Tumedatest tunnetest

IMG_5229

Lugesin puhkuse ajal, vist seal mõnusa bassu ääres, ritsiku postitust üksindusest ja jäin väga väga pikalt selle peale mõtlema. Ütleme lausa nii, et tema sealsed read ja kõigi kommijate mõtted takkajärgi ronisid mulle sügavale naha alla ja jäid sinna seeduma.

See pole esimene kord, kui ritsik iseendale teadmata otse minu roostes naelapea pihta lööb. Olen talle seda eraviisiliselt maininud ka, kui miski eriti tugevasti minu hingeniite puudutab. Aga seekord ma ei kippunud kohe kaasa kajama, seekord oli mul vaja seda postitust peopesal hoida, et teda rahulikult uurida-puurida.

Mind aitasid eriti  kirjatükile kaasamõtlejad. Kui kosutav on lugeda, et teised ka, et lausa väga paljud teised ka, tunnevad end vaatamata kogu välisele kisale-kärale, vaatamata askeldustele ja inimestele endi ümber, vaatamata sellele, mis NäIB, ikkagi mõnikord nii kurvalt üksiku ja mahajäetuna.

Kusjuures siinkohal mu üleüldine sügav kummardus kõikidele neile blogijaile (Kuus Sidrunit, Eveliis, Mallukas jne jne), kes ei karda otse areenile astuda ja jagada asju, mis esmapilgul ehmatavalt siirad, alasti võivad näida, ent mis oma tooruses ja aususes tohututlt inimesi toetab.

Mina elan sageli ekstreemsustes. Ma elan kärtsus ja värvides ja ülevoolavas rõõmus. Ma võin elu ja inimesi nii intensiivselt armastada, et tahaks punnis rinnakorvist kogu väe välja kisada. Aga ma võin ka väga koledatesse aukudesse kukkuda ja istuda ööst pimedamas urkas. Siis ei saa mind mitte keegi kätte. Ei mu mees, mu lapsed ega need paar inimest, kes teavad natuke rohkem kui teised.

Ma tean ka seda, et minus pulsseeruvast rõõmuallikast tiba eemal on üks teine auk veel. See on kurbuse auk. See on hästi sügav. Eelmine kord terapeudi juures käies ta korraks riivas seda, kogemata. Ja ehmatas vist natuke. Ütles, et siin on natuke liiga palju kurbust ja see võib mingil hetkel üles mulksuma hakata. Eks ma umbes, uduselt aima, kuidas see auk sinna uuristus, aga las olla.

Eile, siis päev peale saabumist ja maha rahunemist ja pesude pesemist ja reaalsusega tõtt vaatamist, tekkis mul nii paks ja haisev kassiahastus, et oleksin parima meelega teki all tuhaks moondunud. Mõtlesin siis pikalt selle ritsiku loo peale ja nende mõtete peale, mida teised jagasid. Siplesin ja siplesin. Aga lõpuks lasin olla. Mis siis ikka. Kui on kurbus ja üksindus ja hinge kriimustav äng, siis tuleb lihtsalt olla ja lasta teisel kui lainel endast üle voolata. Ja kindlasti tuleb uskuda, et uus päev ON parem ja targem ja ilusam.

Hea on see, et lapsed kasvavad ja neist saavad omamoodi toed. Saskia tiris mu õhtu lõpus kinno ja tegi lausa pileti välja! Käisime Ocean’s 8 vaatamas ja no see on tõepoolest parim film ülikurvale pereemale 🙂

 

4 thoughts on “Tumedatest tunnetest

  1. Kirjutasin siia kommentaari, aga otsustasin siiski mitte postitada. Sa küll kirjutad, et sul on austus nende blogijate vastu kes otse arenile astuvad, aga ma ei ole kindel kuidas sa suhtub kui keegi sulle sinu suhtes isikliku kommentaari jätab.
    Seega ma parem igaks juhuks kirjutan sulle hoopis privaatselt 😉

    Liked by 1 person

    1. Mul on austus selles mõttes, et need julged blogijad aitavad läbi oma lugude teisi. Nad muidugi maksavad aeg-ajalt selle eest päris valusat hinda ja peavad igasugu interneti kollidega rinda pistma ning mina nende sussidesse kindlasti astuda ei tahaks. Mul pole sellist paksu nahka 😉

      Like

  2. Kurbuseaugud on niiiiii mõnusad, nagu puhastumine – pärast on hulga kergem olla 🙂 Et võib ju nädalate kaupa tiksuda trillerii-trilleraa rütmis, käia ringi suu kõrvuni ja silmad sädemeis, aga selgeks lööb ikka augus ära käimine.
    Minu kurbus, muide, tahab välja lüüa madala ja pehmelt mahekollase päikesevalgusega, seega õhtutundidel, vaibunud tuulega (Hiiumaal muidugi neid tuuletuid õhtuid just liiga sageli ei ole 🙂 Siis niidab mind kurbus jalust maha.
    Sulle pikk pai 🙂

    Liked by 1 person

    1. Nüüd mul tuli muidugi kange Hiiumaa igatsus peale. äkki uus suvi lubab!
      Ma olen tasapisi kurbuse suhtes sallivamaks muutunud ja need peale kurbuse hetked on muidugi kullakarva. See uus hingamine ja vabanemise tunne. Ja ma mõnikord mõtlen, et see tundlad turris elamine ongi siuke, et tabad palju-palju ilusat, aga kole ei lähe ka mööda …

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s