Eksinud

‘Sa ei saaks minu kirjutatud raamatut ealeski lugeda.’

Jäin mäemehega tõtt vaatama ja endamisi mõtisklema. Puht hüpoteetliselt siis – minu kirjutatud raamatut ei saaks mulle kõige lähedamal seisev inimene lugeda, sest keel ei laseks teda ligi. Ma ei heida talle midagi ette. Kunagi heitsin. Kunagi heitsin talle igasugu asju ette. Aga siis jõudsin arusaamisele, et minu jorinate ja tusatujude põhjus pole mitte kuskil väljaspool, kõige vähem mu kalli kaasa kätes. Aga see on ühe hoopis teistmoodi postituse teema.

Keeled, te avate ja sulgete uksi. Te teete maailma suuremaks, aga te võite meid ka hääletusse nurka suruda. Ma armastan teid nii väga, aga praegu olen jõudnud faasi, kus ma enam päris hästi ei tea, mismoodi edasi minna. Keelemõtted tulid mingi hetk tagasi ja hakkasid mind igast küljest sikutama. Ühtäkki ma ei ta enam, mis on minu keel. On ta eesti keel, on ta prantsuse keel, on ta inglise keel? Mis ta on? Tööl ma olen inglise keeles, ühiskonnas prantsuse keeles, aga eesti keel, kuhu sina sobitud ja kui kauaks. Karm teema, kas pole, aga nüüd mil ta mu uksele koputas, tahan ma ta sisse kutsuda ning temaga natuke juttu puhuda. Mu lastest ei saa ealeski eesti keele ladusaid kõnelejaid. Mäemehest ammugi mitte. Meie elu on siin ja siia ta jääb ka. Ja Eestimaa. Ma ei tea. Mida aeg edasi, seda sügavamaks see kuristik kasvab, mis meid kahte lahutab. Ma usun end tõeliselt vapper olevat. Varsti saab kakskümmend aastat täis hetkest, mil ma teisele, tundmatule kaldale hüppasin, aga siiani olen mahajäänust omamoodi kinni hoidnud. Olen tema küljes rippunud. Olen teda algusaastatel päästerõngana kaasa tirinud. Noh, juhuks kui siin ikka ei laabu. Olen teda lohutusena südames kandnud. Noh, juhuks kui tuju on paha ja maailm kole koht. Aga korraga ma enam ei tea. Mul on tunne, et see kallas, mis nii kaua mu vaateväljas on loksunud, kaugeneb ja kaob ja mus pole jaksu teda kinni hoida.

Ma ei räägi inimestest. Ma räägin kuulumisest. Kuhu ma kuulun? Jah, ma olen Eestist pärit, aga ma ei kuulu sinna enam. See kallas, mille ma omal ajal hoovõtust maha jätsin, on teiseks muutunud. Oleks ninakas arvata, et minu koht seal alles on. Et on üks tühik, kuhu just mina sobitun. Ei ole! Elu voolab mäejõe hooga ning voolib sängi ja kaldaid omasoodu, inimeste tillukesi lootusi ja ootusi suures kohinas kuulmata.

Kui kaua ma eesti keeles kirjutan? Miks ma eesti keeles kirjutan? Kellele ma eesti keeles kirjutan? Need on vaid vähesed neist küsimustest, mis mu peas keerlevad. Istusin hommikul pikalt terrassil, lonksasin aeg-ajalt külmaks unustatud kohvipära ning küsisin endalt, kuhu ma liigun. Mis on minu eesmärk? Sest korraga ma ei viitsi enam niisama. Ma tahaks endale sihi seda ja siis selles suunas liikuda. Aga mis see siht on? Miks ma siin kirjutan? Mida ma harjutan? Mille nimel? Ja teate, mul pole hetkel ühtegi söödavat vastusevaranianti, mida kaaluda. Ma olen hetkel eksinud.

7 thoughts on “Eksinud

  1. Väga kurb postitus. Ma vahel mõtlen, miks just eestlased on need, kes lasevad kaduda. Venelased ei lase. Süürlased ei lase jne jne. Sest meid on nii vähe? Ja mugavam on lasta minna, selmet et anda oma lastele eluks kaasa üks lisaväärtus, võimalus, valik…
    Aga eks elud ongi erinevad..:) 🙂

    Like

    1. Kindlasti on väikerahvastel raskem seda kõike hoida. Aga… elades Torontos, kus rahvaid läbisegi. Ja kuigi siin toetatakse väga oma kultuuripärandi ja keele hoidmist, siis ei tähenda, mis rahvusest sa oled, siis mida põlvkond edasi, seda rohkem kaob “sinu” kultuur. Kuni jääb ainult õhkõrn mälestus, et vist olid mu juured kusagil Taanis või Saksamaal… Olen ka märganud, et need rahvaste esindajad, kes ei saa nii kergelt oma riiki külastada, hoiavad palju kõvemini “vanast” kinni. Kaasa arvatud keelest. Teistel kaob see palju kergemini. Ma ei lahterdaks eestlasi nii kergelt 😉

      Like

  2. Oh see nii minu teema ka ja môistan seda kôike, millest kirjutad. Ja raske on. Aga samas ära muretse liiga palju, küll elu ühel hetkel ütleb kuhu suunas liikuda (vähemalt ma loodan nii) tuleb lihtsalt meeled valla hoida. Ja ära lase môjutada teiste arvamusest. Tee nii nagu tundub hea…Sulle!

    Like

  3. Ei ole sa eksinud, sa lihtsalt korraks seisatad ja mõtled ja tea, et sul on lugejad olemas. Ega keskeas ei viitsigi igas suunas tormata – ikka tasa ja targu ja, et oleks mõttega asi.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s