähemalt! Ja nii nagu minust pole pikalt rannas peesitajat, nii ei viitsi ma ka tehis plääzhidel pikutada. Tunni-kaks pean vastu, aga siis hakkab kangesti kihelema, et tahaks juba edasi minna ja saaks siit kuumalt muruplatsilt kuhugi puude varju või veel parem, mäe otsa.

Viimased kaks korda olen sõbranna pere kaasa meelitanud, nii et on vähemalt lobisemist ja lastel ei saa ka isu liiga ruttu täis. Aga nii kui kodu poole hakkame sättima, siis on ikkagi eriline kergus ja õnnetunne, et oehh, selleks korraks tehtud ja lastel tore ja olen tubli ema küll!

Bassuvesi on siin lisaks kõigele jube külm (minu termomeetri kohaselt) ja mõnikord ronivad teised bassukülastajad enam-vähem sinu rannalinale. Nagu tänagi! Sättisime meie end sõbranjega sisse, laotasime rätid, surusime päikesevarjud mättasse, rivistasime botased ja sandaletid ja hakkasime lobisema. Ja siis korraga saabusid kaks naikat oma lastega. Plats oli suur ja lai, inimesi vähe, ruumi põhimõtteliselt IGAL POOL. Ja nemad, need naised, sättisid end otse meie kõrvale. Nagu tahaksid meiega liituda, meie jutuvadast osa võtta. Alguses ma ei reageerinud, sest noh, ‘maassa maan tavalla’ ja kuna see oli mul esimene kord just selles bassus olla, siis mine tea, äkki neil on seal niiviisi kombeks, et alustame keskelt ja siis kõik uued tulijad rivistavad end olijate kõrvale. Aga kui sõbranje ninasõõrid tasapisi laiemaks ja kulmud kõrgemaks kasvasid, siis ma julgesin talle sositada, et kuule, kas see on lahe või kas äkki teeks siit minekut. No tegime siis. Võtsime oma kodinad ja piknikukorvid ja laste botased ja sandaalid kõik kokku ja läksime eemale. Naised ei teinud teist nägugi. Saa nüüd sellest inimloomast aru?!

Nii et jah, pole must vee ega bassulooma. Andke üks korralik mägi ja laske mul ronida!

3 thoughts on “Vette? Ei, tänan.

  1. Mina veendusin eelmine nädal veelkord, et olen tösine vee-inimene. Oma nooruseajast teadsin ma seda niikuinii, kuid nüüd, juba 19. aastat Saksamaa sisemaal elades, arvasin, et saan ka teisiti. Ei saa!!! Eelmine nädal sattusime puhkust veetma talusse, kus oli ka oma era-järv. Suuremale publikule keelatud, kasutada ainult talu elanikele ja selle külalistele. Ja ma nautisin seda MEELETULT. Algul üritasid mees ja lapsed sammu pidada, peale paari päeva loobusid. Ma olin hommikul esimene vees (kell 8:00) ja öhtul viimane (21:00), kes välja tuli. Loomulikult vajati mind vahepeal kui ema, kes löunasöögi teeb ja pölvi plaasterdab ja tubasid veidi jälle korralikumaks koristab, aga mu süda oli järves. Igakord, kui järve ühest otsast teise ujusin (see järveke ei olnud pikk), siis tundisn iga keha rakuga, kuidas vesi on minu element ja sinna ma jääkski… Isegi öösel aknast järve poole vaadates, oli raske kiusatusele vastu panna. Heameelega oleksin ka öist ujumist jälle proovinud.
    Nüüd oleme napi nädala taas kodus olnud ja ma tunnen, et olen kuidagi sisemiselt paigast ära ja katki, mu süda jäi sinna vette. Pean otsima endale koha, kus ujumas käia. Tavalisse ujulasse ma minna ei taha (siin on nad köik sellised vabaöhu ujulad), kloorivesi ei tömba.
    Ma imestan, kuidas ma suutsin selle vahepealse aja ilma suurema ujumiseta ära elada. Kohe tösiselt imestan enda üle.

    Liked by 1 person

  2. Mul vôttis 16 aastat enne kui UK-s mere (ookeanisse ujuma läksin) Ma olen üles kasvanud Pärnu ranna “supiga”, kuigi kui kogu suvi sai ujumas käidud ja vahet sisse ei tulnud siis sai isegi ktoobris veel meres käidud. Mind ka peab keelitama vôi jôuga mere lukkama aga kui ma ükskord vees olen siis ma ei saa aru miks ma küll nii tugevasti vastu punnisin. 🙂

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s