Kaks hiirt, tuhat ämblikku ja nõgesed

Lapsed tassisid metsast mingi kabjalise luukere hoovile. Stenil oli kolju kaisus, tema sõbral rindkere ja sõbra väike õde tõi meeletu uhkusega ühe tagajala kohale. Me olime metsas. Täpsemalt mägimajas.

Osmik on üle aasta luugid kinni vaikuses tuksunud. Eelmisel aastal toimusid sellel nõlval torutööd, vett polnud piiskagi ja keegi meie seltskonnast ülesse ei kippunud.

Jõudsime peale tunnist matka nõgestesse kasvanud maja juurde. Majas endas oli rõske ja külm. Aknaluuke avades leidsime põrandalt kaks surnud hiirt, nurkadest pakse ämblikuvõrke ja kogu majast õhkust üleüldist etteheidet, ‘Mis teid nii kaua kinni hoidis?’

Jätsime maja tuulduma, tegime suvekööki mõnusalt praksuva tule ja tõime alt veinikeldrist mitu aastat oma aega ootanud veini üles. (Mäemehe selgitus: ‘Järgmine kord Itaalias, ausõna, aga no sellises paigas oleks ekstreemne mitte mekkida!’)

Mingil hetkel oli valgusest näha, et päev libiseb aina enam õhtusse. Mäemees tukkus kiiges, lapsed seiklesid kuskil metsatukas ja mina istusin, selg vastu päikesekuuma mägionni ning kirjutasin. Õhus oli äsja niidetud nõgeste lõhn ning kõrvus kajas allamäge tormava jõe kohin. Ma ei ole selles sängis eales nii meeletut kogust vahutavat veekristalli näinud!

Auto juurde tagasi kõndides praksusid kanna alla pikast kuumast kuivaks küpsenud käbid ja latvades kohises õhtune laisk tuul.

‘Telkides on see mu lemmik hällilaul,’ õhkasin mäemehele.

 

IMG_5121

IMG_5162

IMG_5167

IMG_5175

One thought on “Kaks hiirt, tuhat ämblikku ja nõgesed

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s