Minu rõõmujaht

Eile oli mäemehe sünnipäev. Kobisin kell viis (!!!!) hommikul alla kööki, et ruttu üks küünla-alus küpsetada. Peab ütlema, et see pilk, millega mäemees ahjusooja kooki tunnistas oli nii heldinud ja soe, et ma oleks valmis iga hommik ühe pätsi ahju panema!

See selleks. Kui kallis kaasa ‘mammutijahilt’ enne ööd koju jõudis, istusime veel tibakese diivanil, et tähtsat päeva tähistada. Hetkel on meil veinivaba periood. See algas möödunud nädalavahetusel, täpsemini pühapäeva hommikul, kui eelmisel õhtul tuttavate manu tühjaks joodud veinipudelid kokku lugesime ning pühaliku tõotuse andsime, enne Itaalia reisi enam mitte tilkagi võtta. Nii et veini ei olnud ja kuna kell oli just nii palju et kohvitada ka enam ei passinud, siis tähistasime lihtsalt lobisedes. Nii meielik!

Lobisemise käigus jõudsime järelduseni, et natuke liiga tõsiseks on meie kulgemine siin läinud. Töö, kohustused, tulevikuhirmud, minu pool-neurootilised identiteedikriisid, laste koolitaagad, mäemehe tööhullus. Isegi mu blogi on liiga sageli leinameeleolus.

‘Tead, kullake, me peame selle elu raskuse enda õlult raputama ja natuke lollakamad olema. Me peame rohkem hulluma ja julgema ja proovima ja tead, rohkem, palju rohkem naerma! Mida me siin tõsitseme kogu aeg. Üks tähtis mõte ajab teist taga, üks sügavam tõde jookseb teise kannul. Oleme selles suures filosoofias siis õnnelikud või?!’

‘Ja seda ka, et kui me midagi teeme, siis ei pea alati jubedalt pingutama. Tead, me ei pea kogu aeg tõsiselt tegema. Nagu kohusetundlikud oktoobrilapsed! Aga me teeme. Või siis ei tee hirmu pärast, et pole piisavalt hea. Onju?! Me sageli ei hakka parem tegemagi, sest pelgame ette, et tuleme mingi plönn.’

Mõtlesin hommikul neid mõtteid edasi ja no minu blogilugu on täpselt seda karva. Ma väga tihti ei julge kirjutada.  Saate aru!? Ei julge, sest pole justkui piisavat hea mõte peas või piisavalt viimistletud tekst või jumal teab mis piisav veel. Ühesõnaga ma tsensuurin end enne, kui miski paisuma hakkab. Ja nii ma siin kibelen ja igatsen, aga koll, too sarvede ja ilgelt mõnitava irvitusega karvane krõll kükitab õlal ning hoiab silma peal.

No ja siis ma mõtlesin natuke veel ja vaatasin üht abosluutselt fantastilist ülemõistuse inspireerivat intervjuud (palun, kes te inglise keelt kõnelete, vaadake ka!) ja võtsin vastu otsuse. Appi, kuidas ma armastan otsuseid vastu võtta. Mul hakkavad kõhus liblikad lendama. Ühesõnaga minu otsus on 30 päeva järjest blogida ja blogida asjadest, mis toovad rõõmu, mis mind inspireerivad, mis mulle kuidagipidi korda lähevad. Ja EI krõllile mu õlal, EI liigsele tõsidusele, EI liigsele sügavusele. Ma tõepoolest ei jaksa tumeduses piinelda.

Minu enda esitatud blogi väljakutse algab homme!

Braavo ja hõissa ja bring it on 🙂

5 thoughts on “Minu rõõmujaht

  1. Hea edasiminek! Jään endiselt raamatu ilmumist ootama! Küll sa kunagi ka sinnamaani jõuad 🙂
    Igapäevaste blogipostituste üle aga rõõmustan samuti väga palju xxx

    Mäemehele aga hilinenud kallisutsed sünnipäevaks meie poolt!

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s