Suure kolli haldamine

Mul on siin hetkel tohtutult kõrge virn inglise keele lõpueksameid. Iga eksam umbes kümme lehekülge pikk. Eksamid peavad hiljemalt homme pärastlõunaks parandatud saama. Ma võiksin selle hunniku ees suurest masendusest otsemaid valget lipukest lehvitama hakata ja alla anda. Võiksin ahastusest emale helistada, torusse nutta ja oma kurja saatuse suunas sajatada. Võiksin kolm tahvlit shokolaadi ja kaks liitrit kohvi sisse manustada. Ja eks ma ole omal ajal seda teinud ka. Välja arvatud lipukese osa.

Aga mingil hetkel jooksis uus muster elukangasse sisse. Ma õppisin ühe asja kallal pusima.  Selle asemel, et vaadata kogu suurt kolli, fokusseerisin end  erinevatele kolli osadele ja nokitsesin igaühe kallal eraldi. Laialivalguvast, piirideta õudusunenäost sai niiviisi täiesti haldatav üksikosa ja sellega toimetamine oli juba hoopis lihtsam.

Mõnikord tuleb Sten mägedsuuruse ahastusega koju. ‘Emme, mul on niiiiiii palju koolitöid! Saad aru, niiiiiiii palju, ma EI SUUDA seda kõike eluilmaski ära teha. ELUILMASKIIIIIIIIIII!!!!!’

Siis ma räägin talle kollist,  mis tuleb tillukesteks osadeks lammutada. Ja nii kui ühest kohast hakkab hargnema, annab kogu suur pusa järele.

Mõni esmaspäev saabub ähvardavate pilvedega. Terve eelseisev nädal on  kohustustest ja kohtumistest nii kirju, et võiks põhimõtteliselt sel samal hetkel süttida ja tuhastuda. Aga võib ka zoom‘ida. Võib hakata tasapisi astuma uskudes ja usaldades, et lõpuks jõuan niikuinii lõppu. Muud variant lihtsalt pole. Ja enne kui arugi saan, on reede õhtu ja okei, võib-olla pole must sel hetkel suuremat suhtlejat, aga ma hingan veel, olen alles.

Ma olen suur Tuuli Roosma fänn. Hetkel on käsil nende ‘Meie Aasta Iraanis’. Mind võlub Tuuli täiesti müstiline anne säilitada rahu. Temast hoovab mingi ürgnaiselik zen, umbes nii, et ‘oh damn, we’re in s*** … okei, mis edasi?!’

Ehk siis, tuleb, mis tuleb, sest ega elu ei lase meil valida. Ja kui see, mis pidi, on kohale jõudnud, no siis tuleb vaikselt nokitsema hakata.

Rahulikku ühele asjale keskendumist!

6 thoughts on “Suure kolli haldamine

  1. ma olen nii üritanud. aga need, kelle asjad jäävad teise järjekorda (ehk kellest harutamist ei alusta), need saavad millegipärast kurjaks 😦 aga ma elan selle kergemini üle kui selle, et tõmban end tööga lõhki. teen neid asju, mis mind arendavad esmalt ja teiseks siis see tüütu veniv ja vigisev värk.

    Liked by 2 people

    1. Need, kes kurjaks saavad, nemad peavad oma kurjuse kallal nokitsema 😉 No ja vana tõde on ju see, et kõik ei ole kunagi rahul. Alustada siis juba iseendast, saaks endaga rahu sõlmitud, küll siis muu tuleb omas rütmis. Paid Itaaliasse.

      Liked by 2 people

      1. selleks Eestist põgenesingi, et saaks oravarattast välja. Nüüd võitlen, et mitte tagasi langeda, tabada rohkem hetke. Eks sellega on teised valud ja kollid aga need olen teraapiates pisut selgemaks harutanud.
        Mõnes mõttes täidan ammuseid unistusi aga samal ajal olen teistes asjades reetnud väikese plika põhimõtted. Ja seda pusa ei oska harutada. Lähen tegelikult nüüd ühte šamaanilaagrisse, mis on küll teisel teemal… aga eelmine (möödunud kevadel) võttis mu tükkideks lahti ja pani uutmoodi kokku. Eks vaatame, mis siis saab. Põnev on ja hirmus ka.

        Liked by 2 people

    1. isiklikeks mõtisklusteks on teine blogi. kuhu küll harva jõuab. lihtsam on vahel omas mullis olla ja “hing rahule jätta” aga vahel on vaja end tühjaks kirjutada. see on minu teraapia. nüüd, kus muud teraapiad ja joogagrupp jne kõik kaugel on

      Liked by 2 people

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s