Aitäh, Eesti Naine!

Eesti Naine on välja kuulutanud emade / tütarde lugude konkursi. Nüüd ma tean, sest nüüd on mul ka Eesti Naine 🙂 Eile sain ema paki kätte ja ega ma hetkel eriti muud tee, kui istun nina lehekülgede vahel ja ahmin Eestimaad sisse. 

Lugesin jutuvõistluse infot ja nagu te arvate võite hakkas südames mäslema ja peas tuhat mõtet karussellile hoogu lükkama. Mitte et ma osaleda oleksin tahtnud, aga konkursi read äratasid mu sees ühe loo, mis nii kaua omakeskis hingitsenud on. Ma parima heameelega jagan seda siin teiega!

***

Memme

Mõnikord me tulime viimase otsa jala. Kõndisime emaga piki Mai tänavat, keerasime vasakule ja sisenesime nelja ühesuguse paneelmaja moodustatud tuulisesse sisehoovi. Nägin sind kohe. Istusid meist kõige kaugemale jääva maja teise korruse ühel aknal, roosa pleed õlul, päikesprillid ees ja ootasid. Mäletan sind nende tumedate prillidega. Nad kaitsesid su haigeid silmi liiga intentsiivse valguse eest. Näen veel praegugi, kuidas sa neid kogu aeg kohendasid, justkui lootes, et uue prilliasendiga kaob kasvõi korraks kestev öö. Alguses olid su silmad terved. Sa kudusid, lugesid, rehkendasid. Olid raamatupidaja selle vahva puidust rehkendamislauaga. Ma õppisin koos sinuga neid siledaid puidust rõngaid vasakult paremale libistades arvutama. Mäletan siiani seda meeldivat klõbinat mida rõngad tegid, kui neid kiiresti edasi-tagai lükata.

Kudumas ma sind ei mäleta. On vaid ema jutustatud lood imelistest seelikutest ja kampsunites. Ühte neist näen must-valgel lasteaia nääripeo pildil ka. Seisan pika kuusepuu ees vesiste silmadega, näpud suus ja väge eksinud pilk silmis. Oli see pidu tõesti nii hirmus? Aga kampsun on ilus!

Kui su silmad tasapisi ent pöördumatult väsisid, kadusid su elust read. Mis tunne see oli, mitte suuta enam lugeda? Sina, kes sa raamatuid niiviisi armastasid. Ja luulet! Kohe näha, et Tartu neiu. Lemmikuks jäi sulle lõpuni August Sang. Mina leidisin läbi sinu tee Betti Alverini ja siiani tunnen su lähedust, kui koralle Emajõe põhjas ette kujutan.

Et su kirjandusjanu natukegi leevendada, luges taadu kõik viimased aastad, pea iga pärastlõuna, sulle raamatuid ette. Näen teid veel nii selgelt seal istumas, paneelmaja tillukeses korteris. Taat oli oma uhke töölaua ääres, prillid ninal ja raamat ees ning sina, järjest väiksem valgepäine kuju seal tugitoolis, õrnalt edasi tagai õõtsumas ja alati seda kätt, mis pead toetas. Või hoidis ta prille?

Sina olid minu memme, kes tegi saladusliku retseptiga maagilist õunamoosi, kes armastas kringlit oma sünnipäeval, kes …

Kui kiiresti kõik tuhmub. Kui sa olid, siis ma ei osanud märgata, mõista. Ma olin laps ja siis naiseohtu noor. Ma proovin sind mäletada, üritan midagigi silme ette manada, aga näen vaid üksikuid kilde.

Sa võtsid elus nii vähe ruumi. Mõned aastat tagasi ma pahandasin su peale. Mäletan toda trotsi, mis minus kui naises ja emas kasvas, kui su peale mõtlesin. Sa kustutasid end elupildil aina väiksemaks, et teised saaksid ruumi võtta. Sa vaigistasid oma soovid, keerasid selja tollele noorele särava naeratusega naisele, kes sinu sees elas. Ma tean küll! Mul on üks pilt, kallis memme. Sellele pildil te alles saite taaduga tuttavaks. Sa oled nii ilus, nii graatsiline. Hiljem emalt kuulsin, et sul oli olnud imeline ülikooliaeg, korporatuur, sõbrad, Tartu … ja sina nii kaunis ja särav noor naine. Aga sa keerasid kõigele selja. Jätsid iseenda maha, et teised saaksid suureks kasvada. Ma olin nördinud. Ma olin naisena pahur su peale. Ma riivasin neid samu tõkkeid elus, ma vist umbes aimasin, miks sa otsustasid mitu sammu tahapoole astuda, mida sa selle soolase hinnaga elult lootsid saada. Aga minus puhuvad teised tuuled. Minus on rohkem mässumeelt ja ma ei ole nõus.

Nüüd ma ei mõista sind enam hukka, sest mida mina ka tean! Ma armastan sind tohutult, aga mul on iga kord sinu peale mõeldes nii ääretumalt kurb. Ma näen liiga palju loobumist, hääletut kannatamist. Ma näen särava kalliskivi tuhmumist, sillerdava elurõõmu settimist ja siis haihtumist aina uute tihkete elukihtide alla.

Enne sisehoovist väljumist, pöörasime korraks veel ümber, et lehvitada. Sa istusid ikka oma aknal, pleed õlul ja tumedad prillid ees. Pisike habras kuju ühes sadadest akendest, kadunud suurte paneelmajade rägastikku, elu poolt nahhaalselt alla kugistatud. Aga mitte iialgi kannataja rollis. Lihtsalt lavalaudadest eemal, valgussõõrist väljas kõik teisi etlejaid püsti hoides.

4 thoughts on “Aitäh, Eesti Naine!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s