Armas päevik …

DSC_5361

See magus hetk, mil ma uuelt päevikult kile eemaldan ning esimest korda ta valgeid lehti silitan. Seekordne südamesõber on oranzhi karva Leuchtturmi vihik. Ma pendeldangi üldjoontes kahe tegija vahel, kord on Leuchtturm all ja Moleskine peal ja siis jälle Moleskin all ja Leuchtturm peal. No ja aeg-ajalt sekka odavaid koolivihikuid, kuhu kahju pole igatsorti rämpsu peast tühjendada.

Ma ei ole eluaegne päevikupidaja olnud. Keskkooli ajal tegin aasta lõpus kokkuvõtteid, aga regulaarset kaustikusse südamepuistajat minust polnud. Kuni hetkeni, mil sattusin ühe inspireeriva inglanna otsa ning tegin kaasa ühes tema veebiateljees ‘Journal Your Life’Sellest ajast olen päevikupidamispisikut enda südame all kandnud ning nüüd ei möödu enam päevagi mil ma oma hingesoppides igatsorti kama kaustikusse ei tühjenda.

Mõnikord ma kirjutan selguse saamiseks, mõnikord soovidele elu sisse puhumiseks, mõnikord on mu kaustad kleebitud piltides, piletitest ja kviitungitest paksud. Kahel korral olen proovinud umbes kuu aega Julia Cameron’ist inspireerituna igal hommikul kolm leheküljetäit kirjutada. Tema maailmakuulsast raamatust ‘The Artist’s Way‘ tuntud ‘morning pages’ on kohati lausa müstiline kogemus. Ehk siis kirjutada igal hommikul kolm leheküljetäit. Kirjutada ilma pikemate mõttepausideta, ilma ülelugemata, ilma vigu parandamata, lihtsalt end tühjaks kirjutada. Mõlemal korral, kui ma seda regulaarset hommikukribamist viljelesin, üllatasid mind mustrid, mis esile kerkisid. Esimesel korral hakkasin nägema parasiite, mis kirjutades liiga sageli ridadesse ronisid. Teisel, äsja lõppenud üritusel, teravnesid sisu kontuurid. Pinnale ujus teema, mida ma väsimatult nämmutada suutsin, kohe nii palju, et mul teatud halamisest kõrimulguauguni sai. See äkiline nägemine, pidevalt korduva jututeema märkamine oli nagu tutistus või nagu laks vastu põske – mis sa virised ja vingud kogu aeg samal teemal! Aeg on plaati vahetada, kulla mäemamma ja edasi liikuda!

Mu päevikutevirn muudkui kasvab. Mis neist edasi saab? Kuhu nad panna? Mis otstarve neil nüüd on? Seal nad istuvad ja ootavad ning hoiavad süles kõiki mu nutte ja naere ja valu ja lootust.

Paari nädala eest kuulsin ühest podcastist, et vanad päevikud on unustatud aarete laekad. Sinna tasub tagasi minna, seal tasub urkida. Võib-olla tõesti. Võib-olla leian sel suvel aega oma varasemates päevikutes ringi luusida ja pole ju välistatud, et ma seal mõne kulme kergitama paneva mõtte otsa komistan, mida uutmoodi arendama hakata.

Head päevikupidamist!

4 thoughts on “Armas päevik …

  1. Uskumatu telepaatia,mõtlesin just hetk enne Su postituse lugemist, et peaks vana kaustiku üles kaevama ja hakkama kasvõi hommikulehekülgi kirjutama, mida ma eri elu perioodidel olen ka teinud.
    Jään igatahes põnevusega uut postitust ootama.
    Erika

    Liked by 1 person

  2. Huvitav mõte, et vanad päevikud aarete laegas. Ma arvan, et oleneb. Kui oled oma mõtted kunagi lahti kirjutanud ja edasi liikunud, siis vanad päevikud võivad olla hoopis vanade haavade lahtirebijad. Nii juhtus minuga. Ma kiskusin neist kunagi hiljem välja lehekülgi, mida hoida ja põletasin need, mis tuletasid meelde, kus ma kunagi seisin. Lihtsalt nii valus oli. Isegi nüüd aastaid hiljem. See kõik, mis oli, on kujundanud mind selliseks, milline olen. Aga samas ei olnud üldse mõnus läbi oma kunagiste mõtete maailma näha. Sest see oli palju karmim ja mustem, kui ma sisimas enam mäletasin. Tõenäoliselt aitas asjade lahti kirjutamine kunagi. Oli omamoodi teraapiaks. Mis oleks pidanudki sinna jääma. Nii et… Vaidlen oma mätta otsast vastu 🙂 Või ütleks, et kõik oleneb…

    Liked by 2 people

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s