Toskaana hetked

IMG_5281

IMG_5304

IMG_5327

IMG_5340

IMG_5396

IMG_5502

IMG_5512

IMG_5550

IMG_5534

IMG_5547

IMG_5584

IMG_5572

IMG_5619

Enne uinumist jõudsin mõelda – aeg on nagu vesi. Voolab märkamatult, aga järeleandmatult ning saadab korda kõige võimsamaid imesid. Aeg parandab kõik haavad, aeg saadab kõik, absoluutselt kõik unustusse, aeg teeb imesid. Aja vastu ei saa maailmas mitte ainumaski jõud.

Aeg hakkab käigupealt toimima. Piisab, et miski saab läbi, kui juba hakkab aeg oma unustuste õrn-õrna niiti tema ümber ketrama. Esialgu meile täiesti märkmamatult, aga mida edasi, seda tihedamaks kangas kasvab, kuniks jääb vaid aimdus, arvamus, et oli vist nii, või äkki oli ikka naa. Kõik selged piirid kaovad aja kämbla taha peitu.

Kojusõites oli meil kiirteel üks hirmus ohtlik hetk, selline, kus süda kloppis kurgus ja kõhu asemel haigutas ööratu auk. See õuduse tunne tuli mulle kodus, enne ööd uuesti meelde. Sama intensiivselt. Aga eile, siis kakskümmend neli tundi hiljem, proovisin talle uuesti mõelda ja avastasin, kuidas need zhilett-teravad, piinavad hirmutunded olid taandunud. Oli hirmus ikka, aga see päris reaalne õudustunne oli tuhmuma hakanud, oli tömbistunud, tuimemaks kulunud. Juba, mõtlesin. Kui kiiresti kõik käib. Eriti tänapäeval. Elu kappab kuuendal käigul, kiskudes käest hetked enne, kui neid tõeliselt märgatagi jõuame.

Siin ma nüüd olen, oma argisema elu keerises tagasi, juba uute askelduste ja mõtetega. Toskaana, mis alles paar hingetõmmet tagasi oli ülekere olemas, triivib koos kõigi teiste elatud hetkedega ajavoos tasapisi kaugemale. Eemaldub nagu puuoks vees. Nagu leht. Ja siis jääb mälestus. Et vist oli nii. Aga äkki oli hoopis naa.

Suvine Shveitsimaa murrab uksest ja aknast sisse, ent enne, kui ma oma tähelepanu siinsele kulgemisele pööran, jäädvustan veel mõned hetked meie puhkusest. Püüan nad võrku kinni enne, kui aeg endaga allavoolu kisub.

Capoliveri on tilluke linn Elbe saare idaosas, mäe otsas. Kitsad, üles- ja allamäge hargnevad tänavad, tihedasti kokkusurutud majad, kuulsad pesunöörid täis kirevaid särke-kleite-linikuid ja aeg-ajalt väike või suur piazza, mõnikord kaevuga keskel, mõnikord ilma, aga alati ühe korraliku gelateriaja paari kohvikuga.

Jõuame tiba peale lõunat, nii et meie esimene eesmärk on leida söögikoht. Mul on nende paikade osas juba omamoodi vaist tekkinud. Mitte liiga shikk, sest seal on hinda palju, aga toredasti taldriku keskele paigutatud toitu vähe. Mitte liiga keskväljaku äärseid, sest seal on sageli hulgiladudest kohale tarnitud ja köögis ülessoojendatud toit. Tuleb leida siuke omamoodi, natuke kiiksuga, hea kui kuskil kõrvaltänavas pesitsev paik.

Ja seal ta ongi. Muhklik ja mitmetasandiline tagahoov. Kõik lauad ja toolid, mis vähegi oma nime välja kannavad, on kokku toodud ning tekitavad muhedalt vildaka suveterrassi. Pooled laudadest on ikka ja alati jutukaid itaallasi täis, taldrikutelt paistavad spagetti ja saiakuhilad ning igal laual on karahvin punase veiniga. Siia me jääme ning õigesti teeme. Sten sööb siin tagahoovis, naabritädi rippuva pesu all elu esimese kalamaari ning meie maitseme puhkuse ainukest õigel temperatuuril serveeritud majaveini (muidu on ta alati liiga soe!). Ma ütlen teile, mida veidrama kiiksuga paik, seda lahedam!

Mida sa oled joogas õppinud? Tuleta meelde! Nüüd otsemaid! Tuleta meelde ja hinga rahulikult. Ma seisan oma kahe vanema lapsega puuris, keset taevalaotust, tühjuse kohal. Mägedest puhub jahe tuul, nii et äsja all orus higist leemendanud ihu on kattunud kananahaga. Mul on jube. Ehk teretulemast Marciana mägedesse. Otsustasime hommikul Elbe saare kõrgeima tipu otsa sõita, aga uneski ei osanud me karta, et see sõit saab teoks tillukeses kollases puuris. Aga seal kaablite otsas kõikudes, siis kui org on kadunud sügavikku ja mäetipp on alles kaugel, siis kui seal niiviisi kõõluda, siis on muidugi hilja midagi muud ette võtta, ku sügavat sisse-välja hingata. Lõpuks tirib kaabel meid õnnelikult kohale, uhhhh, terra ferma, aga vaatamata võimsale vaatele, saare peaaegu peopesal hoidmisele, siia puurisõidule ma uuesti tagasi ei taha. Järgmine kord võtame matkasaapad kaasa ja ronime ise üles!

Peale kuut päeva ‘Napoleoni’ saarel, viib praam meid Portoferraiost tagasi mandrile, Piombino linna ning sealt edasi kihutame otse Toskaana südamesse, Chianti’sse. Meie uus pesapaik on paksude kiviseintega Toskaana maamaja keset kuumusest tukslevat loodust. Nagu paljud siinsed elumajad istub ka meie peatuspaik künka otsas, et päeval oleks vaadet ning õhtul jahedamat õhku. Ümberringi laiuvad viinamarjaistandused ja lõputud rivid oliivipuid. Hommikust õhtuni kostub tsikaadide laul. Üritan terve kohalviibimise aja seda sirinat defineerida. Saagimine? Põristamine? Tiristamine?

Majast natuke eemal, pruuniks kõrbenud rohu keskel on suur ja imelist pääsemist pakkuv bassein. Veedan selle sees ja ääres mitu mõnusat hommikut. Maja ja basseini ümber lendlevad tuhanded liblikad, enamus valged. Kui ma vee ääres üksinda viibin ja hästi vaikselt pikutan, lendavad ligi paar lindu, kes hoogu võtavad ja nagu maanduvad lennukid basseinile lähenevad, et siis õrnalt vett riivates nokatäis juua. Aeg-ajalt lööb kauge küla krikukell ja annab aimu tasapisi mööda triivivast ajast.

Elamise kunst. Katame vana, tumedast puidust laua jahedas köögis. Mäemees toob kapist siniste motiividega serviisi. See sobib siia Toskaana maamajja imeliselt. Sel ajal kui vein hingab, lõikan küpseid tomateid ja peidan iga uue rõnga rammusa mozzarellaviilu taha. Peale mõnuga oliiviõli.

Mäemees laotab vaagnale singi ja salaamiviilud. Kõrvale kauss oliividega, üks juustualus ja korvitäis saiatükke.

Laud saab ilus ja isuäratav. Akna taga tuksub keskpäeva kuumus aga köögis on mõnusalt lahe. Võtame perega istet ja palume lastel süüa rahulikult, iga uut suutäit, iga kohalikku maitset märgates ja nautides.

Mõtlen elust kui kunstist. Kas elada passiivselt, välja kannatades või ise luues. Luues ilu enda ümber. Piisab saiast ja tomatist. Okei, Toskaana maamaja on plussiks. Aga ilma selleta saab ka!

Linnades on kleepuv kuumus. Kivid imevad päikest endasse ja kütavad siis ööni nagu hiiglaslikud ahjud. Terrasside ääred on täis tillukesi veepritse , aga kuum õhk neelab piisad nagu näljane draakon enne, kui nad tulitavatel käsivartel maanduda jõuavad. Firenze, Siena, San Gimignano –  me oleme kõik hiljaks jäänud. Massiturism on maailma alla neelanud. On vaja süveneda ja väga-väga tahta, on vaja silmad odava rämpsu ees kinni pigistada, tuleb tihkest ja moonutatud värvidega klantskihist läbi suruda, et eheduseni jõuda. Midagi ei ole teha! Globaalsel maailmal on soolane hind.

See kõik ei tähenda, et ma neid paiku nautinud ei oleks. Ma armusin suht kiiresti. Ja tahan kindlasti tagasi. Näiteks oktoobris, siis kui õhk linnadesse naaseb. Aga mu südames on ikkagi kurbus, et nii palju on jäädavalt kadunud. Ja mina ise olen tükike sellest toksilisest massist, mis maailma ära õgib.

Aga et lõpp oleks magusam …

Toskaana hommik

Surun veel rasked silmalaud lahti ja jään seinale joonistunud aknaruudu varju vaatama. Hommikune päike mängib omi mänge. Aknast puhub tuppa õrn, veel veidi värske tuul. Tunnen teda oma paljastel, iga päevaga aina päikesepruunimatel säärtel.

Majas on vaikne. Lapsed magavad, pead raskelt patja surutud. Ainult tsikaadid põristavad kooris, akende taga, kõrgete puude okstel peidus.

Kõnnin kööki ja keedan esimese kohvi. Seisan kivipõranda ainukeses päikeselaigus ja ootan, kuni kohv gaasipliidil tillukeses kannus mulksub.

Viimane tund aega vaikust on minu ja kohvi ja raamatu päralt. Ja tsikaadide. Ja aina harvema tuuleiili. Ja üha kõrgemale kerkiva Toskaana päikese päralt.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s