Kummardus puudele

Ma unustasin endale hingamisruumi jätta, päästerõnga päevadeks, mil mul pole lihtsalt füüsiliselt seda hetke, et arvutikaas lahti lükata ja klahvidele klõbistama tulla. Ja no näete, eile oligi selline päev. Istusin kolleegidega poole ööni imelahedas aias puude all, rüüpasin veini, sõin maitsvat risottot ja jutustasin naeru kätte lämbuvatele kolleegidele lugusid Lasnamäe prussakatest. Kõik on millekski hea. Poleks ma ülikooli ajal keset ööd  hiiglaslikke putukaid tapnud ja ohtliku (selleks ajaks tegelikult juba keelatud) mürgi järel sadu prussakalaipu köögipõrandalt kokku kühveldanud, oleks eile õhtul meie lauast palju vähem naeru kostnud.

Restoran ise meenutab Tallinna Umami. Õdus hoov suurte puudega. Hämaruse saabudes toodi laudadele eri värvi lambikesed ja puude võrestikes süttisid laternad. Päeval kütnud kuumus kadus koos päikesega mägede taha ja asemele sättisid end sume suveöö ning õhtune tuuleiil, mis aia õunapuud mõnusalt sahisema pani.

Puud! Varem ma ei märganud puid. Nad olid olemas. Ei oska märgata, kui kogu aeg on. Nagu tervis. Või noorus. Või rahulik, õnnelik elu. Aga hetkel, mil nad kaovad, mil nende asmel on tühjus, mitte-olemine, muutuvad nad otsemaid nii olevaks. Tühjus on sageli pilkupüüdvam. Auk jääb silma.

Siin pole puud eriti moes. Mina, Eestimaalt tulnud piiga, piinlen siinsetel lõpututel asfaltteedel, mida ei äärista ükski jahedust kinkiv vaher või pärn või kastan. Lahmakad väljakud, parklad ja pikad tänavad, kus kiratseb vahest üks või kaks puuhakatist.

Meie aias on tohutult puid. Alguses ma ärritusin mäemehe puumaania peale. Milleks nii palju? Milleks nii lähestikku? Milleks? Nüüd ma armastan meie dzhunglit. Neid tihedaid kuuski, mis naabrite kärtsoranzhi maja rohelise sirmi taha peidavad, neid kahte kaske, mis oma sahinaga mind unne saadavad, seda vahtrapuud, mille oksad sel aastal peaaegu meie magamistuppa tungivad.

Eile pidin linnas toimetusi tegema. Termomeetris passis soojanäitaja 33 kraadi peal, õhk virvendas ja kleit kleepus selgroo külge. Linna asfalt ja betoon ja telliskivid imesid kogu kuuma endasse ja paiskasid siis topelt meile näkku tagasi. Oli  vaid üks koht, kust sai lohutust. Linna park oma suurte puude ja paari purskkaevuga. Ükski päikesevari ei kaitse kuuma eest nagu üks korralik puu.

One thought on “Kummardus puudele

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s