Veel üks lugu

Ahhoiiii, Kaie, Sa oled loosirattaga mmmmmm….magusat shveitsi shokolaadi võitnud. Ole pai ja jäta mulle näiteks instasse sõnum oma aadressiga, et postikana tahvlid kohale saaks toimetada!

IMG_5725.jpg

Kõigile teistele kommitädidele ütlen suur aitähh. Meil on nüüd mitmeks aastaks külmkapiuks täidetud 🙂 Muideks, hetkel, mil ma siin terrassil klõbistan, istub mäemees köögilaua taga ja kordab eesti keele CD-lt sõnu järgi. Kuulen, kuidas sõnad ‘öö’ ja ‘õpetaja’ ja ‘raudteeülesõidukoht’ teda naerma ajavad.

Aga mis muidu. No ma tahaks teiega veel üht lugu jagada. Vahepeal oli korraks üks projekt käsil, mis küll esialgsel kujul realiseerimata jäi. Mitte et sealt mitte kunagi midagi ei tuleks, aga nii nagu ma seda vilja ette kujutasin, selliseks ta ei kasvanud. Aga üks lugu jäi sealt vedelema ja ma otsustasin ta siia talletada. Olgu see esimeseks peatükiks ühest teosest, mis sellisel kujul ilmavalgust ei näe.

***

Andke mulle tööd!

Mul on kõhus auk.  Ja ma tean, et kui suu lahti teen, siis hääl, mis sealt tuleb, väriseb. Kas õpilased kuulevad seda värinat? Kas nad näevad ärevust mu silmis? Kas nad märkavad, et kriit, mis mööda tahvlit jookseb, rappub tasakesi mu näppude vahel?

Täna on minu esimene tööpäev kohalikus kutsekoolis inglise keele õpetajana. Hingan mitu korda sügavalt sisse-välja, tuletan endale meelde, et ka õudsaim hetk elus saab ühel hetkel möödunuks, palun mõttes abi oma emalt, onult ja vanaisalt, kes kõik õpetaja ametit on pidanud ning alustan.

‘Good morning!’ ehk ‘Bonjour!’ ehk ‘Tere hommikust.’

Siin ma olen, eestlanna Shveitsi prantsusekeelses kantonis inglise keelt õpetamas. Kohe alguses hakati mulle korrutama, et siin ei ole võimalik tööd õpetajana leida. Erakoolides vahest veel, aga riigioolid, unusta kohe! See on soe koht, see riigikooli õpetaja oma. Palk on hea, puhkust palju ja risk, et sind minema aetakse sama hea kui olematu. Mulle tegi esimese selgitustöö juuksur, kui kuulis, et too heledapäine ida eurooplane, kes just tema tooli potsatas tööd õpetajana otsib. ‘Ooo, ei! Teate, mul on mitu head sõpra, kes kõik õpetajaks pürgivad, aga siin pole see suvalisele saabujale võimalik. Tutvusi on tarvis. Ilma tutvusteta ei saa siin kantonis ühegi magusa koha peale.’

Istun tumeda tundega peegli ees, lasen jutukal neiul oma heledaid juukseid imetleda (‘Nii et te pole neid tõesti blondeerinud?!’) ja toibun esimesest laksust. Sähh Sulle Shveitsi riiki, samasugune onupojapoliitika siin nagu mujalgi. Hiljem mäemees, mu värske abikaasa, lohutab. ‘Ega see igas kantonis niiviisi ole. Aga meil siin Valais või saksakeeli Wallis’e kantonis küll. See on natuke nagu kohalik mafia. Soojad kohad lähevad tuttavatele.’

Otsustan seal samas, seal juuksuri kunstnahast, säärte külge kleepuvas toolis, et mina ei ole nõus, et ma veel näitan neile. Ma saan selle õpetaja töö, maksku mis maksab.

Algus on vaevaline. Saadan kõikidesse riigikoolidesse kirja ja CV tookord veel suht õhukese kogemuste pagasiga. Vaikus. Isegi mitte viisakat äraütlemist. Hea küll, mõtlen. Kui uksest ei saa, siis tuleb aknale koputada. Alustan erakoolidega. Nädal peale kirjade läkitamist saabub postkasti ilus suur ümbrik. Mu süda hakkab kiiremini põksuma, kui trepist üles meie pisikese korteri poole ronin. Juba näen end klassi ees, juba on mul koht ja positisioon, juba saan tasapisi siinse maa täieõiguslikuks liikmeks. Tuppa jõudes on mu ülikiire ja elav kujutlus uue elu valmis joonistanud, jääb vaid üle kiri avada ja loole tempel lisada. Aga ümbrikust tirin välja mu enda nädala eest saadetud kirja ja diplomite koopiad. Ja ühe tillukese sedeli, millel kirjas, et nad hoiavad mu kontaktandmed alles.

Jõudsin siia helveetide maale, otse Euroopa südamesse, Alpidesse kahe aasta eest ja ma ei igatse muud, kui jalga selle riigi ukse vahele saada. Ma olen valmis integreeruma, tahan sellesse ühiskonda sisse imbuda, tahan ometigi täiskohaga ja tõeliselt oma elu siin üles ehitada, aga tööta, lihtsalt kodus passides, näib see võimatu. Elan  mingis imelikus vaakumis. Iga päevaga saab üha selgemaks, et inimene, kellel puudub oma asi, oma mission, teda justkui polekski olemas. Ta hõljub kuskil ääremaa kandis januselt allikat piideldes. Mu mäemees on just ülikooli lõpetanud ja teenib meie verivärskele perele elatist, meil on oma pisike pesa ja viiekuune Saskia. Aga mina kihelen, olen rahutu. Tunnen, et seisan ikka veel kinnise ukse ees. Olen ootetoas. Olen siinsest ühiskonnast vallikraaviga eraldatud.

September on sel aastal palav. Terve suvi on Euroopat piitsutanud kuumalaine. Poole kaheksases uudistesaates on ilm juba mitmendat nädalat teema number üks. Prantsusmaal, Pariisis olla palju vanureid kuumusesse surnud. Elurongilt maha rappunud inimesed, kes peale pikka rännakut teepervele kustuma on jäetud. Kujutan neid kühmu vajunud tegelasi ette, betoonist ja asfaltist ümbritsetud majas õhu- ja veepudusesse kuivamas. Diktor jagab juhiseid, kuidas sellises ‘ahjus’ ellu jääda, kutsub kodanikke üles üksteise suhtes hoolivusele. Meie tilluke korter Martigny nimelises linnakeses on kolme kuuga kogu selle kuuma igasse prakku ja kapinurka kogunud ning kiirgab teist halastamatult pimedas öös, kui päevasest praadimisest korrakski hingetõmbeaega sooviks.

Jõuan Saskiaga hommikuselt poetiirult. Paar varajast tundi uues päevas on ainuke aeg, mil higist kleepumata asjatoimetusi teha saab. Lükkan tagumikuga raske paraadukse lahti ja tõmban vankri enda järel koridori. Avan postkasti ning tühjendan ta reklaamipahnast, arvetest ja ühest värvilisest flyer’ist. Flyer’il on USA ja ühenkuningriikide lipud ning tekst, mis kutsub suuri ja väikeseid inglise keele ringi mänguliselt keelt omandama. Tund hiljem olen saatnud meili uurimaks, kas neil juhuslikult üht õpetajat juurde pole vaja ning kaks tundi edasi on mul märkmikus lõpuks ometigi kirjas kuupäev ja kellaaeg minu esimese tööintervjuu tarvis Shveitsimaal.

The English Centre saab minu hüppelauaks, minu esimeseks trepiks ronimaks siinse maa tuuma poole. Tööd pole palju ja palk on niru, rääkimata lepingu ülimast frugaalsusest. Seadustega ta pahuksis pole, aga tilka rohkemat ka ei saa. Ent ma ei hooli sellest, vähemalt esimesed aastad mitte. Mul on lõpuks ometi koht, kuhu mind oodatakse. Ma olen saanud hapra raamistiku, mille najal siinset elu üles ehitama hakata. Annan endast kõik ning saan vastu palju tänulikke õpilasi ning esimesi päris omal käel sobitatud tutvusi. Et jalga veel rohkem ukse vahele saada liitun Shveitsi inglise keele õpetajate liiduga ning saan tillukese tööotsa lõpueksamite välisvaatlejana kohalikus ametikoolis. Peaasi on luua sidemeid, ennast nähtavaks teha, liikuda õigetes ringkondades, mõtlen ma ja siplen nii kuis oskan edasi. Alles palju aastaid hiljem jõuan kainestava selguseni, et mitmesaja liikmelises inglise keele õpetajate liidus pole pea ühtegi riikliku kooli õpetajat ning ma hakkan tõeliselt mõistma, mida siinne onupojapoliitika tegelikult tähendab.

Anders sünnib septembris. Kümme päeva peale sünnitust pean eratunde edasi andma, sest vastasel korral kaotaksin kalli tööposti. Nagu mainisin on leping karm ja ühtegi lisaboonust ette ei näe. Ma ei saa tegelikult siiani aru, kuidas nad siinsest neljakuisest emapuhkusest kõrvale suutsid hiilida, aga reaalsus on selge ja vastuvaidlemisele mitte kuuluv. Sõidan mööda kiirteed hilisõhtusesse eratundi. Ma pole sünnitusest alates pikemalt maganud, mul on kodus pooleteiseaastane plikatirts ning kogu aeg nuttev kümnepäevane poja, aga ma surun hambad kokku, hõõrun punased silmad suuremaks ning sisendan endale, et saan hakkama. Noor tüdruk seletab mulle pikalt-laialt, mida ta tundidest saada loodab, kus on tema kriisikolded, miks hinded koolis nii nigelad on. Istun ja noogutan kui taipan ühtäkki, et ma pole mitte millestki aru saanud. Ma ei suuda tema juttu jälgida ja pealegi on teda korraga minu ees mitu. Ma olen luuüdini väsinud.

Jään kooli veel kaheks aastaks, aga õhtused tunnid on räsivad ning mõjuvad kogu perele tülgastavalt. Jõuab mäemees vaevu pikalt tööpäevalt koju naasta, kui mina portfelli haaran, tited kaasa kaissu lükkan ja autole hääled sisse panen. On kuid, mil tunnid toimuvad nii kaugel, et bensiinile kulutatud summa ning tundide eest teenitud frangid enam-vähem kattuvad. Töö hind muutub üha soolasemaks, kinni jäänud uksed mu ees põrnitsevad aina mornimalt ning mul käivad pidevalt peal ‘kolime Eestimaale’ maaniad. Seal idüllilisel Eestimaal puhates saabub kauaoodatud telefonikõne. Olen otsustanud üks kord veel proovida ning kandideerinud kohaliku kutsekooli inglise keele õpetaja kohale. Sten on viiekuune, Anders kohe kolmene ja Saskia alustab augusti lõpus neljaastaselt Shveitsi kooliteed. Tol augustikuu päeval saadab mind kogu pere! Sten on alles rinnalaps ning saab enne minu intervjuule minekut autos süüa. Ja siis ma lähen. Kõik mu kallid mäeasukad jäävad mulle palavast kooliparklast järele lehvitama ning südame põksudes lootma, et seekord avaneb uks ja ma saan lõpuks ometi ‘normaalse’ töökoha.

Kolm nädalat hiljem on mul kõht õõnes, kui värisevatel jalgadel klassitäie noorte poole pöördun ning tundi alustan. Minu ees on tulevased graafilised disainerid. Ja tööd sain ma siin ainult tänu sellele, et tegu on pooleldi erakooliga, mille eesotsas kunstikuhingega boheem. Teda ei huvita kuuluvus ega tuttavad perekonnanimed, tema valib potentsiaali põhjal ning ma olen talle igavesti tänulik, et ta mulle võimaluse andis, et ta toda raudrasket ust poetas ning mind sisse lasi.

Sel aastal pärjati mind viiesaja frangise preemiaga kümneaastase teenistuse tasuks. Hiljuti proovisin korraks veel sinna mesimagusasse riigikooli saada. Saatsin oma paksu toimiku, mis nüüdseks sisaldab päris aukartustäratavaid tõendusi kaugele kõnnitud rännakust. Olen lõpetanud kohaliku õpetajate seminari, pidanud ettekandeid Shveitsi õpetajate liidu konverentsil, juhendanud kaks aastat üht uut õpetajat klassitöö tihnikus, koostanud programme ja lõpueksameid. Ent vaikus, mis peale kandideerimist valitses, oli sama sügav ja piiritu kui tookord, pea viisteist aastat tagasi.

3 thoughts on “Veel üks lugu

  1. Kas tôesti olen mina suurima ônnega kokku saanud?? Shokolaad? Aitähh!!!!!!! ( tegu on kôige magusa sôltlasega)
    Tôesti tubli Eesti naine! aga ära anna alla. ma olen kindel. et ükskord satub olema ôige inimene, kes suu avaldust näeb ja avanevad need riigikooli uksed ka sinule!

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s