Neile, kes julgevad jagada.

On päevi, mil rõõm kui liiv sõrmede vahelt maha jookseb.

Kirikust mööda, üle tee, viinamarjapõldude vahelt, ikka aina allamäge. Kõndisin kauaoodatud jalahooldusesse, aga hinges torkis. Küll on keeruline, kui su laps ei mahu mallidesse, mida ette antakse. Küll on palju valu, kui su laps ei sobitu skaalale, mille järgi mõõdetakse. Kui palju lörri läinud lootusi ja ootusi, kui palju masendust, vihastamist, pisaraid ja ahastust. Olla toeks, kui endal on tuge vaja. Jääda rahulikuks, kui sees mässab torm. Süstida julgust ja optimism, kui ise kardad ja kõhkled.

Pikutasin oma armsa pediküüri massazhilaual, lasin endal lohutuseks jalgu mudida ja poetasin paar sõna hinge uuristaval teemal.

‘Tahad ma räägin sulle oma keskmisest vennast?’

Ja ta rääkis. Rääkis lugusid, mis mus võimsalt vastu kajasid, rääkis vanematest, kes kui minu ja mäemehe peegelpildid tundusid, rääkis lootusetusest ja lõpuks saabunud lahendusest. Ja lõpuks näitas seda imelist loomingut, mida too keskmine vend, too riukaid ja raskusi täis vend, nüüd teeb.

Koju tulin ülesmäge. Kerge sammuga. Ja usuga, et kõik laabub. Kui mitte praegu, siis kunagi kindlasti.

Kui lahe, kui ilmatuma lahe on see, kui me omi lugusid jagame. Ilma häbita, ilma ilustmata. Sest kellelegi on su lugu kindlasti toeks, päästerõngaks, müksuks edasi astuda.

Lugude jagajate terviseks!

Tänase päeva soundtrack.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s